Macbeth. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta pääses!” naeris Bonus ja pani käe poisi pihale, kui too püüdis võimalikult palju pulbitsevat märjukest klaasidesse juhtida.

      Duff lamas liikumatult asfaldil. Tema kõrval seisid niisama liikumatult tema mehed ja vaatasid Norse Ridersi liikmeid, kes valmistusid neist vähem kui kümne meetri kaugusel lahkuma. Sivart ja Sweno seisid valgusvihust väljas pimeduses, aga Duff nägi, kuidas noore politseiniku keha paanikas vappus, ja Sweno saablitera Sivarti kõril. Duff nägi vaimusilmas, kuidas vähimgi surve ja liigutus läbistab naha ja arteri ning laseb poisi mõne sekundiga verest tühjaks. Ja Duff tundis saabuvat paanikat, kui mõtles tagajärgedele. Mitte ainult sellele tagajärjele, et ta kätel ja CV-s on alluva veri, vaid selle tagajärgedele, et tema eraviisiliselt lavastatud operatsioon läks vett vedama otse enne seda, kui politseiülem hakkab organiseeritud kuritegevuse osakonnale juhti valima.

      Sweno noogutas ühele Norse Ridersi mehele, kes tuli mootorrattalt maha, seisis Sivarti taha ja sihtis püstoliga poisi pead. Sweno tõmbas visiiri alla, astus valguse kätte, rääkis mehega, kelle nahktagil olid seersandivinklid, istus kaksiratsa mootorrattale, puudutas hüvastijätuks kahe sõrmega kiivrit ja veeres kaid pidi minema. Duff pidi end talitsema, et mitte talle lasku järele saata. Seersant andis paar käsklust ja järgmisel sekundil puhkes öös mootorilarin.

      Ainult kaks tühja mootorratast jäi alles, kui teised olid Swenole ja Seersandile järgnenud.

      Duff ütles endale, et ta ei tohi paanikale järele anda, vaid peab mõtlema. Hingama, mõtlema. Neli Norse Ridersi sümboolikaga meest oli jäänud kaile. Üks neist seisis Sivarti varjus. Üks seisis valguse käes ja hoidis neid Kalašnikovi automaadiga vaos. Kaks meest, arvatavasti need, kes olid saabunud kaassõitjana, läksid veoautosse. Duff kuulis hingeldavat, ägavat ähkimist, kui keerati süütevõtit, ja lootis hetkeks, et vana metallikolakas otsad annab. Vandus, kui esimene vaikne urin valjuks lärmakaks räginaks üle läks. Veoauto läks liikvele.

      „Anname neile kümme minutit aega,” hüüdis automaadiga mees. „Mõelge niikaua millestki toredast.”

      Duff vahtis veoauto tagatulesid, mis eemaldusid pikkamööda pimedusse. Millestki toredast? Vähe sellest, et temast eemaldus neli ja pool tonni narkootikumi ühes suurima sõjajärgse hulgivahistamise auga. Sest mis oli sellest abi, et nad teadsid, et nende ees oli seisnud Sweno oma meestega, kuni nad ei saanud vandemeestele ja kohtunikule rääkida, et nad olid näinud nende nägusid ja mitte ainult neljateist äraneetud kiivrit. Millestki toredast? Duff pani silmad kinni.

      Sweno.

      Ta oli olnud siinsamas, päris pihus. Kuradi kurat!

      Duff kuulatas. Et kuulda midagi, midagigi. Aga kostis vaid vihma mõttetut sosinat.

      „Banquol on sihikul mees, kes poissi kinni hoiab,” ütles Macbeth.

      „Kas sinul on teine, Olafson?”

      „Jah, boss.”

      „Ja te peate laskma korraga, ma loen kolmest alla. Banquo?”

      „Mul on sihtmärgile rohkem valgust vaja. Või nooremaid silmi. Ma võin poisile pihta saada.”

      „Minu sihtmärgil on valgust ülearu,” sosistas Olafson. „Võime teha vahetust.”

      „Kui me mööda laseme ja meie poiss tapetakse, siis eelistame, et möödalaskja oleks Banquo. Banquo, mis säärase täislastis Staliniaegse veoauto maksimumkiirus võiks olla?”

      „Mnjah. Kuuskümmend ehk.”

      „Hästi, aga meil läheb siiski kiireks, kui tahame kõik panused endale saada. Nii et peame väheke improviseerima.”

      „Kas kavatsed oma pistodasid kasutada?”

      „Selle vahemaa pealt? Tänan usalduse eest. Ei, kohe näed, vana. Just nimelt näed.”

      Banquo tõstis pilgu optilise sihiku kohalt ja avastas, et Macbeth on tõusnud püsti ja kahmanud kogu jõust kinni räästa külge kinnitatud laternavarrest. Veresooned Macbethi turskel kaelal paisusid ja hambad helendasid, aga Banquo ei saanud aru, kas grimassis või naeratuses. Laternavars oli kruvitud kinni nii tugevalt, et peaks vastu vihastele kirdeiilidele kaheksal kuul kaheteistkümnest, aga Banquo oli näinud, kuidas Macbeth oli ennegi autosid lumehangest välja tõstnud.

      „Kolm,” ägas Macbeth.

      Esimesed kruvid vupsasid rautisest välja.

      „Kaks.”

      Vars tuli lahti ja rapsakuga vallandus juhe seina küljest.

      „Üks.”

      Macbeth suunas valguse landgangile.

      „Nüüd.”

      Kõlas nagu kaks piitsahoopi. Duff avas silmad õigel ajal, et näha, kuidas automaadiga mees käsi toeks panemata näoli prantsatas ja kiivriga maapinda tabas.

      Seal, kus nooreminspektor Sivart seisis, oli nüüd valge, nii et Duff nägi selgesti teda ja tema taga seisvat meest. Too ei hoidnud enam püstolit vastu Sivarti pead, vaid oli toetanud lõua Sivarti õlale. Ja valges nägi Duff ka auku visiiris. Seejärel, nagu millimallikas, libises mees mööda Sivarti selga alla ja jäi maapinnale lamama.

      Duff keeras ringi.

      „Siin üleval, Duff!”

      Ta pani pihu silmade kohale varjuks. Pimestava valguse tagant kostis naer ja kaile langes otsekui hiiglasekasvu mehe vari.

      Aga naerust piisas.

      See oli Macbeth. Loomulikult oli see Macbeth.

      2. peatükk

      Vaikuses ja kuupaistel liugles kajakas pilvitu öötaeva all üle Fife’i. Taeva all sädeles fjord nagu hõbe. Fjordi läänekaldal – nagu võimas kindlusemüür – kerkis taeva poole must püstloodis kalju. Üks mungaordu oli kord aegade hämaruses püstitanud peaaegu kaljutippu suure risti, aga kuna see oli Fife’i poolel, siis paistis selle siluett linnaelanikele tagurpidi ristina. Mäeküljelt kulges – nagu langesild üle kindluse vallikraavi – aukartustäratav raudsild. Kolmesaja kuuekümne meetri pikkune ja kõige kõrgemas punktis üheksakümne meetri kõrgune. Kennethi sild ehk uussild, nagu enamik seda nimetas. Vana sild oli sellega võrreldes tagasihoidlik, aga esteetilisem, viis üle fjordi kaugemal ja tähendas suurt ringi. Keset uussilda kõrgus näotu marmorikobakas, mis oli vormitud mehekujuliseks, pidi kujutama endist politseiülemat Kennethit ja oli teostatud politseiülema enda korraldusel. Ausammas asus sentimeetri pealt seespool linnapiiri, sest polnud maakonda, mis oleks nõustunud selle kurikaela mälestuseks vabatahtlikult tolligi tasuta pinda kinkima. Kuigi skulptor oli tulnud vastu Kennethi korraldusele kujutada teda visionäärina, pannes skulptuuri tüüpilisse kaugusse vahtivasse poosi, ei oleks ka kõige leebema loomuga kunstnik saanud varjata politseiülema ebatavaliselt lopsakat kaela- ja lõuapartiid.

      Kajakas lõi tiibadega, et võtta kõrgust, ja lootis teisel pool mägesid rannikul paremat kalasaaki, kuigi see tähendas lendu üle ilmastikupiiri. Heast halba. Inimestele, kes soovisid minna sama teed, viis uussillalt läbi mäe kahe kilomeetri pikkune kitsas must auk. Mägi ja vahesein, mida ümbritsev maailm paistis hindavat, igatahes nimetati naabermaakondades СКАЧАТЬ