Macbeth. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmbus kägarasse ja tahtis püsti tõusta.

      „Mina sinu asemel jääksin porilompi kõhutama, boss,” sosistas Seyton. „Sa oled niigi kõik persse keeranud.”

      Duff hingas sisse. Hingas välja. Hingas uuesti sisse. No perset, perset!

      „Noh?” küsis Banquo ja libistas optilise sihiku ümmarguse otsaga üle kail tegutsejate.

      „Näib, et peame noortele siiski tegevust andma,” ütles Macbeth. „Aga mitte veel. Laseme Swenol ja ta meestel enne lavalt lahkuda.”

      „Mida? Kas me laseme nad minema, veoauto ja kogu kraamiga?”

      „Seda ma ei öelnud, armas Banquo. Aga kui me praegu pihta hakkame, saame all veresauna. Angus?”

      „Jah, boss?” tuli kiire vastus eresinise pilguga poisilt, kelle avalasse näkku olid kirjutatud kõik ta tunded suurte tähtedega ja kelle pikki blonde juukseid mõni muu boss peale Macbethi oleks vaevalt lubanud. Macbeth teadis, et Angus ja Olafson olid saanud väljaõppe, nüüd vajasid nad ainult rohkem kogemusi päriselus. Ja eriti Angus vajas pisut rohkem mehistumist. Tööintervjuul oli Angus selgitanud, et jättis teoloogiaõpingud pooleli, kui taipas, et jumalat ei ole, et inimesed saavad ainult iseennast ja üksteist päästa ja ta peaks hoopis politseinikuks hakkama. See oli Macbethi silmis küllalt hea põhjus, lisaks meeldis talle Anguse kartmatu hoiak, et poiss vastutas oma põhimõtete tagajärgede eest. Aga Angus pidi õppima ka tundeid valitsema ja mõistma, et Kaardivägi koosneb tegutsevatest praktikutest, seaduse mustatöölistest. Et mõttetöö tuleb teistele jätta.

      „Mine taha, too auto ja seisa tagaukse ees valmis.”

      „Olgu,” ütles Angus, tõusis ja lahkus.

      „Olafson?”

      „Jah?”

      Macbeth vaatas tema poole. Alati paokil suu, susistava s-i, poollahtiste silmade ja politseikooli hinnete tõttu olid Macbethil olnud kahtlused, kui Olafson tema juurde tuli ja anus, et teda Kaardiväkke üle viidaks. Aga poiss tahtis ja Macbeth oli otsustanud talle võimaluse anda, nagu temagi selle omal ajal saanud oli. Sest Macbeth vajas snaiprit, kes üle võtaks, ja kui Olafson ei olnudki teoreetilistes ainetes väga võimekas, siis oli ta erakordselt hea laskur.

      „Viimastel laskekatsetel lõid sa selle mehe kahekümne aasta tagust rekordit.” Macbeth näitas peaga pikutava Banquo poole. „Palju õnne, see on kuradima hea saavutus. Sa tead, mis see praegu tähendab?”

      „Eh … ei, boss.”

      „Tore, sest see ei tähendagi midagi. Praegu pead sa kuulama ja vaatama vaneminspektor Banquot ja õppima. Ega sina ei pea täna olukorda päästma. See tuleb hiljem. Taipad?”

      Olafsoni rippuv lõug ja alahuul saagisid edasi-tagasi, kuid ei suutnud ilmselt vastust väljastada, nõnda et ta noogutas ainult.

      Macbeth pani käe poisi õlale. „Oled ikkagi natuke närvis?”

      „Natuke, boss.”

      „See on loomulik. Katsu nüüd rahuneda. Ja veel üks asi, Olaf-son.”

      „Jah?”

      „Ära mööda lase.”

      „Mis toimub?” küsis Bonus.

      „Ma tean, mis hakkab toimuma,” ütles Hekate, ajas selja sirgu ja keeras binokli kailt eemale. „Nii et seda ma ei vaja.” Ta istus Bonuse kõrvale tugitooli. Bonus oli märganud seda kommet. Istuda sinu kõrvale, mitte ette. Nagu ei meeldiks talle, et sa talle otsa vaatad.

      „Nad said Sweno ja amfetamiini kätte?”

      „Vastupidi. Sweno sai ühe Duffi mehe kätte.”

      „Mida? Kas sa ei muretsegi?”

      „Ma ei tee kunagi panust ainult ühele hobusele, Bonus. Ja ma muretsen pigem üldpildi pärast.

      Mida sa politseiülem Duncanist arvad?”

      „Tema lubadusest sind kinni võtta?”

      „See mulle praegu muret ei tee, aga ta on kõrvaldanud politseist paljud mu varasemad koostööpartnerid ja see on turgudel juba probleeme tekitanud. No räägi, sina tunned inimesi hästi. Sa oled teda näinud ja kuulnud. Kas ta on nii äraostmatu, nagu räägitakse?”

      Bonus kehitas õlgu. „Kõigil on oma hind.”

      „Selles on sul õigus, aga mitte alati ei ole see hind raha. Mitte kõik ei ole nii lihtsakoelised nagu sina.”

      Bonus ei teinud solvangust välja, sest ei tajunud seda solvanguna. „Selleks et teada, kuidas Duncanit ära osta, tuleb teada, mida ta tahab.”

      „Duncan tahab teenida karja,” ütles Hekate. „Võita linna armastuse. Et talle püstitataks mälestusmärk, mida ta poleks ise tellinud.”

      „Keeruline lugu. Lihtsam on ära osta meiesuguseid aplaid kahjureid kui Duncani-suguseid ühiskonna tugesid.”

      „Äraostmise osas on sul õigus,” ütles Hekate. „Aga ühiskonna toe ja kahjurite osas sa eksid.”

      „Noo?”

      „Kapitalismi alusmüür, armas Bonus. Üksikisiku rikastumissoov rikastab karja. See on puhas mehaanika ja toimub, ilma et me seda näeksime või sellele mõtleksime. Ühiskonna toed oleme sina ja mina, mitte eksiteel idealistid nagu Duncan.”

      „Mõtled tõsiselt?”

      „Nii mõtles moraalifilosoof Adam Hand.”

      „Et narkootikumide tootmine ja müümine teenib ühiskonda?”

      „Et igaüks, kes rahuldab mingit nõudlust, aitab ühiskonda üles ehitada. Duncani-sugused inimesed, kes tahavad reguleerida ja piirata, on loomuvastased ja pikas perspektiivis meile kõigile kahjulikud. Nii et kuidas saab Duncani linna huvides kahjutuks teha? Mis ta nõrgad kohad on? Mida me kasutada saame? Seks, narkootikum, mõned peresaladused?”

      „Suur tänu usalduse eest, Hekate, aga ma tõesti ei tea.”

      „Sellest on tõesti kahju,” ütles Hekate ja tonksas kepiotsaga pehmelt vaipa, silmitsedes poissi, kes mässas uut šampanjapudelit avada. „Nimelt olen ma hakanud kahtlustama, et Duncanil on ainult üks nõrk koht.”

      „Ja see on?”

      „Eluiga.”

      Bonus võpatas. „Ma loodan tõesti, et sa ei kutsunud mind siia selleks, et paluda mul …”

      „Mitte mingil juhul, armas lest, sa tohid mudas vaikselt edasi redutada.”

      Bonus ohkas kergendatult ja vaatas, kuidas poiss korgilt traatvõrku eemaldas.

      „Aga,” ütles Hekate. „Sul on annet olla hoolimatu, lojaalsusetu ja mõjukas, mis annab sulle võimu inimeste üle, kelle üle СКАЧАТЬ