Kuradi ja mere vahel. Maria Adolfsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tal peast läbi mõte, kas majaomanikul on siiras huvi merelindude vastu või on suur teleskoobilaadne messingist pikksilm, mis seisab kindlalt kolmel puust jalal akna all, kõigest pikantne sisustuselement.

      Vastumeelselt rebib ta pilgu vaatelt ja liigub teise majaotsa viiva laia koridori poole, kus on mõlemal pool uksed.

      „Hei, Luna, oled sa siin?“ hüüab ta uuesti ja koputab lähimale uksele.

      Ta vajutab lingi alla ja vaatab ruumi, mis paistab olevat kabinet. Tühi.

      Liigub edasi, koputab, ootab ja avab. Vaatab kordamööda läbi neli ühesuurust ja pealtnäha ühtviisi kasutamata magamistuba ning liigub edasi koridori lõppu. Taas kiire koputus, enne kui ta kahepoolsed tammeuksed lahti lükkab.

      Tuba on vähemalt viiskümmend ruutmeetrit suur. Ta pilk registreerib laia kaheinimesevoodi, mis on korralikult üles tehtud, päevatekk jalutsis tagasi volditud. Märkab garderoobi lükanduksi, mis katavad vasakpoolse pikiseina, pehmet mööblit ja seinale riputatud telerit paremal ning otse ees õhukesi valgeid kardinaid, mis õõtsuvad lahtise rõduukse vahelt puhuvas tuules.

      Paar kiiret sammu ja seejärel kergendus – Luna keha ei vedele lömastatult rõdu all sillutisel. Ta pole ka kõrvalasuvas vannitoas ära minestanud, nendib Karen pärast kiiret pilku. Ta uurib tualett-tarbeid kahe kraanikausi kohal riiulil, kolme endiselt niisket rätikut põrandal, kasutatud näopuhastussalvrätte ja vatipulki prügikastis. Ühe tampooni läbipaistev kileümbris on minema lennanud ja vedeleb nüüd põrandal.

      Ta läheb tagasi magamistuppa ja nendib, et ilmselgelt oli veel hiljuti keegi siin. Garderoobis on reas valged riided, öökapil mõned raamatud, diivani käetoele on visatud vandlikarva kampsun.

      Kõik räägib selgelt ja üheselt, et Luna magas siin. Võib-olla mitte täna öösel, mõtleb Karen ja heidab pilgu voodi poole, aga muudel siin majas elatud nädalatel küll. Pisut lohakas, aga tema enda koduga võrreldes mitte midagi erilist, ja kindlasti mitte sellisel moel, mis viitaks mingisugusele võitlusele.

      Ta lahkub magamistoast ja läheb läbi koridori tagasi suure akna juurde. Uitmõtte ajel võtab ta pikksilma otsast kinni, keerab selle pisut allapoole ja surub oma silma okulaari vastu, kuid näeb vaid pilkast pimedust. Reguleerib pisut fookust, aga annab varsti alla. Selle asemel seisab ta metallpiirde äärde, toetab käed sellele ja vaatab alumisele korrusele, mis näib koosnevat ühestainsast avatud ruumist, mille ühes otsas on köök ja teises elutuba. Ainus, mis viitab piirile suurte pindade vahel, on laotud kamin, mille tuld saab vist nautida igast küljest.

      Kolm valgest nahast diivanit on paigutatud väikese nurga all kamina ette. Diivanilaual on mõned pooltühjad klaasid ja pudelid, samuti täis tuhatoos. Paar ajakirja nende kõrvalt virnast on libisenud laua alla vaibale.

      Leo seisab klaasuste taga ning vaatab välja terrassile ja aeda, Kore aga on istet võtnud toa teises otsas tiibklaveri istmel. Klaveri mustal läikival pinnal on veel üks tuhatoos ja kaks klaasi. Kore tõmbab käega ikka ja jälle läbi juuste ning vaatab ülakorruse poole. Kui ta Karenit märkab, tõuseb ta kähku püsti ja laiutab küsivalt käsi. Karen raputab pead.

      Nad lähevad kõik kolmekesi aeda ja vajuvad sinist värvi puhketoolidesse. Koos käivad nad läbi, mida nad nägid. Või ei näinud. Ei mobiili, ei käekotti, ei seda valget maani kleiti, mis Lunal stuudios seljas oli. Vähemalt Kareni kiire kontroll seda ei tuvastanud. Kuid kes teab, mõtleb ta; kõik need kleidid seal reas olid nii eksitavalt ühesugused, vähemalt värvilt. Võib-olla oli veel riideid, mis ta kaasa oli võtnud.

      Kas ta on jätnud kõik siia vabatahtlikult või sunniviisiliselt? Kas sundis teda miski või keegi? Ei mingeid jälgi lahingust, ei midagi, mis viitaks vägivallale või äraviimisele. Samas ei välista seda ka miski.

      „Kes siin koristab?“ küsib ta. „Vaevalt ta seda ise teeb.“

      Ta näeb vaeva, et häält neutraalseks sundida.

      „Minu meelest käib mingi naine koristamas ja poes, aga mul pole aimugi, mis ta nimi on. Ma võin Brynni käest küsida, tema tegeles sellega.“

      „Aga miks teda üldsegi kaasas pole?“ küsib Karen. „Tema on ju omaniku tuttav.“

      Brynn Englund. Üks KGB Productioni asutajaid koos oma venna Gordoni ja Korega. Karen on neid kaht venda siin-seal kohanud, aga ei tunne kumbagi kuigi hästi. Koos Leo ja kellegi Billy-nimelisega olevat nad pärast stuudiopidu Lunaga siia tulnud. Et arutada üht muudatust lugude valikus, nagu Leo oli Karenile rääkinud. „Ta on oma naisega ikka veel sünnitusmajas. Sellepärast ta ju eile minema läkski. Laps pole vist veel sündinud, nii et Brynn istub seal, mobiil ühes ja naerugaasimask teises käes.“

      „Aga ta vend?“

      Kore naerab.

      „Gordon? Tema suudaks ilmselt detailselt meenutada kõiki heliridasid, mis ta iial salvestanud on, kuid ei tea seda ka, kus ta enda perse on. Veel vähem seda, kes kus koristab.“

      „Ja Billy? Kas tema on see blond poiss, keda ma stuudios nägin? Pikk kõhn kutt, tiirles Luna ümber nagu munas kana. Kotikandja?“

      Leo heidab talle ärritunud pilgu.

      „Ma arvan, et ta ise ütleks, et isiklik assistent,“ ütleb Kore rahulikult. „Jah, selles on sul õigus, ma võin Billy käest küsida, kas ta teab, mis koristaja nimi on.“

      Küllap on tal vaba päev, pühapäev ometi. Vähemalt pole keegi siin koristanud pärast seda, kui Kore ja Leo kella kolme paiku hommikul taksoga lahkusid. See on vähem kui üks ööpäev tagasi, mõtleb Karen. Mida ma siin õieti teen?

      „Ja te olete päris kindlad, et keegi ei jäänud siia? Ma mõtlen siis, kui teie siit ära läksite.“

      „Brynn ja Billy olid ju läinud tunnike varem. Rohkem polnudki kedagi. Ainult meie neli. Ja Luna loomulikult.“

      „Kas ta ei saanud koju oma vanemate juurde sõita?“ küsib Karen kella vaadates. „Nad peaksid ju veel siin kusagil elama?“

      „Kahtlane,“ ütleb Kore. „Ta pigem muretses, et nad võivad ta külaskäigust teada saada, nagu ta ütles. Mulle jäi mulje, et tal pole nendega üldse kontakti.“

      Võib-olla, mõtleb Karen. Võib-olla mitte. Veel on vara öelda, aga kui Luna lähemal ajal endast märku ei anna, on nad sunnitud ta tagaotsitavaks kuulutama ja vanemad on kindlasti ühed esimestest, kellega siis vesteldakse.

      „Keegi teine? Ta on ju siin üles kasvanud, tal on kindlasti palju vanu sõpru.“

      „Vaevalt küll,“ ütleb Leo. „Ta kodu oli Ravenby lähedal, aga ta jättis üheksanda klassi pooleli ja kolis kodunt ära. Oli vist mingi kakskümmend, kui Ameerikasse kolis. Pärast seda pole ta minu teada kordagi oma jalga siia tõstnud. Kuni siis praeguseni. Vähemalt nii ütles ta ise.“

      „Jah, aga sinuga on ta ilmselt läbi aastate kontakti hoidnud,“ ütleb Karen Korele. „Selliseid võib rohkem olla.“

      „Võimalik, aga vähemalt mina pole neist sel juhul kuulnud. Pealegi on ka meie kontakt olnud pigem juhuslik. Ma olin ausalt öeldes jube üllatunud, kui ta äkki ühendust võttis. Kui KGB poleks viimastel aastatel nii edukas olnud, siis poleks ma teda vist enam kunagi näinud.“

      „Ja kuidas näeb välja tema eraelu. Mees? Lapsed?“

      „Lahutatud, СКАЧАТЬ