Kuradi ja mere vahel. Maria Adolfsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma kuulsin, et teile murti sisse. Aga ei varastatud vist midagi, Leo jutu järgi.“

      „Tema pidas silmas oma kitarri. Küll aga on kadunud mõned hõbedast esemed, mis ma päranduseks sain, kui need muidugi arvesse lähevad.“

      Üheksasada kuuskümmend marka ja viiskümmend šillingit läks maksma mõlema maja lukkude vahetus. Lukufirmal kulus üle kuue tunni, enne kui nad suutsid Langeviki oma päevakavasse pigistada. Lühikesest käigust Rakne kaubanduskeskusesse oli piisanud, et keegi jõuaks lahti murda nii suure kui ka väikse maja ukse. Ma ei saanud ära olla rohkem kui tund, maksimaalselt poolteist, mõtles Karen, samal ajal kui ta kõrvu kikitades ja pilku teritades toast tuppa liikus, igati teadlik ohust, et keegi võib endiselt majas olla.

      Usutav see küll polnud, eriti kui arvestada valget furgooni, mis oli talle maja juurde keerava tee otsas vastu tulnud, kui ta koju tagasi pöördus, pagasiruumis uus kruvikeeraja, neli pakki puidukruvisid ja kaks kasti punast veini. Toona ta sellele ei mõelnud, nentis vaid hajameelselt, et valge auto ei tundu tuttav.

      Kodus oli vastus küsimusele, mis ära varastati, olnud selge. Hõbe.

      Elutoa kummutil õrnas tolmukihis, kus olid seisnud 18. sajandi lõpust pärit küünlajalad, oli nüüd kaks ümmargust laiku. Sahtel, kus ta oli hoidnud ema bretooni suguvõsalt päritud lauahõbedat, oli tühjaks tehtud ja sinnasamasse põrandale visatud.

      Muidu paistis, et furgoonautoga kutid olid Karen Eiken Hornby maist vara võrdlemisi väärtusetuks pidanud. Isegi üpris uut telekat, mille ta oli jõulujärgsel allahindlusel soetanud, ei viitsinud nad kaasa võtta. Tema heade veinide kogu Alsace᾿i veinimõisast, kus ta ise oli paari tühise protsendiga osanik, polnud ehk samuti kuigi ahvatlev, kuid fakt, et nad polnud ühtki pudelit kaasa võtnud, viitas sellele, et nad ei jõudnudki alla keldrisse. Küllap – lohutas ta end mõningase solvatud edevusega – katkestas neid miski.

      Tänu teadmisele, et kõik pudelid on alles ja terved, osaliselt rahunenud, mõistis Karen viimaks, mis oleks tõeliselt ahvatlev saak, ning halba aimates tormas ta üle õue väiksesse majja.

      Klomp kõhus, helistas ta paar minutit hiljem Leole ja teatas, et tema kõige kallim vara on kadunud. Kitarride kitarr, Martin, valmistatud aastal 1932, mis oli üle elanud Leo hulkurielu, kuid ei elanud üle idiootselt viletsate lukkudega maja, küllap olid need toodetud kitarriga samal ajal.

      Mõtted kindlustusest ja tema kui üürileandja vastutusest tormasid läbi pea, kuni telefon kutsus. Ja kergendus, kui Leo lõpuks vastas ja ütles, et kõik on korras, et ta oli kitarri stuudiosse kaasa võtnud, oli pannud Karenit sealsamas lubama, et tuleb toob uued võtmed ära. Niipea kui lukussepp töö lõpetas, istus ta autosse. Üheksasaja kuuekümne marga, viiekümne šillingi ja paari kilo hõbeda võrra vaesemana.

      Kore hääl kutsub ta tegelikkusse tagasi.

      „Sa oled tõesti pahur.“

      Karen naeratab talle ja võtab pudeli vastu. „Sugugi mitte,“ vastab ta ja võtab lonksu. „Üldsegi, palju õnne! Olen aru saanud, et viimane nädal oli päris hull. Aga nüüd olete lõpuks valmis, eks?“

      Kore tõmbab põsed õhku täis ja hingab häälekalt välja.

      „Salvestustega jaa. Kui mul nüüd õnnestuks tagasi tõrjuda kõik viimase minuti muutmisideed,“ lisab ta. Karen vaatab ta väsinud nägu ja avab suu, üritades küsida, mida ta silmas peab, kuid hoiab end tagasi. Tal pole salvestamisega midagi pistmist ja pealegi tahab ta siit minema saada.

      „Jah, no siis tuleb ainult pöialt hoida, et publik võtab selle hästi vastu, kui see aeg käes on,“ ütleb ta. „Plaat tuleb alles sügisel välja, kui ma õigesti aru olen saanud?“

      Plaanidest on ta juba kuulnud. Kõigepealt suur uudis: Luna on pärast kümneaastast vaikust tagasi. Üks singel juba suvel, seejärel ülejäänud lood koos tuuriga sügisel. Arvatavasti nii, oli Leo öelnud. Kui kõik hästi läheb.

      Ta oli kuulanud poole kõrvaga. Luna muusika polnud teda kunagi märkimisväärselt huvitanud, isegi mitte laulja hiilgeajal; sädelev popp ja uhked lavašõud. Kerge eemale tõrjuda, kerge unustada teiste ja veel suuremate artistide kõrval, kuid mingil põhjusel oli Luna saanud alati häid arvustusi ja kuulutati tagantjärele peaaegu kultusartistiks. Küllap muu hulgas ka asjaolu tõttu, et ta tõmbus ette hoiatamata lavalt tagasi just siis, kui oli tipus.

      Kore noogutab.

      „Jah, selline plaan igatahes on,“ ütleb ta. „Loodetavasti läheb see asi suureks.“

      Toona polnud ma huvitatud. Nüüd veelgi vähem, mõtleb Karen ja ta pilk rändab lava äärde, kus Leo ütleb parajasti midagi sellist, mille peale Luna pea naerdes kuklasse heidab.

      Karen ei näe siit täiuslikku valget hambarida. Aga ta teab, et see on olemas.

       Mida paganat ma siin õieti teen?

      „Kas sa saaksid need võtmed Leole edasi anda?“ küsib ta. „Mul on natuke kiire ja ta paistab hõivatud olevat.“

      „Lõpeta ära, pidu on ju. Kuigi meid pole palju, tuleb pidu korralik. Eirik tuleb ka, ta peaks iga hetk kohale jõudma.“

      Kore heidab pilgu käekellale ja seejärel sissepääsule, nagu paneks see ta elukaaslast sinna ilmuma.

      „Ma ei jõua. Lubasin Marike juurest ateljeest läbi käia ja vaadata üht asja, mida ta teeb.“

      „Natukeseks võid ju ikka jääda? Kui sa hea laps oled, võid tervitada …“

      Ta ei jõua lauset lõpetada, kui nad märkavad Leod, kes läheneb, valge olend kõrval. Karen näeb, et Leo hoiab oma kätt naise seljal, otsekui teda edasi juhtides.

      „Tere, Karen!“ ütleb ta. „Ma tahtsin teid lihtsalt tutvustada. See siin on Karen, politseinik, see, kelle juures ma elan, ja see on Luna. Tema ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja.“

       Politseinik, kelle juures ma elan.

      Karen sirutab käe välja, kuid selle asemel, et see vastu võtta, paneb Luna peopesad kokku ja kummardab kergelt.

      „Namaste.“

      Naeratus, mis Kareni poole läkitatakse, on nii vapustavalt kaunis, et ta suudab vaid tummalt vastu vahtida. Tundega, nagu tõmbuks ta ise väikeseks kokku, registreerib ta kõik detailid. Puhas meigita nägu, kuldselt kumav, justkui poorideta nahk. Heleblond siilipea. Minul poleks selleks küll iial julgust, mõtleb Karen. Isegi siis, kui ma oleks kümme aastat noorem ja mu peakuju oleks nagu Nofretetel.

      Siis taipab ta, et hoiab ikka veel kätt ees, ja tõmbab selle häbelikult tagasi.

      „Ee … tere.“

      Kõlaritest kostev muusika ja häältesumin, mis tekkis samal hetkel, kui Luna lavalt lahkus, on vajunud paksu helikaanena ruumi kohale ja pominal lausutud silbid upuvad sellesse.

      „Karen on minu vana sõber,“ hüüab Kore. „Või algul tegelikult Eiriku sõber. Nad on koolist saadik tuttavad.“

      Luna ei paista repliiki tähele panevat. Selle asemel püsib ta pilk Karenil.

      „Tore СКАЧАТЬ