Kirjad Liile. Uku Masing
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kirjad Liile - Uku Masing страница 6

Название: Kirjad Liile

Автор: Uku Masing

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789949473625

isbn:

СКАЧАТЬ laua ääres, lugesin adventijutlusi ja mõtlesin Su jõulupuule metsas, kui too näru naisõiguslane äkki oma pooljoobnud häälel kellelegi kärgatas, et see olevat kindel, et Jumal on ainult relatiivne tõde. – Ma oleks ta kuradi (andesta!) läbi kolkind ja aknast alla visand, õnnetuseks oli liigpalju tunnistajaid ligi. Aga mulle tegi koledasti nalja, kuidas ta mu vihase näo üle kohkus ja veel enam kui ma ütlin, et nähtavasti naisõiguslased oma Jumala enda järgi loovad. – Inimesed leiavad üldse, et ma viimasel ajal kole kategooriliselt kindlaks olevat läind, nii et must enam keegi jagu ei saavat. – Ja mul on rõõm, et see Sinu töö on, armas, armas!

      Tegin vast alles tuld ahju ja mul oli sellane piin üksi olla, et ma otsustasin tolle töö tulevikus teiste hooleks jätta ja ise katsuda kottu ära olla. Oleks ju nii hää olla pää Su süles ja mõelda, et järgmisel päeval jälle ühe asja võib teisipidi liikuma panna. Tead Sa, kallis, see oleks nii jumalik lõbu Sulle rõõmuks ja naljaks terve maailma korra ümber pöörata ja siis näha millise näo Sa teed. – Ma tahan ja ma tean, et seda jõuan, kui Su käed mu pää ümber on. – Nii siis! – Aga nüüd tulevad jälle kõik need asjad tagasi, oi toda vaeva – kallis, kallis!

      Võib olla, tunned Sa umbes sama, kuigi mulle hirmus raske on usku, et Sina mind armastad – on nii imelik, et mind üldse keegi armastab, et ma tolle üle õnnelik olla võin, et ma seda lihtsalt uskuda ei suuda. Ja ja nii tunneb mu mõistus see entsüklopeediaks saand riistapuu – aga ma tunnen jälle, et ta üleni eksib, et ma Sulle vähemalt enam olen kui liivatera – ja nii ja nii ei ole muud kui üks piinlemine nende kahe vahel ja on nii imelik – kui viimaks leitud, mida kunagi nii oodatud, siis ei usta seda mitte. Tundub mulle liig, et Sina mind armastad, kui ma isegi teaks miks. – Aga kui mu raamatuks saand hing nüüd elama ei hakka, siis ei tee ta seda enam raamatuks saades kunagi enam ja ma ei taha saada muumiaks ja sellepärast ei taha kaotada Sind. – Ka see vist selge egoism, – andesta ta siiski, sest ma ei saa endast välja, veel vähem aga kui poleks Sind.

      Ja mulle tuli (kas see pole mingi faatum siiski?) mõte, et Sa võiks oma Tallinna sõidu teha 10. detsembri paigu, sest ma olen kas 8.-l või 10.-l selles närus linnas. Eks ju? Kui Sa kuidagi saad, aga ma usun, et ma Sind niipalju paluda ei oska, kallis, kui seda vaja oleks. Aga ole nii pai! Eks ju?

      Ma pean kirja posti viima, sest ma kardan ikkagi vähe toda 13. kuupäeva, on korra sellane rumal mood juba sisse kasvand. Ja kirjuta mulle pea, – ma ei tea, mis muidu üldse pääle hakata – on nii kui nii halb ja tead Sa, armas, – mul on ikkagi niipalju egoismi, et ma usun, et Sul pole nii halb kui mul!

Palju suudlusi Sulle mu oskamatult suult ja igavene rahu! Hugo

      19. XI. 28

      Armas, Sa olid ometi nii hää! Ja ka mul on nüüd olla suur rõõm, ilma Su kirjata poleks mul praegugi veel tõlge valmis, aga ma sain ta eila valmis. Ja, et vanamees vähe või väga kohkund on mu originaalsete vaadete üle ja mulle selle tõttu väga vähe või mitte sugugi raha, s.t. raamatuid võib anda, see ei heiduta mind ka põrmugi, sest ma tean, et mul õigus on ja, et ma korra ikka võidan. – Mul on siiski vähe õudne, aga õudsed asjad on ilusad, sest me vahel on kindlasti mingi telepaatiline side. Olin laupäeval koju tulnud üpris löödud, kui ma Su kirja ei leidnud, aga õhtul (vast kella kümne paigu) tuli mulle korraga kindel teadmine, et ma homme Su kirja saan, ma ei tea kas sellal Sa ta posti panid. Ja siis nägin ööl unes, et me Suga kirsse sõime ja Sina miskipärast just neid tooreid. – Ja ja, siis sai kõik nii, kui ta saama pidi.

      Neil viimaseil päivil oli mul tolle tõlkega hirmsasti tööd, – nüüd võin ma teha, mis tahan. Ja ma närisin enda ka nii läbi, et olen küsimuse juures, millele Jumal kunagi ei vasta. Ma tean palju, aga ma ei usu seda teadmist. Tean, et Jumal on, aga ma ei usu seda, et ta on, ega seda, et ma tean, et ta on. Ma ei usu iseennast. See on mu süü, aga ma ei tea, miks see nii on läind, too on see vastuseta küsimus. Ja siis tuli mul ühel õhtul kole teadmine, et mitte ma ei valitse raamatute ja piibu üle, vaid need valitsevad mind – ma peaks nad mõlemad küll kuidagi katsuda degradeerida, sest see on patt, et ma nende ori olen. Aga ühest väikesestki harjumusest, mis siis veel suurest, on raskem lahti saada kui surra. Aga kui ma tahan? Jumal teab!

      Imelik on näha, et viimaks mu arvamine midagi maksma hakkab, ennemalt naerdi ja oldi rõõmus mu paradoksaalsete lausete üle, aga nüüd hakatakse nendega arvestama – kas nad seda väärt on, see on küll probleem.

      Joonistasin ükspäev Su krüsanteeme ja enda imestuseks (ma pole värve kaua aega puutund) tuli sest akvarell. Vanasti joonistasin ma üht asja paarkümmend tundi, kuni värvikord sentimeetritesse ulatus, – ma tahtsin vist küll end peita inimeste eest, sest nad olid mu üle, nüüd olen ma üle. – Ja siis leidsin eila õhtu ühe asja, mille valmissaanult kavatsen saata mingisse Saksamaa usuteaduslikku aegkirja ja hiljem tuleva sügiseks peab ta ilmuma, kui maa pääl veel õigust on. Aga sedagi on nii vähe ju. –

      Kui ma tagasi mõtlema hakkan siis on üpris halb, oi mu armas. Kui ma tänaval inimeste eest pean kõrvale minema, siis on raske mõelda, et korra inimesed meie eest kõrvaldusid. Mul on kiusatus novembri asemelle igale poole kirjuta oktoober, tahan vist küll, et november ja need imelikud hääd päevad Sinuga alles ees oleksid. Olen vaheti Sind üle laua tunnud, õigemini vist näinud, sest nõrkade silmadega inimesed näevad, iseäranis kui nad tahavad, sageli vaime. Ja siis on sellane tunne nagu kuuleks kusagil kirikus mängitavat „Lohengrin’i“ avamängu (too on üldse mulle kõige suurem muusika), nagu ei oleks enam inimest olemas, vaid vallandund energia. Ja sellaseil silmapilgel usun ma, et Sa mulle pole halb, – olnud pole Sa armas seda ju kunagi, vähemalt ma ei tea, et Sa seda oleksid olnud. Lõpuks on ju terves ilmas, kas kuri või hää, mitte midagi musta ja valge lapilist ja ma usun, et kõik juba sellepärast, et ta on, on hää, aga mu mõistus on jällegi sellase usu vastu.

      Ja, nii imelik kui see ka on, on mul häämeel, et Sina vähemalt peaaegu samuti piinled nagu ma. Ja siis on mul siiski suur lootus ja üpris kindel teadmine, et ma Sind Tallinnas näha saan. Ma pidin 10. detsembri õhtul või päeva hiljem juba Tallinnast koju sõitma, sest rohkem kui kaks päeva ei saa ma õega läbi. Võib olla, oleksin siis viimaseil päivil enne jõulu veel korra Tallinna sõitnud. Aga nüüd, oleks ju kõige lihtsam küll, et Sa mulle kirjutaksid, mil Sa Tallinnas oled ja siis teen ma tolle järgi – enne 10. ma igatahes hõlpsasti ei saa ja väga hilja ei tahaks ma ka mitte, – aga see on ju lõpuks ükskõik, kas ma eksameile Tartus õpin või kodu, enne jõulu ei tee ma niikuinii ühtki, sest kahe aasta pärast on kindlasti lõpp. – Uskusin varemalt, et ma ennem surnud olen kui selleni jõuan, aga mul ei ole kunagi nii suurt soovi olnud elada kui nüüd. Ja see on vist küll Sinu pärast, armas. Ma ei tea!

      Ja nüüd saab varsti südaöö, usun varsti hakkab sadama lund, aga ma olen väsind viimaseist magamatuist öist. – Mul on raske lõpeta kirja ja minna vastu ootamispäivile, aga Jumala rahu olgu Sinuga, kallis!

Hugo

      3. XII.28

      Oi Lyy, on nii raske olla, ei tea ju midagi teha ja ei ole enam kindlat tööd, millesse enda viletsuse kaotada võiksin. Kui midagi katsun teha ei ole siiski rahu selleks ja midagi ei tule välja, ei midagi. Ja tuba on nii Sind täis ja ometi ei ole Sind, oi armas, ja see on nii imelikult kole. – Kõik asjad on nagu küsimusmärgid mu ümber ja ma ei oska enam midagi lahendada, kõik inimesed, kes mööduvad on nii rahulikke nägudega, et mul tunne on nagu küpsetataks mind põrgu keevas pigis. – Olen väsind ja tüdind kõigist ja magaksin meeleldi terve päeva, et mitte midagi näha ega kuulda, – aga inimesed kolavad mõistatustena siia ja sinna ringi ja ma tunnen end hirmus abituna. Tean, et „mein Schicksal besiegelt ist“, aga mul ei ole aimugi enam, milline ta olla võib, Issand Jumal! Mul on piin, et olen juba nii vana ja ei ole veel midagi teind, mitte midagi, mitte midagi! – Ja laureaattöö, kuigi sellest kõik kõnelevad, pole mulle tast siiski mingit СКАЧАТЬ