Kirjad Liile. Uku Masing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – me inimesed tarvitavad omavoliliselt mu varandust – ja kui ma tahaksin oma stiili hoida, siis võib olla, oleks see juba kurja kurjaga tasumine ja mul ei ole selleks tahtmist, on küll aga võimalik, et Teile ka see kurja kurjaga tasumine on, sest mu kiri on igatahes hiline!

Rahu! H. Masing.

      Tartu 6. IX. 28

      Nagu oleks sattund keerulisse unenäkku, nii see olemine siin, – ei tea kuidagi, mis teha ja kuidas midagi teha. Kuhu sa ka läheksid, kõikjal on remondid ja kõikjal sedelid uksil – und man kann nichts dawider sagen. Aga see on mingi maania vist küll. Kusagilt ei saa raamatuid (neid oleks väga vaja tühjavõitu toa täiteks) sest igal pool värvitakse põrandaid. Teeb vihaseks see asi – lilli peab ostma ja ostetud lill ei ole suurt väärt, sest ma pole teda kasvatand ja ta pole mu olnud.

      Võib olla, ma poleks kirjutand ja oleks oodand häid päivi, kuid – ma käisin täna kliinikus ja mulle öeldi, et alles esmaspäeval maksab tulla, sest dr. Uudelt tahab minna „suvi“puhkuselle ja prof. Blessig jõuab alles esmaspäeval tagasi. Ja ka sääl on asjad nii ekstravagantsed – ambulants on õdesid täis, ühel juuksed lühemad kui teisel ja sellega proportsioonis ka lolli näoga – ja haigeid vaid mõni. Inimesed on vist sellal haiged kui neil aega on.

      Hakkan oma „magistri“tööd viimast korda ümber kirjutama ja olen tüdind sest, sest vaevalt loeb selle keegi läbi. Ja ma vahin enam aknast puid ja pilvi kui raamatuid laual. Vähe igav olla, sest ma ei mõista enam neid inimesi, kes on täis mingit isesugust energiat ja kes vaid filosofeerivad ja uskmatuile tahavad Jumala olemasolu tõestada. – Ja, mis on mul sest kasu, et armuline härra Kant arvab, et olemas on „Ding an sich“ – kui mul toas lilli pole – ja seda „Ding an sich’i“ ei saa ma näha ega kuulda, ja kuigi palju asju sellased maailmas, siis tean, et nad vähemalt olemas on. – Ja mind ei huvita see raasugi, kas Jumalat tõestada saab või mitte, kui ma teda usun, sest aitab mulle – ja iga asi maa pääl on enam väärt kui mõni närune Jumala„tõestus“.

      Inimesed läevad ühtelugu imelikumaks – Tartu sõites kuulsin, kuidas üks vanaproua sundis oma meest piipu tõmbama. – Ma olin päris kohkund ja ma ei usu, et ma sellast asja omas elus veel kuulen, – sest ennem võib kuu päikseks saada, kui üks vanaeit suitsetamist sallib. On’s see asi nii?

      Ootan juba talvet, sest siis saab ometi rahu. Pole ju sugugi lõpmata lõbus aedadest lilli piiludes, neil neetud kõnniteil komista ja puid vaadates inimestele vastu juhtu ja siis sõimata saada pimeolemise pärast. – Võib olla, aga „keda Jumal armastab, seda ta karistab!“ Aga, miks ei saand ma siis täna kliiniku? – Ja miks pean ma seda esmapäeva ootama ja mõtlema, – kas siis asjad samuti edasi ei läe. Ja 15. algavad loengud.

      Kui see peaks nii tulema, et ma ka siis ei saa kliiniku / dr. Uudelt leidis, et mu üks silm olevat peaaegu korras / ja Te Tartu tulete, siis tulge mulle kunagi külla (Näituse 2–6). On päris närune tuju kui mõtled, et pead neid samu nägusid jälle nägema – kellele oled õpetand midagi ja, kes hästi pole eksameid sooritand, kes võlgu on ja seda maksa ei mõtle – ja kõik too sellane kraam. – Oleksite vähemalt inimene teisest maailmast.

      Ma ei tea, kas Te tolle kirja enne Tartu tulekut kätte saate, sest ma tean vast enam Jumala kui Teie kavatsusist. Aga kui Teie aeg on määratud kaugelle, siis oleks üpris kena kui Te mulle peagi vastaksite. Ja mul on praegu jälle kirjutamismaania periood!

Rahu! H Masing.

      Tartu 23. IX. 28

      Ma ootaksin veel Teie lubatud kirja, aga mul ei ole siin midagi teha, on nii igav kui mul kunagi enne pole olnud. Olen üksi omas toas, lugeda ei saa niipalju kui aega on: keegi ei taha olla mulle veoloomaks ja silm on vaheti veel üpris valus, sest ta võeti alles eila lahti ja niite on vist neli või viis veelgi alles. Aias on igav istu, midagi ei kasva enam ja seedrilt langeb juba okkaid. Olen ainult ühe korra siin naernud, see oli ammu aga, kui üks poiss ajas teist taga tuhvliga ja iga löögi juures hüüdis: „Annaks Jumal!“ Vist oli aga seegi naer massisuggestioon.

      Igav on ja veel halvemaks läeb tuju mõeldes, et kevadel polnud nii igav vaid päris lõbus. Nüüd on tüdimus ka lõikusist. Ja, Jumal teab, miks inimene enda risti peab kandma, sest teise rist oleks vähemalt sellepärast huvitavam, et ta on teise. Aga inimesed tahavad kergelt elada ja ei oska seda ometi mitte, ei taha oma risti heita teisele, ega ise kanda selle risti.

      Olen kõige aja lootnud seda võimatust, et ka Teie siia juhtute, nüüd aga ei looda ma enam, sest mul on vaid mõned päevad veel siin olla. Imesid ei juhtu, või on iga asi ime, – ma ei tea kumb õigem olla võib. Aga ma valetan sageli seda „ma ei tea“ öeldes, on nii hää olla kui ei tea midagi. – Loogiliselt pole ju ime üldse võimalik, aga loogika on argade inimeste asi ja iga inimene on siis kõige loogilisem kui ta kardab. Kahju, et ma seda tean! Õndsad on rumalad!!

      Ja, ma ei saa siis Teid siin näha, aga loodan ometi Teid näha ja loodan, et mu lootus pole pete. – Ma olen juba enne „omade inimeste“ nägemist neist väsind, – nad teavad vaid oma eriala ja tagajärg on ikka sama, kas „sõimavad“ nad mind või mina neid; Kristlased pole kumbki. Midagi ei muutu ometi, midagi ei saa muuta ja see pole ilus.

      Mul on vaheti sellane suremistuju nagu mõnel poolhullul „elusttüdinul“. Tean, et mu mitteenamolemine maailma ei rikkamaks, ei vaesemaks tee ja sellane teadmine ei ole lõbus inimesele, kes tahab „aktiivne“ olla, ei ole lõbus mullaks saada. Ja surematu hing peaks igalpool surematu olema. – Ma ei tea, kas Te toda hingesurematust usute, igatahes kinnitab üks härra „usupsükoloog“, et naised seda üsna harva kindla teadvusega tegevat. – Ja ma ei tea, kuidas inimene sellase teadvuseta elada suudab, tal peab siis vähemalt tuhandeid kordi suurem eluhimu, või õigemini vast auahnus, olema kui mul. Ja miskipärast tundub mulle sellane juhus võimatu.

      Aga too kõik on asjatu endapiinamine, sest ainult naer on igavene. Mu teada on kõige vanemail kujudel maailmas ikka sama imelik naer suul. Ja Sparta, kus ometi nii harva naerdi, lugematuist jumalukeste altareist on järgi vaid üks ja see on naerule. Aga naerda on siiski palju raskem kui nutta!

      Ja – ja, ma loodan siis Teid enda juures näha, – aga kas pole seegi ime?

Rahu! H. Masing

      Tartu 30. IX. 28

      Mul on juba mitu päeva olnud hää tuju ja täna on veel mu tuba soe ja seda ei juhtu alati. Oli väiksena päivi, kus ma ei tunnud, et ilmas külma on, nüüd tunnen aga juba vähematki õhumuutust. Kavatsen vahel välja joonistama minna, sest mu toa seinad on lagedad ja mitte mu maitses tapeediga, aga väljas on külm ja siis ei paista ka grandioosseimad kohad enam ilusad ja sõrmed ei pea pintslit. – Inimese tujust oleneb kuidas ta ümbrust näeb ja kahjuks oleneb ümbrusest jälle inimese tuju.

      Elan juba neis vaevus, mis ikka mu üle on – endapiinamise pääle peaks mul küll „annet olema“ – mida enam ma oma tervist tahan hoidma hakata, seda vähem ma seda teen. Ja, peaks mitte tulema need päevad, kus mul aega pole muud teha kui tööd! Aga ka selles pikaldases endatapmises / ma ei oska muud teha / on auahnus – mulle ei saa keegi järgi. Aga kuigi originaalsus on inimese väärtus, siis pole tapmine ometi mitte originaalne.

      Olen aga hädas oma tööga, kipub teine saama paarsada lehekülge pikaks ja seda ümber kirjuta pole lõbus. Tuleks ometi esimene november, siis oleks tast ometi lahti. Aga ta on liiga skandaalne ja originaalne ja pole palju neid suuri härrasid, keda ma pilganud pole. – Ja Jumal kannatab pilkamist, kuid need suured härrad, kes paari pooliku tähe üle sonivad sadasid lehekülgi, mitte. Ja paljude „tulevik“ on ära rikutud just sellaste ennekuulmatumate vaadetega СКАЧАТЬ