Kirjad Liile. Uku Masing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sööb seda nagu kuumus pilve; mis nii ükskord tuleb, kes toda teab.

      Ja – ja, kui inimene liig targaks läeb, siis ei ole tal enam hää. Seletasin korra, see on vist juba kaua tagasi, inimesile nende teadmatuist harjumusist, lemmiklauseist ja sõnust nende mõtteid. Tabasin üsna hästi ja just sellepärast on nüüd halb olla, inimeste mõtted on ju alati vaid egoism. Näen liiga tihti, et inimesed ei naera selle üle, mille üle ma naerda saan, ja tean, et kui nad ka samu sõnu kõneleksid kui ma, siis ei ole see ometi sama. Ja et ma teisiti näen asju, siis vihastavad mind asjad, mis teist inimest ei puudugi ja kui mulle mu vigu ette loetakse, kas või kõige avalikemal kohil, siis ei puudu see mind. – Aga vast on see nende mu inimeste ainuke viga, et nad end peavad absoluutseks ja kunagi seda ei usu, et püramiidil on neli külge ja mitte üks. – Aga misantroopiast pole ma eluajal lahti olnud ja sallin vaid kolme inimest / Mosest, Jesajat ja Neboḳadneṣṣari / maa pääl. Ennem elasid inimesed inimeslikumalt, see annab vähekesegi rahu.

      Mu „magistri“töö hakkab valmis saama, aga mul pole kunagi häämeel, kui midagi olen lõpetand ja veel enam siis, kui midagi mu’ta lõpeb. Loen veel sageli Jeremiat ja taipan vahel kuidas ennevanasti inimesed ekstaasi sattusid; on vaja vaid terve oma olemine panna ühte esemesse väljaspool end, aga selle aktiga saab ka see ese osaks inimeseks. Midagi ekstaasitaolist juhtub ka muga selle mehe majesteetlikke lauseid lugedes – „Mis ühist viljal ja kõlkail – ütleb Jahve – kas pole tuli mu sõna – ja vasar purustav kalju.“ Ma olen vahest mitu tundi sellaste lausete sees ja need otse vibreeruvad elust minus. Aga selle järgi tuleb jälle depressioon ja vaev. See on õige ja kohus. – Mõtlen vahel, et inimene selleks ongi, et elu panna sellaseise poolsurnud asju ja imestan kui vähe inimesed, kes alati enda hinge sügavusist kõnelevad, näevad ja kuulevad. Tean inimesi, kes terve oma elu maal on eland ja pole näinud jaaniussigi. Ja – neil on silmad, aga nad ei näe – et valgus on magus.

      Ka mul pole silmiga kõik korras, vara tõustes on nad valusad ja üks, mis vist varssi ilma prilleta midagi ei näe, on ikka veel võrdlemisi kenasti viltu. Tuleks enne ülikooli algust veel korra kliiniku minna, kuigi on kahtlane, kas ma siit septembri alguses minema saan ja kas inimesed sellega nõus on. Oleks vähemalt mulle üpris kena kui me juhtuksime sääl olema samul päivil; kuid terve nädala seovad nad mu silmad ikka kinni ja siis on ikka igav. Tahaks küll näha, milline on kõik kahe silmaga nähes ja, mis on kaugus. – Aga septembrini on veel aega, kuigi õhus juba sügist ja mu astrid vast peagi õitsma hakkavad.

      Ja – ma peaksin vastama need cruces interpreta, sest nad ei ole mulle rasked. Usun, et iga inimene, kes on vaga / mitte selles tavalises mõttes / olles ilmas, aga mitte siit, peaks asju nägama sub specie aeternitatis – kuigi sellega suur osa asju kaotab igasuguse väärtuse, las’ siiski surnud surnud matta. Ja kyrie eleison moi tähendust ma tean nüüd – hää tuju järgi tuleb põhjuseta halb ~ ja oleks ainus õige, et ei oleks kumbagit. Aga kuna pole nii, siis peab kyrie eleisai, et mu hää tuju ei kaoks.

      Ja toda öövahi lugu ma Teile küll ei mängiks, sest esmalt pole mul seks julgust, kuna lollusist on kergem kõnelda, kui neid teha – ja teiseks on see määratud piinamiseks mu vaevajaile ja mul pole põhjust Teid sellega piinata. Teeksin meeleldi mõne miserere või agnus Dei, aga sellased asjad elavad vaid mu pääs ja kui neid katsun klaveril, siis ei ole nad ikka mitte need. Ja nüüd hakkan ma siis jälle ootama, kuigi ma ka end olen oodata lasknud, aga iseend suudab inimese südamestunnistus alati vabanda. On’s nii? – Ja andestage, kui siin vast rohkem teoloogiat on, kui oleks õigus.

Rahu! H Masing

      Raiküla 1. IX. 28

      Nägin juba paar korda Teie vaimu ja kuigi ma tean, et vaimud inimese enda fabrikaat on, uskusin vahel siiski, et Teiega mingi õnnetus juhtund. Kena, et see nii pole!

      Pea kõik hakkab minema kenaks, sest ma saan siit, võib olla juba homme minema – mulle on „kodu“ nagu köis ümber kaela ja mu „koduarmastus“ on kinni vaid aia ja puude küljes. Ja nende pärast on mul häämeel, kui vihma sajab, võib olla, olen ainuke inimene, kes rahul tolle suvise ilmaga ja Jumalaga (seegi mõte vist midagi suurushulluse laadi). Saan vist 3. või 4. sept. Tartu ja paar päeva hiljem olen kliinikus. Ja mul on häämeel ka selle üle, sest sääl ei ole tarvis midagi teha / mittetegemisega on aga üpris raske harjuda / ja pääle tolle võib tulla võimalus Teiega jällegi vaielda ja see on igatahes lõbusam, kui inimestele pähe panna heebreakeele grammatikat kui see sinna kuidagi ei mahu, sest unistused pastoraadist on liig udused ja laiad. Mulle teeb vähe hirmu vaid talv; tõotan endalle sügisel alati, et ma sel aastal oma lihaga armulikumalt ümber käin, aga jõuluks võib juba rahulikult öelda, – et inimese mõtted on vaid inimese mõtted. Ma ei tea; vanasti tehti raamatuile propagandat sellega, et teateti inimestele ette, et nad nii närud on ja seda lugedes enda unustavad – ja need raamatud olid igatahes sadismi või masohismi äratavad ja kasvatavad. Ma loen aga vahel päevad ja ööd mõnd raamatut araabiast, või isegi mõne indiaani keele grammatikat ja leian, et see on kõige huvitavam lektüür, kuigi sääl pole ainustki tapmist, ei keerulisi ja kuivi armulugusid ja hääd lõppu. Ja selle maania all kannatan ma ise ja teised inimesed peavad mind kuivaks ja pedandiks ja ma ei tea kas neil imelikel inimesil peaks õigus olema, ma ise seda küll ei usu ja nende arvamine ei mõju mulle kuigi palju.

      Ma olen enda tervise kaunis kenasti ära rikkund nälgimise ja magamata öödega ja ma ei tea, võib olla, on mu terve elamine edaspidi surma narrimine. See on küll iseendast väga lõbus toiming, aga surra ma ei taha, vähemalt millimikroonigi tahaks ikka elajast kõrgemal olla ja igavesti elada. Sest ma usun kindlasti, et „vaevad“ / to be or not to be stiilis / on maailmas inimese enda loodud – jonn Jumala ettemääratu vastu ja tahtmine olla vaba ja „iseseisev“. Ja sellane tahtmine on kuri ja inimene tahes olla originaalne ja suurem kui ta on, loob endanäolise kuradi ja paneb selle enda asemel Jumalaga sõdima. Aga, et inimene ise ikkagi Jumalast on, siis saab tast vaid jonnakas laps, kes omi vanemaid samal viivul vihkab kui armastab.

      Sellaseid asju ei tohi muidugi kõnelda neile usklikele, kes end maasoolaks ja südametunnistuse kohtunikeks, kes teisi variseereks peavad, aga ise seda on; kes närudes kõnnivad, et oma alandlikkust inimesile demonstreerida, aga kellede südames on suur uhkus, et nende pärast maailm veel alles on. Ja kõige närusemad inimesed / ka professionaalsed kunstnikud ja kirjanikud / on ikka kõige uhkemad. Ja ma ei tea, miks ma ei kannata sellaseid inimesi, kes must üle tahavad olla. Mu silmis on nad peatselt kõik täis kurjust ja mida õelam inimene on, seda rumalam ta on. Ja lolli ei tee keegi targaks, kui ta end targaks peab ja enda „suurt missiooni“ usub.

      Ja imelik asi see usk – ma peaksin juba ex officio teadma, mis ta on, aga ma ei tea seda. Võib olla, et ta on vaid endapete, aga vahel on ennastki hää petta, kui uskumisese ja uskumisakt rõõmu toovad, endapett on see aga vist siiski. – Aga ma ei usu, et usuta inimest olemas on.

      Mu lilled on tol aastal tõepoolest suureks kasvand ilma suurema abita mu poolt. Ühes targas raamatus seisab, et helianthemum / hüütakse vist ka Ameerika päevalilleks / saab kõrgeks 1,2 m ja mul oli ta paari päeva eest 2,8 m – ja mul on otsatu lõbus nende endast suuremate all kolada. Saadan Teile paar astri õielehte, ma olin küll hädas valikuga, sest mul on neid sorte liiaks palju, need peavad olema Mignon. Oleksin meeleldi saatnud üht üpris uut sorti / Allerheiligen aster / peaaegu mustade õitega, aga see jääb mustki nägemata, sest õitseb liig hilissügisel. Ja ma pean Teile ühes asjas õiguse andma – mu krüsanteemid / Brautkleid / on tänavu esimest korda krüsanteemid ja mul on aega neid imetella ja kuigi nad ei õitsegi veel on nad ilusamad kui astrid. Ma tahaksin küll, et inimesed mulle neid ja õitsmatuid astreid Tartu järgi saadaksid, aga ma ei usu, et nad seda teevad, sest nad on pahased mu lilletõvele. Tõbi see on, seda usun ma isegi.

      Ja ja – ma loodan, et see karikas Teist mööda ei lähe ja, et ma Teid peagi kliinikus näen või kuulen, mil viisil on ju СКАЧАТЬ