Stressijuhtimise käsiraamat. Praktiline juhend, kuidas olla rahulik, säilitada külm pea ja vältida ärritumist. Eva Selhub

Чтение книги онлайн.

      SISSEJUHATUS

      Miks on stress normaalne?

      „Tõde on vabastav, aga esmalt ajab see su vihaseks.“

      Oma vaimsete õpingute algusaastail uskusin tõsimeeli, et minu ülesanne spirituaalse juhendaja ja ratsionaalse meedikuna on säilitada külma närvi, olla armastav ja rahulik. Viha välja näitamine oli minu puhul täiesti välistatud. Probleem seisnes selles, et ma ebaõnnestusin üsna haletsusväärselt ja sageli, eriti oma kodulinnas Bostonis ringi sõites.

      Ühel sellisel korral, kui ma sõitsin töölt koju, pööras teine juht mulle ilma hoiatamata ette, sundides mind ootamatult pidurdama. Mina lasin loomulikult mitu korda signaali ja juht näitas vastuseks keskmist sõrme. Mu suust kostis sõimusõnu. Kuidas ta julges minu poole solvava žesti teha, kui ometi just tema valesti käitus! Mõeldes, kuidas ta julges minu eluga riskida, läksin ma keema.

      Mõni minut pärast ärritumist hakkasin end süüdlasena tundma. Mõtlesin endamisi, kuidas ma võisin niimoodi käituda. Ise hingeline inimene ja mediteerija, aga kaotasin enesevalitsuse. Head inimesed ei siuna teisi. Dalai-laama ei käituks ealeski niimoodi! Selle viimase, dalai-laama mõtte juures mu sõnavaling peatus. Hakkasin lausa naerma, kui endalt mõttes küsisin, kellega ma ennast ometi võrdlen. „Sa ei ole Tema Pühadus ja sul puudub ka igasugune soov tema olla,“ ütlesin endale. Pealekauba ei sõida dalai-laama autoga. Tal on autojuhid. Järelikult ei pea ta hullumeelsete kaasliiklejatega tegemist tegema. Naer parandas mu tuju, võimaldas vihast hetkeks eemalduda ja analüüsida ütlust „Head inimesed ei siuna teisi“.

      See pani mind endalt küsima, mida niisugune väide tähendab. Kas ma siis, kui vannun ja käitun inimlikult, ei ole enam hea? Kas see ikka vastab tõele? Dialoogi pidamine iseendaga andis võimaluse hinge tõmmata. See pani mind järeldama, et viha, emotsioon iseenesest, oli selles olukorras tegelikult kohane. Mu elu seati ohtu, minus tekitati tunne, et ma olen tähtsusetu, mulle ei pöörata tähelepanu. Mis ei pruukinud kohane olla, oli see, kui jõuliselt ja millisel viisil ma oma viha väljendasin, sest sellest ei olnud ei mulle ega kellelegi teisele kasu. Kohe kindlasti ei aidanud see mul ennast paremini tunda, kuigi vandumine võimaldas mul ajutiselt osa maha surutud energiast vallandada.

      Seega küsisin endalt, miks. Miks ma reageerisin nii, nagu reageerisin, ja kas oli võimalik reageerida kuidagi teisiti? Kas mul olnuks hoolimata sellest, et kogesin lugupidamatust, võimalik säilitada rahulik meel? Ja kas minu reaktsioon oli kuidagi seotud minu enesehinnanguga, nagu ei oleks ma hea või oleksin kuidagi halb?

      Koju jõudnud, istusin vaikselt, mediteerisin ja mõtisklesin. Mõtlesin sellest, kuidas mulle liikluses ette sõideti, ning analüüsisin oma tundeid, mis peegeldasid lugupidamatust, tähtsusetust, nähtamatust, mitte küllalt hea ja ebapiisav olemist. Niisuguseid negatiivseid tundeid vaadeldes mõistsin, et need ei olnud mulle uued. Olin varemgi end lugematul arvul kordadel nõnda tundnud. Kõik need negatiivsed kogemused andsid omakorda tunnistust minu negatiivsest minapildist.

      Sel hetkel mõistsin, et olukord ei pannud mind mitte niimoodi tundma, vaid tõi minus juba olemasolevad tunded esile; et mu minevik, kus on olnud sellesarnaseid haiget tegevaid kogemusi, oli pannud mind ennast ühel või teisel viisil nähtamatu või väärituna tundma ning juba olemasolev valu või varem tekkinud haavad provotseerisid minureaktsiooni. Teisisõnu, ma mõistsin, et olukorda arvestades võis minu viha olla asjakohane, kuid emotsionaalse reaktsiooni tingisid minu sügavad haavad – haavad minu sees, mis ei pannud mind mitte ainult viha tõttu üle reageerima, vaid andsid ka pidevalt tõendeid selle kohta, nagu poleks ma oluline või piisav.

      Jõudsin järeldusele, et seni, kuni ma vaatan oma elu läbi objektiivi, millega paistan endale ebapiisav, põhjustavad elusündmused suurema tõenäosusega sellist reaktsiooni ja ärritust. Kuna ma ise ennast ründasin, ei olnud palju vaja, et mind endast välja viia ja uskuma panna, nagu ründaks mind keegi teine või maailm. Lisaks sain aru, et paljudel juhtudel ei suhtunud ma olukorda nii negatiivselt; mustad prillid olid mul ees siis, kui ma olin kurnatud, väsinud, stressis või õnnetu.

      Asetage end järgmisse olukorda: kui te olete heas tujus ja loete raamatut ning ma koputan teile tähelepanu saamiseks õlale, võib see tunduda veidi tüütu. Kui ma aga koputan õlale kohas, kus teil haigutab mädanev haav, kisendaksite taevani ja lööksite mulle tõenäoliselt vastu kätt. Te tunnete juba valu ning teil on raske keskenduda ning nüüd tulen mina, täielikus teadmatuses teie ebamugavusest, ja teen teile haiget. Te oleksite maruvihane ja ärrituksite. Kui te aga näete, et ma püüdsin lihtsalt teie tähelepanu võita ja mitte teile haiget teha, tunneksite ka süüd või häbi. Kui teil ei oleks haava, kas ei tunduks minu mõtlematu käitumine siis teile lihtsalt tüütu? Kas vihastuksite siis niiviisi?

      Küllap mitte.

      Minu õppetund oli, et kui ma soovin ärritusest hoolimata õnnelikuks jääda, pean suutma oma vanade haavadega toime tulla. Kuni need haavad on avatud ja püsivad, võib olukord kaasa tuua reaktsiooni, mis ei allu mu loogilisele mõistusele, järgneb viha või hirmuga segatud stressist vallandunud käitumine. Kui soovin elada õnnelikult, ei tule mul mitte ainult nende haavadega midagi ette võtta, vaid ma pean töötama selle nimel, et tunneksin end ise rohkem väärtustatuna, teaksin, et olen oma olemuselt hea, ning kannaksin igal võimalikul viisil enda eest paremini hoolt, turgutades oma keha ja vaimu tervisliku toitumise, magamise, aktiivse liikumise ja endast armastavalt mõtlemisega. Mida väärtustatumana ma ennast tunnen, seda rahulikumalt suhtun endasse ja enamikku olukordadesse, kuna ma ei tunne end ohustatuna.

      Sel päeval hakkasin looma niisuguseid tehnikaid ja tervendavaid protsesse, mis vähendaksid valu, tekitaksid sisemise rahu ja lubaksid tunda end väärtustatuna, mitte ei tekitaks lugupidamatuse või nähtamatuse tunnet. Leidsin, et mida enam ma neid praktikaid kasutasin, seda rahulikumaks inimesena muutusin. Veel parem oli see, et ärritudes oskasin end piisavalt rahustada, suutmaks tekkinud pinget või stressi pigem positiivse kui kahjuliku tegevuse motiveerimiseks kasutada.

      Lõpuks mõistsin, et mul on valida, kas olla oma mineviku ja elu ohver ning jätkata kõige vaatamist läbi mustade prillide, tundes end stressis ja armetuna, või olla võitja ja näha oma elu läbi rõõmsate prillide.

      Teil on valida, kas te ärritute või olete rõõmus, kas lasete stressil end kontrollida ja nõrgestada või kasutate seda, et muutuda võimsamaks ja õnnelikumaks. On teie otsustada, kas СКАЧАТЬ