Januse kivi. Elly Griffiths

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võtad muidugi kõige suurema,“ märgib ta ja võtab ise klaasi apelsinimahla.

      „Mul läheb alkoholi vaja, et see õhtu üle elada,“ kaitseb end Nelson, kui nad raskete puitusteni kõnnivad. „Sa ei öelnud, et see kostüümipidu on.“

      „Ei olegi.“

      Michelle kannab hõbedast minikleiti, mis on kindlasti mitte-keskaegne. Nelson tunneb lausa, et sellele kuluks rohkem kangast ära, näiteks slepp või krinoliin või mis iganes naised tollal ka ei kandnud. Ta näeb siiski hea välja, seda peab mees tunnistama.

      Nad astuvad ümmargusse vastuvõtusaali, kus neid ootab veel šampanjat, üks lautomängija, ja mis kõige häirivam, kojanarr. Nelson taganeb sammukese.

      „Mine-mine,“ tõukab Michelle takka.

      „Seal on üks sukkpükstes mees!“

      „No ja siis? Ega ta sind ära tapa.“

      Nelson siseneb ettevaatlikult tuppa ja peab pajatsit silmas. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud teise ohuallika, mis läheneb talle vastassuunast.

      „Aa, Harry! Ja kaunis missis Nelson.“

      See on Whitcliffe, kes hiilgab oma smokingus, mille särgikaeluse on ta nööpimata jätnud, pidades seda arvatavasti trendikaks. Lisaks kannab ta valget salli. Pihkur.

      „Tervist, Garry.“

      Whitcliffe suudleb Michelle’i kätt. Pajats kiibitseb lootus­rikkalt sealsamas ja väristab oma kellasid.

      „Te ei maininud, et siin on veidrates kostüümides rahvast,“ toriseb Nelson põhjapoolse aktsendiga, mis tal stressirikastes olukordades alati välja lööb.

      „See on keskaja teemapidu,“ selgitab Whitcliffe mesiselt, „Edward ajab neid asju nii ladusalt.“

      „Edward?“

      „Edward Spens,“ täpsustab Whitcliffe. „Mäletad, rääkisin sulle, et seda õhtut rahastavad Spens ja Co?“

      „Ehitajad. Jah.“

      „Töövõtjad,“ täpsustab hääl nende selja tagant.

      Nelson pöörab end kannal ringi ja seisab silmitsi hea välimusega eakaaslasega, kes kannab veatut pidurõivast. Ei mingit valget nartsu ega avatud särgikraed, vaid traditsiooniline valge särk ja must lips raamimas päevitunud nahka ja pakse tumedaid juukseid. Nelsonile ei meeldi ta esimesest pilgust.

      „Edward!“ Whitcliffe seda arvamust ilmselt ei jaga. „See on Edward Spens, meie võõrustaja. Edward, need on peainspektor Harry Nelson ja tema kaunis abikaasa Michelle.“

      Edward Spens vaatab imetlevalt Michelle’i üle. „Poleks arvanud, et politseinikel nii ilusad abikaasad on, Gerry.“

      „See on tööboonus,“ viskab Nelson jäigalt nalja.

      Whitcliffe, kes abielus pole (põhjustades sellega ohtraid spekulatsioone), ei ütle midagi. Michelle, kes on meeste imetlusega harjunud, välgutab laia, aga kergelt üleolevat naeratust.

      „Nelson,“ jätkab siis Edward Spens, „kas te polnud mitte see võmm, kes seda Saltmarshi afääri lahendas?“

      „Jah.“ Nelson vihkab oma tööst rääkimist, eriti vihkab ta aga seda, kui teda „võmmiks“ kutsutakse.

      „Oli see vast võigas värk seal,“ sõnab Spens surmtõsisel ilmel.

      „Jah.“

      „Igatahes, tänu taevale, et te selle ära lahendasite.“ Spens patsutab teda jõuliselt seljale.

      Tänu ka Ruth Gallowayle, mõtleb Nelson omakorda. Ent Ruth oli alati soovinud, et tema roll selles juhtumis jääks nii väheste teada kui võimalik.

      „Õnneks ei tule taolisi juhtumeid kuigi sageli ette,“ sõnab ta.

      „Selle auks võtame!“ Spens surub Nelsonile järgmise šampanjaklaasi pihku.

      Keegi ei näinud, et Ruth oksendas, nii et ta lükkab oksele jalaga lihtsalt mulda peale ja ronib tagasi autosse. Bruce Springsteen seletab parajasti võimatu nimega Wendyle, et nad on sündinud põgenema. Ruth tagurdab autoelamute laagriplatsilt välja ja suundub kodu poole.

      Ta kodu on üks kolmest majast Saltmarshi serval. Üks maja seisab tühjalt ja teine kuulub suvitajatele, kes käivad siin nüüd üha vähem, mida suuremaks nende lapsed kasvavad. Eraldatus Ruthi ei häiri. Tegelikult, kui ta autost välja ronib ja endasse piiritut rabalaotust, kaugeid liivadüüne ja mere vaevukostvat kohinat ahmib, võimendab ta naudingut mõte, et see vaade kuulub üksnes talle. Ta keerab välisukse naeratades lahti.

      Ruthi punane kass Flint on ootel lebanud ja tuleb nüüd valjult kaeveldes perenaisele vastu. Tal on kausis toitu küll, aga ilmselt ei tule selle söömine kõne allagi. Ta nurrub Ruthi jalge ümber, kuni emand talle värske kausitäie ette annab, ise selle lõhna peale kergelt öökides. Siis nuusib Flint selle nõudlikult üle ja kaob kassiluugi kaudu õue.

      Ruth istub aknaaluse laua äärde, et automaatvastaja sõnumid läbi kuulata. Üks sõnum on emalt, kes uurib, kas Ruth tuleb ikka nädalavahetuseks külla. Ema eeldab ikka, et Ruthi plaanid viimasel hetkel muutuvad, hoolimata tõsiasjast, et Ruth on loomuldasa äärmiselt täpne ja usaldusväärne inimene. Teise sõnumi on jätnud ta sõbranna Shona, kes vadistab oma abielus kavalerist Philist. Kolmas sõnum on Max Greylt. Huvitav.

      „Tere, Ruth. Tahtsin vaid öelda, et meeldiv oli juttu puhuda. Mõtlesin meie säilmete peale. Kui pea on puudu, võib see viidata peakultusele. Kas oled kuulnud Lankhillsi väljakaevamistest Winchesteris? Rooma-aegselt kalmistult leiti seitse maharaiutud peaga laipa, sealhulgas ühe lapse oma. Huvitav, kas siin ootab meid sama pilt? Igatahes räägime varsti jälle.“

      Ruth mõtleb, kui kummaliselt arheoloogid mõnikord väljenduvad. „Meie säilmed“. Luud, mis leiti maetuna Rooma vundamendi alt, on muutunud „meie säilmeteks“ ning Ruthi ja Maxi mingil veidral, sürreaalsel kombel kokku sidunud. Mõlemad tunnevad luude suhtes omanikutunnet, isegi sümpaatiat. Aga kas see on piisav põhjus, miks Max peaks sellise sõnumi jätma? Kas ta tahtis tõesti vaid maharaiutud peadest lobiseda või oli tema eesmärk mingis kujuteldavas reaalsuses lihtsalt Ruthiga kontakti saada?

      Ruth ohkab. See kõik on tema jaoks liiga keeruline. Pealegi on tal muustki mõelda. Homme peab ta Londonisse sõitma ja emale rasedusest rääkima.

      „Niisiis, vaadake, me arendame Norwichi südames kolme võtmepiirkonda. Vana parkalitöökoda, Odeoni kino ja seda mahajäetud maja Woolmarketi tänaval.“

      „Woolmarketi tänaval?“ küsib Whitcliffe vahele. „Kas see polnud vanasti mitte lastekodu?“

      „Vist küll, jah,“ arvas Edward Spens ja määris kuklile võid. „Kas te olete kohalik Norwichi poiss, Gerry?“

      See selgitab nii mõndagi, mõtleb Nelson, kui Whitcliffe vastuseks noogutab. Nelson ise sündis Blackpoolis ja oleks seal tagasi nagu pudrukuul, kui poleks Michelle’i ja tüdrukuid. Norfolki tööleminek oli olnud Michelle’i idee ja sügaval sisimas paneb mees seda talle siiamaani pahaks. СКАЧАТЬ