Januse kivi. Elly Griffiths

Чтение книги онлайн.

      Maja on ootel. See teab. Kui eile ohverdasin, olid kopsud-maksad mustad. Kõik moondub ööks. Õues on kevad, aga majas on teatav rõskus, mingi meeleheide, mis katab kõik nagu kirstulina.

      Me oleme neetud. See pole enam maja, vaid haud. Aias ei laula linnud ja isegi päike ei söanda akendesse piiluda. Keegi ei tea, kuidas seda needust ära võtta. Nad on alla andnud ja maha heitnud nagu surma ootel. Aga mina tean, ja maja teab.

      Nüüd saab meid päästa veel üksnes veri.

      1. PEATÜKK

      Kõrgetes künkapealsetes kõrtes sahistab tuuleke. Lähivaates on see maa täiesti harilik: aina kanarbik ja niitmata karjamaa ning mõni juhuslik valge kivi, mis turritab rohu vahelt nagu verstapost. Aga kui lendaksid üles nende tähelepandamatute küngaste kohale, eristaks silm roheliste ja pruunide toonide seas ümaraid kuhjatisi ja tumedamaid nelinurki – vaieldamatuid märke, et seda paika on asustatud palju kordi varemgi.

      Ruth Galloway, kes pikkamööda künkast üles ronib, ei vaja kullipilku, teadmaks, et selle paiga näol on tegemist üsna olulise arheoloogilise leiukohaga. Tema kolleegid ülikoolist on sellel künkal juba päevi väljakaevamisi teinud ega ole avastanud tõendeid mitte üksnes siin paiknenud Rooma villast, vaid ka varasematest pronksi- ja rauaaegsetest asulatest.

      Ruth oli plaaninud seda leiupaika külastada juba varem, aga oli olnud hõivatud: hindas üliõpilastöid ja valmistus semestri lõpuks. On maikuu ja õhk magus, õietolmu ja vihma maigust paks. Ta seisatab, et hinge tõmmata ja nautida kevadisel pärastlõunal õues viibimist. Seni on see aasta olnud nii sünge, kuigi sellelgi on teatavaid üllatusi varuks olnud, ent nüüd naudib ta võimalust lihtsalt seista ja lasta päiksel näole lõõsata.

      „Ruth!“ Ta pöörab end ja silmab lähenevat meest. Too kannab teksaseid ja plekilist töösärki ning kohtleb küngast põlgusega, soostumata oma pikka sammu kohandama. Mees on pikk ja sale ning tumedate, meelekohtadelt hallinevate lokkis juustega. Ruth mäletab teda, nagu mees nähtavasti tedagi, tollest korrast mitme kuu eest, kui mees Ruthi ülikoolis ettekande tegi. Dr Max Grey Sussexi ülikoolist – arheoloog ja Rooma-aegse Suurbritannia ekspert.

      „Nii rõõmustav, et te tulla saite,“ sõnab mees ja näeb tõe­poolest rõõmus välja. Sellega eristub ta enamikust arheoloogidest, kes ei salli, kui teine arheoloog nende marjamaal trambib. Ja Ruth on tunnustatud ekspert luude, lagunemise ja surma alal. Ta on North Norfolki ülikooli kohtuarheoloogia õppetooli juhataja.

      „Kas te olete vundamendini jõudnud?“ küsib Ruth ja järgneb Maxile künka tippu. Siin on külmem, ja kusagil kõrgel nende peade kohal lõõrib lõoke.

      „Minu arust küll,“ kinnitab Max, osutades puhtaservalisele kraavile nende ees. Kraaviseina keskel on näha halli kivitriipu. „Tegelikult leidsime vist midagi, mis võiks teile huvi pakkuda.“

      Ruth teab ütlematagi, millega tegu. „Luud,“ toob ta kuuldavale.