Januse kivi. Elly Griffiths

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üksik sügavam auk. Selle põhjas helgib midagi valget.

      „Kas te polegi neid üles kaevanud?“ küsib Nelson.

      „Ei,“ vastab Ruth, „me peame haua ja luustiku asukoha dokumenteerima ja plaanile joonistama, et seda kontekstis tõlgendada. Tõeliselt tähtis on tähele panna, mis suunas ­skelett lebab. See võib olla oluline, kui ta on näiteks itta suunatud.“

      „Katoliku koolis soovitasid mungad ka meil magada, jalad ida suunas,“ tuleb Nelsonil järsku meelde, „et võiksime taevasse jalutada, kui peaksime une pealt ära surema.“

      „Huvitav ebausu jäänuk,“ kommenteerib Ruth jahedalt. Nelsonile meenub, et naisel pole usuasjade jaoks aega.

      „Kirikud,“ jätkab Ruth, „on peaaegu eranditult ehitatud ida-lääne teljele ja mitte kunagi põhja-lõuna suunal.“

      „Panen kõrva taha.“

      „Ja mõnikord,“ pistab Max vahele, „maetakse mehed peaga läände ja naised itta.“

      „See kõlab küll seksistlikult,“ ütleb Nelson ja ajab end püsti.

      „Ja sa ise ei käitu kunagi seksistlikult, ega,“ narrib Ruth.

      „Ei iial. Käisin just kursusel, kus räägiti soo ümberdefineerimisest politseijõududes.“

      „Kuidas oli?“

      „Mõttetu. Tegin lõunapausi ajal vehkat.“

      Ruth naerab, ja Max, kes teda ennist hukkamõistvalt vahtinud oli, muigab samuti, vaadates vaheldumisi Ruthi ja Nelsonit. Siin toimub selgelt enamat, kui ta arvanud oli.

      „Me hakkame just Fööniksisse dringile minema,“ teatab nüüd Ruth. „Kas tahaksid ka tulla?“

      „Ma ei saa,“ vastab Nelson kahetsevalt, „pean ühele üritusele minema.“

      „Üritusele?“

      „Festivali toetuseks korraldatud ballile. See toimub lossis. Tuleb smoking selga ajada. Michelle tahtis minna.“

      „Mis me rikastest räägime,“ nöögib Ruth.

      Nelson vaid mühatab vastuseks. Ta ei suuda kujutleda midagi hullemat kui ahvikostüümis kekutamine, seltsiks kari täispuhutud kunstikeigareid. Lisaks ta naisele oli paraku ka ülemus Gerry Whitcliffe talle peale käinud, et ta peab tingimata minema. „Täpselt seda sorti reklaam, mida politsei vajab,“ oli Whitcliffe öelnud, jätmata targu mainimata, et Nelsoni tegevus Saltmarshi juhtumis oligi põhjus, miks politsei nii väga head reklaami vajas. Reklaam! Taevas halasta.

      „Kahju,“ ütleb Max rõõmsalt, käsi Ruthi õlgade ümber ootavalt rippu. „Vahest teinekord.“

      Nelson jälgib, kuidas nad eemalduvad. Fööniksi õlleaed täitub varaõhtustest trimpajatest. Ta kõrvu kostab naeru ja klaaside kõlksatusi. Nelson ei saa midagi parata, et loodab salamahti, et Leah’ onu siidrivarud oleksid juba läbi müüdud.

      2. PEATÜKK

      Ruth sõidab aeglaselt mööda A47 maanteed King’s Lynni poole. Kuigi kell on kaheksa läbi, ei taha ummikud lõppeda. Kuhu see mass küll voorib, mõtleb Ruth, toksides kannatamatult sõrmega rooli ja piieldes veoautode, sõiduautode, haagissuvilate ja liinibusside voori. Puhkuste aeg pole veel käes, aga koolilaste sõidutamiseks ja isegi töö vahet pendeldajate jaoks on kell liiga palju. Mida küll mõtlevad kõik need inimesed, kes suunduvad Narborough’sse, Marhami ja West Winchi? Miks nad kõik just selles konkreetses põrguringis lõksus on? Juba mitmendat ristmikku järjest on ta kinni ühe suure BMW taga, mille tagaaknal vedeleb kaks ennast täis ratsakiivrit. Ta hakkab seda BMW peret juba vihkama, koos kõigi nende Longleati safari­pargi kleepsu ja personaalse registreerimisnumbri (SH3LLY 40) ja nende ratsanädalavahetustega. Ta võib kihla vedada, et tegelikult neile isegi ei meeldi hobused. Londoni äärelinnas kasvanud Ruth pole kunagi hobuse selga saanud, kuigi salaja armastab ta poniteemalisi raamatuid väga. See auto kingiti Shellyle raudselt neljakümnendaks sünnipäevaks koos puhkusereisiga Kariibi mere saartele ja spetsiaalse Botoxi-­kuuriga. Ruth saab ka kahe kuu pärast nelikümmend.

      Talle oli see pubi meeldinud, mis sest, et ta jõi vaid apelsini­mahla. Max oli Rooma matusekommete teemal väga huvitav vestluspartner. Ja meie peame roomlasi nii tsiviliseerituteks, oli ta pahandanud, ja vihastame barbaarsete rauaaja kommete peale, samas kui meil on hulgaliselt tõendeid Rooma karistus­matustest, tapmisriitustest ja isegi lapsetappudest. Näiteks kümme aastat tagasi leiti St Albansist ühe poisi pealuu, millest võis järeldada, et poiss oli surnuks tümitatud ja tal siis pea maha raiutud. Springfieldis Kenti maakonnas leiti ühe Rooma templi kõigi nelja nurga alt kaks vundamendiohvriks toodud imikut. Ruth väristab end ja tõmbab käega kergelt üle kõhu.

      Kuid Max oli siiski hea kaaslane, hoolimata kõigist tema surma- ja pea maha raiumise juttudest. Ta oli üles kasvanud Norfolkis ja armastas seda silmanähtavalt. Ruth rääkis talle oma kodust Põhja-Norfolki rannikul, tuultest, mis lähtuvad otse Siberist, parkjuureõitest lillatavast padurannast. Tore oleks seda kunagi külastada, oli Max öelnud. See oleks tore, oli Ruth vastanud, kuid rohkem polnud nad sellest rääkinud. Ruth oli siiski lubanud järgmisel nädalal väljakaevamisi vaatama minna. Maxile tuleb Sussexi maakonnast terve meeskond appi. Nad kavatsevad põllul laagri püsti lüüa ning terve mai ja juuni kaevata. Ruth tunneb nostalgiatuhinat, kui meenutab suvekaevamisi, küünarnukitunnet, laulmist ja kanepi suitsetamist lõkke ümber, päevi täis kontimurdvat tööd. Korralike kemmergute ja duššide puudust ta küll ei igatse. Sellise värgi jaoks on ta liiga vana.

      Jumal tänatud! SH3LLY 40 on vasakule ära pööranud ja Ruth näeb Snettishami ja Hunstantoni viitu. Ta on peaaegu kodus. Raadio Neljas räägib keegi kaotusvalust, et „igale asjale on määratud aeg“. Ruth armastab Raadio Nelja, aga reservatsioonidega. Ta lülitab kassetimängija sisse (ta auto on CD-mängija jaoks liiga vana) ja õhk täitub Bruce Springsteeni südame­põhjast tuleva puhastverd ameeriklase vingumisega. Ruth armastab Bruce Springsteeni – tema avarat maanteed, hukule määratud armastust, sõpru nimega Bobby Jean, kes on rasketel aegadel langenud –, ja narritagu teda palju tahes, tema oma maitset ei muuda. Ta keerab heli hoopis valjemaks.

      Nüüd sõidab Ruth pea kohal kaarduvate puude vahel, teeservad on paksult mets-harakputke täis. Hetke pärast, nagu ta teab, lõppeb puiestee nagu nipsust, ja ta ees paistab meri. Ta ei väsi sellest hetkest ealeski, kui horisont korraga lõpmatusse sirutub, sinine muutub valgeks ja valge kuldseks. Siin sõidab ta kiiremini, ning jõudes autoelamute platsini, mis tähistab tema kodutee algust, peatub ta uuesti, ronib autost välja, ja laseb merebriisil juuksed näo eest ära puhuda.

      Eespool paistavad liivaluited, tuulest fantastilisteks kujunditeks kuhjatud. On mõõnaaeg ja merd on vaevu näha, kõigest sinine triip halli liiva taustal. Kajakad hõiguvad kõrgel vee kohal ja üksiku purjelauduri punane puri libiseb sätendades vaikselt mööda.

      Mingi hoiatuseta küünitab Ruth end ettepoole ja oksendab kontrollimatult.

      Norwichi lossis, mis kujutab endast Victoria-aegset glasuuri rammusa keskaegse koogi peal, tegutseb nüüd muuseum. Nelson on seda koos tütardega mitu korda külastanud. Neile meeldisid sealsed vangikoopad, nagu ta mäletas, ja Laural oli eriline nõrkus teepottide kogu vastu. Viimasest korrast on aga juba aastaid möödas, ja kui nad astuvad abikaasa Michelle’iga mööda siuglevat, tulvvalgustatud ja vapilippudega kaunistatud teerada hoone suunas, kardab ta kõige hullemat. See kartus osutub tõeks, kui nad teenijatüdrukuteni jõuavad. СКАЧАТЬ