Kellassepa tütar. Kate Morton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kruusi sisse teekotikese. „Kel kõrvad on, see kuulgu: täna hommikul ta lausa märatseb. See ajajuhtijast mehike üllitas terve nimekirjatäie „soovitusi”.”

      „Armas aeg.”

      „Täpselt.”

      Elodie viis teekruusi oma kirjutuslauale, möödudes härra Pendletoni kabinetist õige ettevaatlikult, et mitte talle silma jääda. Ta tundis oma vana pahuravõitu bossi vastu küll kollegiaalset kiindumust, aga kord juba üles ärritatud, võis too vahel päris kiuslik olla; Elodiel olid käed niigi tööd täis, puuduks veel, et ta saaks kaela sellise lisaülesande nagu tasustamata registrikorrektuur.

      Poleks tarvitsenud muretseda: härra Pendletoni tähelepanu oli sootuks mujal, ta põrnitses süngelt arvutiekraani.

      Elodie seadis end kirjutuslaua taga sisse, võttis joonistusploki hetkegi viivitamata kotist välja, vabastas surilina rollis köögirätikust ja pani ploki kasutamata seisvast riidehoiuruumist pärit kasti tagasi. See oli vaid ajutine arukaotus ja õnneks läbi. Nüüd tuleb võtta käsile kataloogimine, panna kõik esemed kirja ja määrata neile arhiivis püsiv koht, kuhu nad jäägugi.

      Sõrmkindad korralikult kätte tõmmanud, võttis ta kastist auguraua, tindipoti, puidust kirjutuslauagarnituuri ja prillitoosi. Pealiskaudnegi pilk kinnitas, et tegu on kahekümnenda sajandi keskpaigast pärit kontoritarvetega; nimetähed prillitoosil tähendasid, et võib rahumeeli kirja panna, et need kuulusid Lesley Stratton-Woodile; ja Elodie oli rõõmus, et vaja on sooritada selline lõõgastav toiming nagu kõikide arhiveeritavate esemete ülevaatliku nimekirja koostamine. Ta tõi kohale vastse arhiivikasti, pakkis esemed sisse ja kinnitas sisunimestiku hoolikalt kasti küljele.

      Ranits oli huvitavam. Elodie hakkas üksipulgi uurima, täheldas, et nahk on servade juurest kulunud ja parempoolse külje lähedal on tagaküljel mitu kriimustust; õmbluste nõelapisted olid väga kvaliteetsed ning ühel pandlal oli kvaliteedimärgiks viieosaline hõbedaproovitempel, mis andis alust arvata, et pannal on ehtsast hõbedast ja valmistatud Inglismaal. Elodie seadis vasaku silma ette luupmonokli ja silmitses lähemalt: jah, oli lõvi kui hõbeda normaalpuhtuse tunnusmärk; Londonit tähistav leopard – kroonita, mis tähendas, et ese on valmistatud pärast 1822. aastat; vanas inglise kirjaviisis väike „g” kui aastaarvu tähis (kiire pilguheit Londoni daatumite kirjatähtede tabelisse andis vasteks aastaarvu 1862); kuninganna Victoria pea kujutisega tollilõivumärk; ja viimaks valmistaja märk: nimetähed „W. S.”.

      Elodie vaatas järjekordsest kataloogist järele, vedas näpuga ridu mööda, kuni jõudis William Simmsini. Tundis nime ära ja naeratas. Ranits oli valmistatud ettevõttes W. Simms & Poeg, kus tehti eriti hinnalisi hõbedast ja nahast tooteid, firmal oli kuninglik volikiri, ja kui Elodie õigesti mäletas, kauplus lausa Bond Streetil.

      Rahuldav teave, ent mitte veel kogu lugu, sest ranitsa elukäigu kindlakstegemise seisukohalt olid samavõrd olulised ka teised märgid: kriimustused ja kulumiskohad. Näitasid ju need, et ranits, olgu siis päritolult nii eksklusiivne kui tahes, polnud sugugi ainult ehteasi. Teda oli kasutatud, ja mitte vähe, enamjaolt oli ta heidetud üle omaniku õla – parema õla, täheldas Elodie, libistades sõrmi ettevaatlikult üle ebaühtlaselt kulunud ranitsarihma – ja kopsis sammude taktis pidevalt vastu omaniku vasakut reit. Elodie matkis ranitsa õlaleseadmist ja tajus, et tema ise paigutanuks koti vaistlikult hoopis teisele küljele. Küllaltki tõenäoline, et ranitsaomanik oli vasakukäeline.

      See välistas James Strattoni, olgugi et ranitsas oli olnud tema dokumendimapp; ranitsa nahkklapi külge kuumutatud kuldsed nimetähed tegid seda niigi.

      „E. J. R.” Elodie vedas kinnastatud sõrmeotsaga kergelt üle kaldkirjas E. Needsamad nimetähed olid ka visandiplokil. Sel juhul oli alust eeldada, et isik, kes tegi visandid, on sama inimene, kellele kuulusid nimetähed, ja et ranitski oli tema oma. Seega siis keegi kunstnikest? James Stratton suhtles oma elupäevil päris mitme tuntud kunstnikuga, aga need nimetähed ei tulnud esmapilgul tuttavad ette. Alati võis abiks võtta Google’i, aga kunstiteabe jaoks oli Elodiel varuks veelgi kiirem infoliin. Ta võttis mobiiltelefoni välja, vaigistas puperdama hakanud südant, kui märkas, et Penelopelt oli tulnud juba teinegi sõnum, ja läkitas Pippale sõnumi:

      Hommikust! Tuleb sul pähe mõni kunstnik, tõenäoliselt Vic aja keskpaigast, kelle nimetähed on EJR??

      Vastus tuli silmapilk:

      Edward Radcliffe. Tänane kokkusaamine endiselt jõus?

      Äkki saaks 12 asemel juba kell 11? Sõnumeerin aadressi.

      Edward Radcliffe. Nimi oli ebamääraselt tuttav, ehkki tegu polnud ühegagi neist kunstnikest, kellega James Stratton korrapäraselt kirju vahetas. Elodie trükkis nime Google’isse ja klõpsas Wikipedia leheküljel. Artikkel oli napivõitu ja ta libistas pilgu esimesest poolest kiiresti üle, märgates, et Edward Radcliffe’i sünniaasta – 1840 – tegi ta James Strattoni suhteliselt lähedaseks eakaaslaseks ning et Radcliffe sündis küll Londonis, kuid veetis mingi aja lapsepõlvest Wiltshire’is. Ta oli olnud kolmest lapsest vanim, seejuures ainuke poeg; ta isa paistis kunstiarmastaja ja ka emal oli kunstialaseid ambitsioone, ja mitu aastat kasvatasid Edwardit vanavanemad lord ja leedi Radcliffe, sel ajal kui poisi enda vanemad viibisid Kaug-Idas, kus kogusid Jaapani keraamikat.

      Järgmine lõik kirjeldas ägeda temperamendi ja varakult avaldunud andega metsikuvõitu noorukit, kelle taiesed avastas puhtjuhuslikult keegi juba aastates (Elodiele tundmatu, tollal ilmselt siiski omajagu tuntud) kunstnik, kes võttis noormehe seepeale oma tiiva alla. Toimusid mõned paljutõotavad varajased näitused, lipi-lapi suhted kuningliku akadeemiaga, kriitilisele arvustusele järgnenud põgus, kuid tuline avalik nägelus Dickensiga; ja viimaks revanš, kui suur John Ruskin ise ühe tema maalidest üles ostis. Nii või teisiti paistis Edward Radcliffe’i olevat oodanud silmapaistev karjäär ning Elodie jõudis juba imestama hakata, miks ta tema loominguga tuttav pole, ent luges siis ka viimast lõiku:

      Edward Radcliffe kavatses abielluda ja oli kihlatud Sheffieldi tehaseomaniku tütre preili Frances Browniga, kes õrnas eas, kõigest kahekümneaastaselt, röövimise käigus hukkus, mispeale Radcliffe tõmbus avalikust elust tagasi. Kuuldavasti maalinud ta neil päevil tõelist meistriteost; ent kui see nii oligi, pole eales päevavalgele ilmunud ei maali ennast ega ainsatki autentset visandit.

      Radcliffe uppus 1881. aastal Portugali lõunaranniku lähedal, kuid surnukeha toimetati matmiseks Inglismaale.

      Kuigi tema kunstilooming jäi, vaatamata paljulubavale algusele, napiks, on Radcliffe kui Magenta1 Vennaskonna asutajaliige üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga kunstimaailmas oluline figuur.

      Magenta Vennaskond. Nimi tuli töövaldkonnaga seoses kuidagi tuttav ette ja Elodie jättis meelde, et seda peaks Strattoni kirjavahetuse andmebaasist ristviidete abil kontrollima. Ta luges lõigu veel kord läbi, peatudes pikemalt Frances Browni vägivaldsel ja enneaegsel surmal, Radcliffe’i tagasitõmbumisel avalikust elust ja tema üksildasel surmal Portugalis. Mõtted traageldasid nende põhjuste ja tagajärgede vahele seoseid ja said tulemuseks pildi mehest, kelle paljutõotav karjäär katkes purunenud südame tõttu ja füüsis nõrgenes viimaks lausa kehalise kurnatuseni.

      Elodie võttis joonistusploki ja pööras lehti, kuni leidis viimaks lahtisele paberitükile kritseldatud armuavalduse. Ma armastan seda tüdrukut, ma armastan teda, ma armastan teda ja lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa, sest kui ma temaga koos pole, siis kardan, et …

      On siis tõsi, et armastus võib olla nii võimas, et selle kaotamine võib inimese hulluks ajada? Kas inimesed tõepoolest tunnevad midagi sellist?

      Elodie СКАЧАТЬ