Kellassepa tütar. Kate Morton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Lihtsalt piimaga kohv palun,” kostis Elodie.

      Aega raiskamata sikutas Pippa kotist välja ja lõi valla pungil väljalõigete albumi, kust tuli lagedale kõikmõeldavaid lahtisi paberilehti ja kanganäidiseid. „No nii, mina mõtlesin umbes midagi sihukest,” ütles ta hakatuseks ja sukeldus innukasse kirjeldusse – varrukad, seelikuosa, peploste poolt- ja vastuargumendid, naturaalsete kangaste eelised –, näidates jutu kõrvale kiiresti kord üht, siis teist illustratsiooni, maldamata vahepeal hingegi tõmmata, kuni laud oli ajakirjalehekülgede, kangatükikeste ja moejoonistega üleni kaetud. Viimaks küsis ta: „Noh, mida sa ise arvad?”

      „Jumalikud. Viimne kui üks.”

      Pippa naeris. „Ma saan aru, et see oli üksjagu segane; korraga tuleb lihtsalt nii palju mõtteid segiläbi pähe. Aga sa ise – sul on ehk endal mõni idee?”

      „Mul on loor.”

      „Ollallaa!”

      „Isa otsis välja.” Elodie ulatas Pippale telefoni hommikul tehtud fotoga.

      „Su ema oma? Veab sul, uhke asi. Kindla peale moekunstniku tehtud.”

      „Vist küll. Kelle just, seda ei tea.”

      „Vahet pole, see on ilus. Nüüd jääb meil üle ainult hoolt kanda, et kleit oleks seda väärt.”

      „Ma leidsin ühe foto, kus on kleit, mis mulle meeldib.”

      „Too lagedale, vaatame.”

      Elodie võttis kotist köögirätikukompsu ja tõmbas hõbedase raami lagedale.

      Pippa kergitas lõbusalt kulmu. „Tunnistan üles, ma ootasin Vogue’ist välja rebitud lehekülge.”

      Elodie ulatas raamitud foto üle laua ja ootas, kõhusopis mingid määratlematud närvilised tõmblused.

      „Vau, ta on ilus.”

      „Leidsin töö juurest. Viimased viiskümmend aastat on ta pidanud olema trepialuses konkus ühe kasti põhjas, kardinate all nahkkotis.”

      „Pole siis ime, et ta paistab nii rahul, et välja pääses.” Pippa tõstis foto lähemale. „See kleit on tal ebamaiselt ilus. Ja kõik kokku on ebamaiselt ilus. See pilt on rohkem kunstiteos kui portree, Julia Margaret Cameron teeb sedalaadi asju.” Ta tõstis pilgu. „Äkki on sellel mingit pistmist sinu tänahommikuse sõnumiga? Edward Radcliffe’ist?”

      „Ma alles üritan selgusele jõuda.”

      „Mind ei üllataks. See foto on puhas klassikaline estetism. See kütkestav näoilme, avara joonega kleit ja pingevaba kehahoiak. Ütleksin, et pärit kusagilt 1860. aastate algusest kuni keskpaigani.”

      „See meenutas mulle prerafaeliite.”

      „Seos on olemas, seda kindlasti, ja muidugi said kõik kunstnikud tol ajal üksteise töödest inspiratsiooni. Erilisteks kinnismõteteks olid neil loodus ja tõde, värv, kompositsioon ja ilu sügavam tähendus. Ainult et kui prerafaeliitide püüdlusteks olid realism ja detailitäpsus, siis Magenta Vennaskonna maalikunstnikud ja fotograafid olid pühendunud meelelisusele ja liikumisele.”

      „Eks ole, see valgus läheb justkui eriliselt hinge?”

      „Fotograafil oleks seda kuuldes väga hea meel. Valgus oli Magenta Vennaskonna jaoks kõige olulisem: nime valimiselgi olid neile eeskujuks Goethe värvusringi teooriad, heleduse ja tumeduse vastastikune mõju, idee, et punase ja violetse vahel on värvusspektris veel üks varjatud värvus, mis sulgeb ringi. Tuleb meeles pidada, et kõik see oli ajajärgul, kui loodusteadus ja kunst hakkasid plahvatuslikult igas suunas arenema. Tehnoloogia areng andis fotograafidele enneolematuid võimalusi, korraga sai valgusega manipuleerida ja säriaegu katsetada ja sedasi hoopis uut laadi efekte luua.” Pippa pidas natuke vahet, ettekandja tõi kohvid lauda.

      „Edward Radcliffe oli väga hinnatud, ent ei saanud siiski nii kuulsaks nagu edaspidi mõned Magenta Vennaskonna teised liikmed.”

      „Nagu kes?”

      „Thurston Holmes, Felix ja Adele Bernard – kõik nad said omavahel tuttavaks kuninglikus akadeemias ja neid sidusid kehtiva ühiskondliku korra vastased ideed; nad olid lähedastes sõprussuhetes, aga sealt ei puudunud ka valed, iharus ja korraga mitme isanda teenimine, nii nagu võibki oodata üheksateistkümnenda sajandi kunstimaailmalt, kus oldi valmis üksteisel kõri läbi lõikama. Radcliffe oli ürgselt andekas imelaps, aga suri noorelt.” Pippa tähelepanu pöördus taas fotole. „Miks sa arvad, et sel kunstnikul võiks fotonaisega midagi ühist olla?”

      Elodie jutustas arhiivikastist ja ranitsast, millel on Edward Radcliffe’i nimetähed. „Seal sees oli dokumendimapp, mis kuulus James Strattonile; mapi sees polnud midagi peale selle raamitud foto.”

      „Ja Radcliffe oli su sõbrakese sõber?”

      „See seos pole varem kordagi ette juhtunud,” möönis Elodie. „Kogu loo juures on see üks neid kummalisi asju.” Ta rüüpas lonksu piimakohvi ja vaagis, kas rääkida edasi või mitte. Teda sikutasid kaks vastandlikku tungi: kihk Pippale kõik viimseni ära rääkida ja ammutada oma parimalt sõbratarilt kunstiajalooteadmisi, ja kummaline aisting, mis tabas teda fotot Pippale ulatades – peaaegu armukade impulss foto endale pidada, visand samuti, hoida kõik vaid enda teada. Seletamatu ja mitte just iseäranis kena impulss, niisiis ärgitas ta end edasi rääkima: „See foto polnud seal ranitsas ainuke asi. Oli ka joonistusplokk.”

      „Mis sorti joonistusplokk?”

      „Nahkkaaned, ligikaudu nii suur,” – ta näitas kätega ette – „lehekülg lehekülje järel tušiga tehtud visandeid, käsitsi kirjutatud märkmeid. Minu arust kuulus see Edward Radcliffe’ile.”

      Pippa, keda polnud muidu üldse lihtne millegagi üllatada, tõmbas jahmatusest kuuldavalt hinge.

      Ta kogus end kähku. „Oli seal sees ka midagi sellist, mille järgi saaks töid dateerida?”

      „Mul pole veel kõik läbi vaadatud, see tähendab, hoolega pole jõudnud vaadata, aga Strattoni dokumendimapp valmistati aastal 1861. Muidugi pole mul kuskilt otsast kinni võtta, kas neil omavahel üldse mingit muud seost on,” tuletas ta Pippale meelde, „kui see, et saja viiekümne aasta järel ühte ja samasse ranitsasse kokku sattusid.”

      „Missugused need joonistused on? Millest?”

      „Figuurid, profiilid, maastikud, maja. Miks sa küsid?”

      „Käisid kuulujutud pooleli jäetud töödest, mingist hüljatud maalist. Pärast seda, kui ta kihlatu surma sai, jätkas Radcliffe maalimist, aga mitte enam endise särtsuga, teemad olid ka hoopis teistsugused, ja siis uppus ta välismaal ära. Kogu see lugu oli väga traagiline. Tollest „hüljatud maali” ideest, et ta töötas enne oma kihlatu surma ühe maali kallal, sai kunstiajaloolaste ringkondades nagu mingi müüt: inimesed aina loodavad ja oletavad ja esitavad teooriaid. Aeg-ajalt võtabki mõni akadeemik asja piisavalt tõsiselt, et väitekiri kokku panna, olgugi et eriti mingeid tõendusmaterjale selle idee toetamiseks senimaani ei leidu. Lihtsalt sosinad, mis on liiga ahvatlevad, et vaibuda.”

      „Arvad, et joonistusplokil võiks sellega mingit pistmist olla?”

      „Raske öelda, kui pole oma silmaga näinud. Ega sul СКАЧАТЬ