Kellassepa tütar. Kate Morton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud isa lihtsalt selline inimene, kelle peale saaks kaua pahane olla.

      Elodie märkas musträstast, kes jälgis teda ühe paariskorstnapitsi otsast. Lind vaatas väga pinevalt, reageeris siis inimkõrvale kuulmatule käsklusele ja lendas minema. Muruväljakul hakkasid kõige pisemad lapsed ulguma, ja Elodie mõtles isa jutule, enda pirtsakusele ja isa püüdlikele unelugudele; pikkadele aastatele, kui nad olid jäänud ainult kahekesi.

      Vaevalt see isale kerge oli.

      „Hoidsin seda sinule,” ütles isa taas trepiotsale ilmudes. Elodie oli arvanud, et isa läks tooma neid videokassette, mis ta oli palunud kõrvale panna, ent kastike, mida isa käes hoidis, oli nende jaoks liiga väike, polnud kuigivõrd suurem kui kingakarp. „Teadsin, et ühel päeval – siis, kui on õige aeg …”

      Silmad hakkasid läikima, isa raputas pead ja ulatas kasti Elodiele. „Palun vaata ise.”

      Elodie kergitas kaant.

      Karbis oli pahmakas heledat siidorganzat, elevandiluuvalget, kaarjate sakkidega serv peene sametpaelaga ääristatud. Ta sai otsekohe aru, mis see on. Seda kullatud raamis fotot oli ta alumisel korrusel nii palju kordi uurinud.

      „Ta oli sel päeval nii ilus,” lausus isa. „Ma ei unusta elu sees seda hetke, kui ta kiriku ukseavasse ilmus. Olin juba pooleldi valmis mõtlema, et äkki ta ei tulegi. Mu vend kiusas mind mitu päeva enne laulatust ikka päris halastamatult. Tema meelest oli see nii lõbus, ja küllap ma olin talle kerge saak. Ma ei suutnud nagu uskuda, et sain jah-sõna. Olin kindel, et midagi läheb untsu – kõik kokku oli liiga hea, et olla tõsi.”

      Elodie sirutus isa kätt võtma. Ema surmast oli möödas kakskümmend viis aastat, isa silmis olnuks see peaaegu nagu eile. Elodie oli tookord alles kuueaastane, aga ta mäletas siiani, millise pilguga isa ema vaatas, kuidas nad kõrvuti jalutades käest kinni hoidsid ja sõrmed vaheliti põimisid. Ta mäletas ka koputust uksele, politseinike summutatud hääli, isa õudset karjatust.

      „Kell on juba palju,” ütles isa ja patsutas põgusalt Elodie rannet. „Peaksid hakkama koju minema, armsake. Tule kaasa, lähme alla – ma leidsin ka need videokassetid, mille järele sa tulid.”

      Elodie pani karbile kaane peale. Peab isa koormavate mälestuste seltsi jätma, ent tal oli õigus: kojusõit on pikk. Pealegi sai Elodie juba aastaid tagasi selgeks, et isa kurvastust ravida käib talle üle jõu. „Aitäh, et sa loori minu jaoks alles hoidsid,” tänas ta, tõusis ja riivas huultega põgusalt isa põske.

      „Ema oleks sinu üle uhke.”

      Elodie naeratas, kuid isa kannul trepist alla minnes juurdles ta, kas see oleks ikka tõsi.

*

      Elodie kodu oli väike nett korter Barnesis ühe Victoria ajastu hoone kõige ülemisel korrusel. Trepikojas püsis fritüüri õlihais, esimese korruse kalapoe panus, aga Elodie trepimademel polnud seda enam peaaegu üldse tunda. Avatud planeeringuga korter polnud õigupoolest palju enamat kui kööginurgaga elutuba ja veidra kujuga magamistuba, mille külge oli traageldatud vannituba; ent aknatagune vaade pani Elodie südame laulma.

      Ühest magamistoaaknast avanes vaade teistele viktoriaanlikele ridamajadele: vanad telliskivid, valged lükandaknad ja terrakotavärvi korstnapitsidega poolkelpkatused. Vihmaveetorude vahelt piludest nägi vilksamisi Thamesi jõge. Mis veel parem – aknalaual istudes paistis jõgi kätte terves pikkuses kuni käänakuni, kus jõest viis üle raudteesild.

      Teise seina aken oli tänava poole, samal joonel teisel pool asuva peegelpildis maja omaga. Kui Elodie koju jõudis, istus abielupaar, kes seal elas, alles õhtulauas. Kuuldavasti olid nad rootslased, mis näis seletavat nii nende pikka kasvu kui ka ilu, aga ka eksootiliselt põhjamaist harjumust õhtustada pärast kella kümmet. Nende köögilaua kohal rippus lamp, mille kuppel oli pealtnäha krepist ja pani kõik roosakalt kumama. Selle lambi all lõi ka õhtustajate nahk kumama.

      Elodie tõmbas magamistoas kardinad ette, pani tule põlema ja võttis loori karbi seest välja. Moest ei teadnud ta, vastupidi Pippale, kuigi palju, ent sai siiski aru, et tegu on erilise esemega.

      Mitte enam esimeses nooruses vintage-aksessuaar, ihaldusväärne tänu Lauren Adleri kuulsusele, Elodiele aga kallis ennekõike seetõttu, et loor oli olnud tema ema oma ning emast oli järele jäänud üllatavalt vähe. Üllatavalt vähe eraelulist.

      Hetke kõhelnud, tõstis ta loori üles ja proovis seda endale ettevaatlikult pähe. Ta lükkas loorikammi paika, organzakangas rullus üle õlgade valla. Käed langesid külgedele.

      Elodie oli meelitatud, kui Alastair teda endale naiseks palus. Mees tegi abieluettepaneku nende tutvuse esimesel aastapäeval (neid tutvustas teineteisele Elodie endine koolivend, kes töötas nüüd Alastairiga samas firmas). Alastair viis Elodie algul teatrisse ja seejärel ühte peenesse Soho restorani õhtust sööma, sosistades sel ajal, kui riidehoiutöötaja nende palituid ära pani, Elodiele kõrva, et enamikul inimestest kulub mitu nädalat, enne kui õnnestub siin laud kinni panna. Kui kelner tuli desserdiga, tõi Alastair pidulikult lagedale linnumunasinises karbikeses sõrmuse. See oli nagu katkend mingist filmist ja Elodie nägi neid kaht otsekui kõrvaltvaataja pilguga: valgete veatute hammaste ja ootusrikka ilusa näoga Alastairi ning kuu aega tagasi Strattoni firma 150. aastapäeva kõne pidamiseks Pippal teha lastud uue kleidiga ennast.

      Kõrvallauas lausus vanaldane naine oma kaaslasele: „Kas pole armas! Näe! Tüdruk on nii armunud, et punastab.” Mispeale Elodie mõtles: ma punastasin, sest olen nii armunud; Alastair kergitas küsivalt kulme, ja siis nägi Elodie end naeratamas ning jah-sõna ütlemas.

      Praegu aga tuututas üks paat väljas pimedal jõel udupasunat ja Elodie võttis loori ettevaatlikult peast.

      Nähtavasti niimoodi asjad siis käivadki, mõtles ta. Nähtavasti niimoodi kõik kihluvadki. Edasi tulevad pulmad – kuue nädala pärast, nii nagu seisab kirjas kutsel, sest Alastairi ema ütles, et Gloucestershire’i aiad on sel ajal „oma hilissuvise hiilguse tipul” – ja Elodiest saab üks neid abieluinimesi, kes nädalavahetuseti omavahel kokku saavad, et majadest ja pangalaenudest ja koolidest rääkida. Sest arvata võib, et tulevad lapsed, eks ole, ja Elodiest saab nende ema. Ja Elodie ei oleks selline, nagu oli tema enda ema, andekas ja sädelev, peibutav ja raskesti tabatav; tema lapsed tulevad alati temalt nõu ja tröösti otsima, ja tema teab, mida öelda ja teha – nähtavasti niimoodi need asjad inimestel ju käivad, eks?

      Elodie paigutas loorikarbi toanurka sametkattega tugitoolile.

      Hetke kõhelnud, libistas ta karbi hoopis tooli alla.

      Isa juurest toodud kohver seisis endiselt ukse kõrval, kuhu see sai käest pandud.

      Elodie oli mõelnud, et hakkab neid videokassette kohe õhtul kuulama, ent äkitselt tundis ta, et on väsinud – rampväsinud.

      Ta käis duši all, kustutas siis süüdlaslikult lambi ja vajus voodisse. Ta vaatab-kuulab neid videokassette homme; ta peab seda tegema. Alastairi ema Penelope oli hommikusöögist saadik juba kolm korda helistanud. Elodie oli lasknud neil kõnedel kõneposti minna, kuid nüüd oli iga hetk oodata, et Alastair teatab, et „emm” ootab pühapäeval lõunasöögile, miska Elodie leiaks end Roveri kõrvalistmelt ja teda transporditaks mööda puudega ääristatud sissesõidualleed tollesse hiigelsuurde majja Surreys, kus ootab ülekuulamine.

      Video väljavalimine oli üks neist ainult kolmest ülesandest, mis talle oli määratud. Teine ülesanne oli külastada peopidamispaika, mille omanik oli Penelope parim sõbranna: „muidugi ainult selleks, et end tutvustada, kõik muu jäta minu mureks”. Kolmas oli kontaktivõtt Pippaga, kes oli pakkunud end kleiti СКАЧАТЬ