Peotäis pruute. Stephanie Laurens

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täitis Caroline’i selle mõtte juures seletamatu pettumus.

      Kuid on ebatõenäoline, mõtles Caroline sihikindlalt selga sirgu ajades, et mees midagi selles suhtes ette saab võtta. Ta eelistas mõelda, et nad võivad end uue Twyfordi hertsogi hoole all täiesti turvaliselt tunda, seni kuni nad on tema eestkostealused. Ta lasi mõtetel mitu minutit peatuda küsimusel, kas ta ka tegelikult tahtis end hertsogiga koos olles turvaliselt tunda, enne kui mõtteis pead vangutas. Helde taevas! Ta oli just äsja seda meest kohanud ja siin ta nüüd oli, unelemas temast nagu mingi kogenematu plikake! Caroline püüdis kulmu kortsutada, kuid see katse hajus häbelikuks naeratuseks omaenda tundlikkuse üle. End mugavamalt luksusliku tõlla nurka sisse seades hakkas ta mõtteis koostama kirjeldust kohtumisest, et olla valmis õdede innukatele küsimustele toimunu kohta vastust andma.

      Paar minutit pärast Caroline Twinningu lahkumist Delmere House’ist oli Max jaganud järjest mitmeid korraldusi, milledest üks tõi härra Hubert Whitney, Josiah Whitney poja – Chancery Lane’i advokaadibüroo Whitney ja White juhataja – kella üheteistkümneks Delmere House’i ukse taha. Whitney oli ebamäärases eas kuiv ja jäik mees, väga korrektselt musta riietatud. Ta oli igas mõttes oma isa poeg ning nüüd, mil vana mees ei suutnud enam voodist tõusta, tegeles poeg kõikide isa jõukamate klientidega. Kui Hillshaw mehe hästisisustatud raamatukogutuppa juhatas, ohkas too kergendatult – ja seda mitte esimest korda –, kui nägi, et see oli Max Rotherbridge, kes oli keerulises olukorras olevad Twyfordi valdused pärinud. Kuigi Maxil ei olnud sellest aimugi, pidas Whitney temast väga lugu, soovides sageli, et ka teised tema kliendid oleksid sama otsekohesed ja otsusekindlad. See tegi elu tunduvalt lihtsamaks.

      Oma lemmikkundega näost näkku kohtudes sai ta otsekohe teada, et tema hiilgus Twyfordi hertsog ei olnud kaugeltki vaimustuses sellest, et temast oli ilmselt nelja abieluealise noore naise eestkostja saanud. Whitney sattus hetkeks täielikku segadusse. Õnneks oli ta kaasa võtnud kõik Twyfordi puudutavad paberid ning Twinningu dokumendid olid nende hulgas. Taibates, et tööandja ei kavatsenud temaga selle pärast pragada, et ta ei olnud tema hiilgust informeerinud asjaoludest, millest – nagu Whitney liigagi hästi teadlik oli – teda juba ammu teavitada oleks tulnud, võttis mees end kokku, et hakata arutama söör Thomas Twinningu testamendi tingimusi. Detailide osas mälu värskendanud, asus ta kõigepealt lahkunud Twyfordi hertsogi testamendi juurde.

      Max seisis kamina juures ja vaatas advokaati loiul pilgul. Whitney meeldis talle. Mees ei läinud närvi ning tundis oma tööd.

      Lõpuks võttis Whitney näpitsprillid ninalt ja vaatas oma kliendi poole. „Söör Thomas Twinning suri enne teie onu ja hertsogi testamendi kohaselt on täiesti selge, et teie pärite kõik tema kohustused.”

      Maxi tumedad kulmud tõmbusid kipra. „See tähendab siis, et ma olen selle eestkostega käsist-jalust seotud?”

      Whitney ajas huuled prunti. „Mina päris nii ei ütleks. Ma arvan, et eestkostest on võimalik vabaneda, sest on üsna ilmne, et söör Thomas ei kavatsenud teist oma tütarde eestkostjat teha.” Ta vaatas üksisilmi tulle ja raputas tõsisel ilmel pead. „Ma olen kindel, et mitte keegi ei julgeks selles kahelda.”

      Max naeratas kõveralt.

      „Kuid kui teil peaks õnnestuma sellest klauslist vabaneda,” jätkas Whitney, „jäävad noored neiud ilma vähimagi kaitseta. Kas ma sain teist õigesti aru, et nad viibivad käesoleval hetkel Londonis ja kavatsevad hooajaks siia jääda?”

      Ei olnud vaja erilist taibukust, et aru saada, kuhu Whitney oma jutuga tüüris. Ärritatud sellest, et tema tavaliselt nii hästi varjatud südametunnistus järsku ellu äratati, astus Max akna juurde ja jäi sinna seisma, pilk allpool avanevale sisehoovile suunatud ja käed sirgel seljal ristatud. „Jumal küll! Vaevalt te arvate, nagu võiksin mina olla sobiv eestkostja neile neljale armsale olevusele!”

      Whitney, mõeldes, et hertsog võiks sellega väga hästi hakkama saada, kui vaid tahaks, jätkas visalt. „Siis tekib küsimus, kes võiks teie asemel nende eest hoolitsema hakata.”

      Kindel teadmine sellest, mis juhtub siis, kui ta need neli kogenematut, hea lastetoaga neidu keset Londonit saatuse ning tänavatel ringi luusivate „puhtavereliste” kiskjate meelevalda jätaks, võttis Maxi tõrksas peas üha selgemat kuju. Sellega kaasnes ebameeldiv mõte, et teda ennast peeti ühe säärase jõugu juhiks, mis kuulu järgi olevat neist veel kõige ohtlikum. Ta suudaks kalgilt keelduda Caroline Twinningu eestkostjaks olemisest vaid sel põhjusel, et naisest enda armukest teha. Ei. Oli olemas piir, millest isegi tema üle ei astunud. Mälestust hallikasrohelisest silmapaarist, mis tal ikka veel elavalt silme ees oli, resoluutselt kõrvale lükates pöördus ta Whitney poole ja urises: „Olgu pealegi, pagan võtaks! Mida ma selle kohta teadma peaksin?”

      Advokaat naeratas leebelt ja hakkas Maxile tutvustama Twinningute perekonna ajalugu, mis kattus üldjoontes Caroline’i jutuga. Max katkestas teda. „Jah, ma tean seda kõike! Rääkige mulle arvudest – kui suur nende kaasavara on?”

      Whitney nimetas summa ja Maxi kulmud kerkisid. Hetkeks oli hertsog täiesti sõnatu. Ta läks kirjutuslaua juurde ja istus.

      „Igaühel eraldi?”

      Whitney vaid noogutas kergelt kinnituseks. Kui hertsog endiselt hämmeldusest keeletu oli, jätkas ta: „Söör Thomas oli väga nutikas ärimees, teie hiilgus.”

      „Tundub küll sedamoodi. Tähendab, et iga tüdruk on siis omaette pärijanna?”

      Seekord noogutas Whitney kindlalt.

      Max kortsutas kulmu.

      „Loomulikult,” jätkas Whitney süles olevaid pabereid uurides, „oleksite te vastutav ainult kolme noorema neiu eest.”

      Otsekohe pälvis ta oma kliendi tähelepanu, kelle sinistes silmades oli veidralt läbitungiv pilk. „Või nii. Miks?”

      „Nende isa testamendi tingimuste kohaselt anti preilid Twinningud Twyfordi hertsogi hoole alla vaid seniks, kuni nad saavad kahekümne viie aastaseks või abielluvad. Minu andmete põhjal peaks vanim preili Twinning olema lähenemas oma kahekümne kuuendale eluaastale. Seega peaks tal soovi korral olema võimalik ise enda eest vastutav olla.”

      Maxi kergendus oli peaaegu käega katsutav. Kuid kohe tuli talle pähe järgmine probleem. Caroline Twinning oli märganud Maxi huvi tema vastu – mis ei ole ka üllatav, kuna ta ei olnud teinud katsetki seda varjata. Kui naine saaks teada, et Max ei olegi tema eestkostja, hoiaks ta meest endast võimalikult kaugel. Või siis vähemalt üritaks seda teha. Kuid Caroline Twinning ei ole mingi naiivne plikake. Hääletu enesekindluse hõng, mis naise ümber hõljus, lasi Maxil aimata, et tegemist ei ole lihtsa vallutusega. Ilmselt oleks parem, kui preili Twinning arvaks edasi, et on mehe eestkoste all olles tema eest kaitstud. Sel moel ei tekiks Maxil oma reputatsioonist hoolimata naisele lähenemisel mingisugust raskust. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda rohkem olukorra häid külgi ta avastas. Võib-olla õnnestub tal sellisel juhul lõpuks isegi kaks head korraga saada? Max vaatas Whitney poole. „Preili Twinning ei tea oma isa testamendi tingimustest midagi. Praegusel hetkel arvab ta, et on koos poolõdedega minu eestkoste all. Kas on pakilist vajadust teda tema olukorra muutusest teavitada?”

      Whitney pilgutas segadusse sattunult silmi ning ta näole ilmus kaalutlev pilk, püüdes aimu saada hertsogi motiividest jätta preili Twinning edasi enda hoolealuseks. Eriti pärast seda, kui oli alles äsja tahtnud sellest vabaneda. Max Rotherbridge tavaliselt oma otsustes ei kõhelnud.

      Max, olles väga hästi teadlik advokaadi mõtetest, püüdis leida oma küsimusele kõige usutavamaid põhjuseid. „Esiteks, olgu ta kakskümmend neli või kakskümmend СКАЧАТЬ