Peotäis pruute. Stephanie Laurens

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei teadnud, kas uskuda seda või mitte.

      „See oli nüüd küll täiesti tema mõte, kuid tundus minu jaoks vägagi mõistlik olevat. Ta tegi ettepaneku, et meid peaks Londoni koorekihile esitlema. Ma kahtlustan, et ta kavatses meile sobivad abikaasad leida ja sellega oma eestkoste lõpetada.” Naine jäi mõtlikult vait. „Ma ei ole oma isa testamendi tingimustega kursis, kuid oletan, et meie abiellumise korral kaotavad säärased kokkulepped kehtivuse?”

      „Üsna tõenäoliselt,” nõustus Max. Trummeldav valu peas oli tunduvalt nõrgemaks muutunud. Tema onu plaan oli küll väga kiiduväärne, kuid tema isiklikult eelistaks mitte kellegi eestkostja olla. Ja olgu ta neetud, kui preili Twinning tema hoolealune peaks olema – see oleks tema maneeride juures liiga suur takistus. Olid mõningad asjad, mida isegi temasugused kõlvatud tegelased pühaks pidasid ning eestkoste oli üks neist.

      Max teadis, et naine vaatas teda, kuid ta ei öelnud rohkem midagi, pilk kortsus kulmude all kuivatuspressile suunatud ning oma järgmist sammu kaaludes. Lõpuks naise poole vaadates ütles ta: „Ma ei ole sellest kuni praeguse hetkeni midagi kuulnud. Ma pean laskma oma advokaatidel see üle vaadata. Missugune firma teie asjadega tegeleb?”

      „Whitney ja White. Chancery Lane’il.”

      „Noh, see muudab olukorra vähemalt lihtsamaks. Nemad tegelevad nii Twyfordi kui ka minu teistesse valdustesse puutuvate küsimustega.” Ta pani jääkoti käest ja uuris Caroline’i, sinistes silmades natuke murelik pilk. „Kus te peatute?”

      „Grillon’sis. Me saabusime eile.”

      Maxile tuli pähe veel üks mõte. „Millest te viimased kaheksateist kuud elanud olete?”

      „Oh, meil kõigil on raha, mis meie emad meile jätsid. Me korraldasime asjad nii, et kasutasime ainult seda ja jätsime isa päranduse puutumata.”

      Max noogutas aeglaselt. „Aga kes teie eest vastutas? Te ei saanud ju ometi üksinda teisele poole maakera reisida.”

      Esimest korda selle kummalise vestluse ajal nägi Max preili Twinningut punastamas, kuigi väga kergelt. „Meie toatüdruk ja kutsar, kes meie käskjalana tegutses, elasid meie juures.”

      Max ei lasknud end vastuse kergusest petta. „Teie potentsiaalse eestkostjana, preili Twinning, pean ma ütlema, et asjade selline korraldus ei lähe mitte. See, mis võis sobilik olla teisel pool ookeani, ei ole kõlblik Londonis.” Ta jäi vait, mõeldes esimest korda elus sündsate kommete peale. „Vähemalt elate te praegu Gillon’sis. Seal on piisavalt turvaline.”

      Pärast järjekordset pausi, mille jooksul ta pilk Caroline’ilt ei lahkunud, sõnas ta: „Ma kohtun Whitney’ga täna hommikul ja ajan kõik asjad joonde. Ma külastan teid kell kaks, et teile asjade käigust teada anda.” Ta silmade ees välgatas kujutluspilt endast kohtumas noore ilusa naisega, üritamas moodsa Grillon’si seinte vahel kõigi teiste klientide lummatud pilkude all vestlust arendada. „Kui nüüd järele mõelda, siis ma viin teid hoopis parki väljasõidule. Sel moel,” jätkas ta hallikasrohelistest silmadest paistvale küsimusele vastates, „võib meil isegi avaneda võimalus rohkem rääkida.”

      Ta tõmbas kellanööri ja Hillshaw astus tuppa. „Laske tõld valmis panna. Preili Twinning läheb Grillon’sisse tagasi.”

      „Jah, teie hiilgus.”

      „Oh ei! Ma ei taha teile nii palju tüli teha,” ütles Caroline.

      „Mu kallis laps,” venitas Max, „minu hoolealused ei liigu Londonis ringi troskadega. Hoolitsege selle eest, Hillshaw.”

      „Jah, teie hiilgus.” Hillshaw eemaldus, olles kordki oma isandaga täiesti ühel meelel.

      Caroline avastas, et sinised silmad, mis olid teda kogu selle jutuajamise ajal uudishimulikult jälginud, olid endiselt temale suunatud ning nende sügavusest paistis kergelt pilkav helk. Kuid tema ei olnud arglike killast ning ta naeratas mehele muretult, otsustades sellega teadmatult oma saatuse.

      Mitte kunagi varem ei olnud ta kohanud nii kütkestavat naist, mõtles Max. Ühel või teisel moel vabaneb ta neist eestkosteköidikuist. Toas võttis maad vaikus, mida täitis vaid nurgas seisva kõrge kappkella ühtlane tiksumine. Max kasutas võimalust, mida pakkus preili Twinningu ilmne lummatud olek mehe selja taga riiulis seisvate kogukate nahkkaantega raamatute ridu silmitsedes, et veel kord naise nägu uurida. See oli värske, ergas ning sealt paistis rahulikku enesevalitsust, mida tema kogemuste põhjal noortes naistes leidus harva. Kahtlemata oli tegu iseloomuga naisega.

      Maxi teravad kõrvad püüdsid kinni tänaval veereva tõlla rataste kõla. Ta tõusis ning ka Caroline tegi sama. „Tulge, preili Twinning. Teie tõld ootab teid.”

      Max juhtis Caroline’i välisukseni, kuid hoidus sealt edasi minemast, ning kummardus galantselt naise käe kohale, enne kui laskis Hillshaw’l ta ootava tõlla juurde saata. Mida vähem oli võimalusi, et keegi teda naisega koos näeb, seda parem. Vähemalt seni, kuni ta seda eestkoste sasipundart lahendanud ei ole.

      Niipea kui majesteetlik Hillshaw tõllaukse oli sulgenud, hakkasid hobused sörkides edasi liikuma. Caroline nõjatus vastu sõiduki pehmet istmepolstrit, pilk mittemidaginägevalt küljeaknale suunatud, samal ajal kui tõld läbi moodsa Londoni veeres. Mõtteisse vajunult püüdis ta hinnata selle ootamatu pöörde mõju, mille nende saatus võtnud oli. Kujutlematu, omada säärast eestkostjat!

      Kuigi ta oli olnud üllatunud, kui ta Twyford House’ist Delmere House’i edasi oli suunatud, oli ta siiski eeldanud, et kohtub hajameelse ja järeleandliku härrasmehega, kes oli, ehkki küll kirja teel, kõigi tema varasemate ettepanekutega nii innukalt nõus olnud. Tema vaimusilmas oli Twyfordi hertsog olnud hilises keskeas mees, parukat kandev nagu paljud tema isa eakaaslasedki, selgelt oma parimad eluaastad seljataha jätnud ning kellel puudus tegelikult huvi nelja noore ja elavaloomulise naisterahva eest hoolitsemise vastu. Ta naeratas kergelt seda eelarvamuslikku pilti silme eest minema pühkides. Kindlust sisendava isaliku kuju asemel tuleb tal nüüd tegemist teha mehega, kes, kui esmamuljet usaldada võib, on intelligentne, kiire taibuga ja tema maitse jaoks liiga läbinägelik. Arvata, et uus hertsog ei tea täpselt, kuidas nelja noore naisega hakkama saada, oleks ilmselgelt absurdne. Kui tal oleks tulnud oma arvamust avaldada, oleks Caroline öelnud, et naistega toimetulek on praeguse Twyfordi hertsogi eriala. Veelgi enam – mehe vaieldamatut kogemust arvesse võttes oli Caroline üpriski kindel selles, et mees on aldis igasugustele naiselikele meelitustele. Vari langes ta hallikasrohelistele silmadele. Ta ei olnud täiesti kindel, kas talle meeldis see pööre, mille nende saatus võtnud oli. Ta naeratas hiljutisele jutuajamisele tagasi mõeldes. Ka mehele ei paistnud see mõte erilist rõõmu valmistavat.

      Hetkeks kaalus Caroline võimalust hertsogiga mingile kokkuleppele jõuda, eriti mis puudutas hooldusõiguse klausli tühistamist isa testamendis. Kuid seda vaid hetkeks. Oli tõsi, et teda ei olnud kunagi kõrgseltskonnale esitletud, kuid ta oli selle reeglitega juba ammu tuttav. Kuigi mõte piiramatust vabadusest teha kõike, mis hing ihaldas, kõlas ahvatlevana, varjutas seda siiski ümberlükkamatu tõsiasi, et tema ja ta poolõed olid ikkagi pärijannad. Tema isa, kellel oli äärmiselt masendav arvamus nende teadmiste hulga kohta, mis naisterahvale lubatud peaks olema, ei olnud kunagi olnud eriti ettenägelik, mis puudutas tema tütarde tulevikku. Kuid sellele vaatamata ei olnud kõigi nende aastate jooksul, niipalju kui Caroline mäletas, neil kunagi rahapuudust olnud. Ta oli pigem arvanud, et nad on piisava kaasavaraga kindlustatud. Sellises olukorras ei olnud seltskonnas peituvad lõksud ja püünised ilma Twyfordi hertsogi suguse eestkostja kaitseta säärasteks kogemusteks, mida ta oma õdedele meelsasti näidata oleks tahtnud.

      Kui pilt läigatusest tema СКАЧАТЬ