Itaallase Tuhkatriinupruut. Lucy Gordon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli pime ja sadas vihma, nii et Ruth ei eristanud mehe näojooni. Ta tundis ainult, et mees on tugev ja otsusekindel.

      Siis vihm lakkas. Ta lamas diivanil. Mees surus brändiklaasi talle huultele, sundides teda hellalt jooma. Ta ei teadnud, kes mees on, aga viimane kui üksikasi oli veidralt selge. Ta nägi nüüd selgelt mehe nägu. Näojooned olid kenad, kuid suu oli pingul. See tegi mehe mitu aastat vanemaks.

      Mees tõusis ja läks teise tuppa. Ta liigutused olid nõtked, kuid valvsad. Tundus, et ta ootab rünnakut. Aga võib-olla valmistus ta hoopis ise ründama. Ruth tajus, et pealispinna all on mees plahvatamise äärel. See oli isegi ähvardavam kui mehe vaikne hääl.

      Kujutluspilt võpatas ja haihtus, asendudes teisega. Aeg ja koht olid teised. Ruth naeratas. Ta oli taas õnnelik.

      Gino vaatas talle armunult otsa ja naeratas. Ruth jumaldas mehe naeratust. Gino võttis tema käe ja silitas huultega tema sõrmi.

      „Inimesed vaatavad,“ sosistas Ruth ja vaatas vilksamisi teiste õhtustajate poole.

      „Las vaatavad,“ ütles Gino rõõmsalt. „Oh sind inglast, alati nii külm!“

      „Mina? Külm?“

      „Ei, sa pole seda kunagi, carissima. Oled minu unistuste naine ja ma armastan sind hullupööra.“

      „Ütle seda Veneetsia murdes,“ palus Ruth. „Sa tead, et mulle meeldib see.“

      „Te voja ben, te voja ben...“

      Kas saab maailmas veel suuremat õnne olla? Tema nägus Gino oli Inglismaal, et viia ta Veneetsiasse, kus mehe perekond teda pikisilmi ootab. Peagi nad abielluvad ja hakkavad selles kenas linnas elama.

      „Ka mina armastan sind,“ ütles Ruth. „Oh, Gino, kui õnnelikuks me saame!“

      Kuid ilma vähimagi hoiatuseta võttis maad pimedus. Kõigepealt kadus Gino nägu, siis ka kõik muu. Äkki oli maailm valu täis. Gino oli kadunud.

      Ruth nägi vilksamisi veel kujutluspilte, aga kõik need pärinesid varasemast ajast. Ta nägi Ginot tol päeval, kui nad Veneetsias esmakordselt kohtusid. Mehe rõõmsameelsus, huumorimeel ja üha suurenev imetlus tema vastu võitsid Ruthi südame. Ta oli hädas oma pagasiga. Gino tuli talle appi. Kuidagi juhtus, et päev lõppes ühise õhtuga. Gino oli keelitanud teda endast rääkima.

      „Oskad nii paljusid keeli,“ ütles mees. „Prantsuse, saksa ja hispaania keelt, itaalia keelt aga paraku mitte. See on halb. Peaksid selle õppimisega viivitamatult algust tegema.“

      „Aga kas ma tõesti vajan veel ühte võõrkeelt?“ küsis Ruth, ehkki tal midagi itaalia keele omandamise vastu ei olnud.

      Mees vaatas talle paljutähendavalt otsa ja sõnas: „Mul on hea meel, et sa seda tänaseni ei osanud, sest muidu poleks me kohtunud. Praegu aga arvan, et peaksid selle ära õppima.“

      Gino võttis Ruthile itaalia keele õpetamise südameasjaks ja tegi seda põhjalikult.

      Järgnesid uued kujutluspildid. Ta oli lennujaamas ja jättis Ginoga hüvasti. Mees oli nii tundeline, et tal olid pisarad silmis. Järgnes telefonikõne, kus Gino teatas, et tuleb Inglismaale, nende kohtumine ja viimane koosveedetud õhtu...

      „Oled mu unistuste naine ja armastan sind hullupööra. Te voja ben... te voja ben...“

      „Te voja ben,“ sositas Ruth igatsevalt.

      Ta nägi Gino nägu, aga see hakkas üha enam tuhmuma...

      „Gino!“

      Ruth karjus ning sirutas käed välja, püüdes meest meeleheitlikult kinni hoida.

      „Tule tagasi,“ hüüdis ta meeleheitlikult. „Tule tagasi. Ära jäta mind maha.“

      Siis tundis ta meest. Ruth ei näinud teda, aga tundis, et Gino on tema juurde tagasi tulnud ja embab teda.

      „Kuhu sa kadusid?“ nuuksus Ruth. „Kartsin meeletult. Igatsesin sinu järele... Kus sa olid?“

      Embus tugevnes ja Ruth kuulis, et mees sosistab talle kõrva rahustavaid sõnu.

      „Pole midagi. Ole rahulik. Olen siin.“

      „Ära jäta mind jälle maha.“

      „Ma ei jäta sind maha, kuni sa mind vajad.“

      „Kus sa olid?“ sosistas Ruth. „Igatsesin sind hullupööra.“

      Ta sirutas end kergendustundega ning suudles kirglikult ikka ja jälle Gino nägu: tema laupa, põski ja huuli. Tema üllatuseks ei suudelnud mees teda vastu, kuid vähemasti oli ta seal.

      “Te voja ben,“ sosistas Ruth. „Te voja ben.“

      „Heida pikali,“ sõnas mees hellalt ja lükkas ta padjale. „Oled turvalises kohas.“

      Ruth tundis endiselt mehe käsi. Nende tugevus rahustas teda. Naise hirm taandus. Pärast kõiki neid õudusunenägusid ja peamurdmist oli Gino tagasi tulnud ja võttis ta avasüli vastu.

      „Jää nüüd magama,“ sosistas mees. “Hommikuks saab kõik korda.“

      Kuid mingi vastik tunne, mis polnud pärast kõiki neid kannatuskuid kadunud, sundis Ruthi silmad avama.

      Tema voodiäärel istuv mees hoidis tal käest kinni. Kuigi toas oli nii hämar, et silm meest vaevalt seletas, teadis Ruth, et too pole Gino.

      Teine peatükk

      Pietrol oli pidžaama seljas ja ta juuksed olid sassis. Ta pani väikese öölambi põlema ja nägi, kuidas rõõm Ruthi silmist kaob.

      „Kuulsin sind hüüdmas,“ ütles ta. „Su hääl tundus meeleheitlik.“

      „Nägin und,“ sosistas Ruth. „Gino...“

      Pietro murdis pead, kas naine teab, et suudles teda Gino pähe ja hüüdis „Te voja ben.“ Veneetsias tähendab see „Ma armastan sind“. Pietro lootis südamest, et mitte.

      „Räägi mulle Ginost,“ ütles mees.

      „Meie viimane koosveedetud õhtu.... Näen seda nii sageli unes. Aga siis Gino haihtub. Ma ei tea, kuhu ta kaob. On liiga hilja, et seda välja uurida, sest nii palju aega on möödas. Palun vabandust, et sind üles ajasin. Luban, et olen edaspidi vaikselt.“

      „Sa ei saa midagi unenägude vastu teha.“

      Ruth pani äkki käed rinnale, kuid tema väljanägemises polnud midagi võrgutavat. Nagu Pietrolgi, oli tal pidžaama seljas. See oli kurguni kinni nööbitud.

      „Ma ei kavatsenud sind vahtida,“ rahustas teda Pietro.

      „Ära muretse,“ ütles Ruth lihtsalt. „Olen sellega harjunud.“

      „Ma ei mõista.“

      „Hoiatasin sind eile õhtul, et olen peast veidi segi.“

      „Ära СКАЧАТЬ