Itaallase Tuhkatriinupruut. Lucy Gordon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei pea sind kaugeltki segaseks,“ ütles krahv kindlalt.

      „Siis sa eksid. Eelmise aasta, või peaaegu aasta, elasin hooldekodus. Praegu üritan maailma naasta, kuid see ei õnnestu mul kuigi hästi.“

      „Kui nii, siis sul vedas. Leidsid turvalise koha ja sõbra,“ ütles Pietro.

      „Kuidas saad sa mu sõber olla, kui sa ei tea isegi seda, kes ma olen? Kes ma aasta eest ka polnud, praegu olen keegi muu, ainult et ma ei tea, kes.“

      „Vähemasti oma nime peaksid teadma, sest muidu poleks sa reisida saanud.“

      „Minu nimi on Ruth Denver.“

      Pietro pillas lusika käest. See kukkus klirinal põrandale. Pietro kirus oma kohmakust ja kummardus seda üles võtma rõõmus, et leidis ettekäände oma nägu varjata. Nii ei näinud Ruth vapustust, mida selle nime kuulmine temas oli tekitanud.

      Kui Pietro end taas sirgu ajas, oli ta enesevalitsuse tagasi saanud ja ütles rahulikult: „Mina olen Pietro Bagnelli.“

      „Gino nõbu?“ hüüatas Ruth. Naise silmad lõid särama. „Gino rääkis sageli sinust ja teie ühistest lapsepõlveaastatest.“

      „Hommikul räägime edasi,“ tegi Pietro vestlusele järsu lõpu. „Pärast magamist tunned end paremini.“

      Pietro muutus iga hetkega ärevamaks. Enne selle jutuajamise jätkamist vajas ta järelemõtlemisaega. Kui naine on tõepoolest see, kellena esines – ja krahvis süvenes veendumus, et Ruth ei valeta –, peab teda kohtlema ülima ettevaatusega.

      „Sean sulle toa valmis,“ ütles Pietro. Lävel mees seisatas. „Ära siit kuhugi kao.“

      Naine vaatas talle küsivalt otsa ja Pietro taipas, et räägib lollusi. Kuhu oli Ruthil minna? Aga mehel oli veider tunne, et kohe, kui ta naiselt pilgu pöörab, haihtub too õhku.

      „Luban, et ma ei kao kuhugi,“ ütles Ruth. Kuigi naise olukord oli vilets, vilksatas ta silmis naer.

      „Lihtsalt igaks juhuks... Toni, valva.“

      Hiiglaslik krants läks Ruthi juurde ja pani pea naise sülle.

      „Jääge nii, teie mõlemad, kuni ma tagasi tulen,“ ütles Pietro.

      Kõrvaltoas oli diivanvoodi. Pea mõtetest paks, tegi Pietro selle üles. See polnud võimalik. Külaline ei saanud olla Ruth Denver.

      Pietro naasis kõrvaltuppa ja avastas, et nii naine kui ka koer olid kuulekalt tema käsku järginud. Toni pea oli endiselt Ruthi süles. Naine silitas naeratades koera pead ning vaatas teda siira hoolivusega.

      „Sinu tuba on valmis,“ ütles Pietro. „Proovi võimalikult kaua magada. Ma ei lase sind häirida.“

      „Tänan,“ ütles Ruth vaikselt ja kadus kõrvaltuppa.

      Niipea kui Pietro oli üksi jäänud, valas ta endale suure klaasi brändit. Ta polnud kunagi seda nii hädasti vajanud kui praegu.

      Ta oli nagu puuga pähe saanud.

      Esiotsa oli ta Ruthi pidanud üheks Gino mahajäetud pruudiks, kes pole kaotanud lootust teda tagasi võita. Seda oli ennegi juhtunud, kuid praegusel juhul oli põhjust teisiti arvata.

      Pietro muutus seda murelikumaks, mida rohkem ta nende põhjuste peale mõtles.

      Aasta eest oli Gino armunud turistist inglannasse. Pietrot polnud sel ajal Veneetsias. Tema naastes oli naine Inglismaale tagasi läinud, nii et nad polnud kohtunud.

      Gino oli inglannast nii sisse võetud, et kavatses temaga abielluda. Pietro pulmakink pidi olema suurejooneline pulmapidu palees.

      „Ma tahan selle täiuslikkuse kehastusega kohtuda,“ oli Pietro sõbrale öelnud. „Ta peab küll väga eriline naine olema, kui suutis sind veenda paikseks jääma.“

      „Jah, tõepoolest on,“ oli Gino rõõmsalt kinnitanud. „Hakkad teda armastama.“

      „Loodetavasti mitte,“ oli Pietro naljatanud. „Olen korralik abielumees.“

      „Ega taha, et Lisetta sind pottide ja pannidega pilluks.“

      „Ta ei teeks seda kunagi,“ oli Pietro vaikselt öelnud. „Ta ei mõtle muule kui mulle heameele valmistamisele.“

      „Seda loodan minagi. Kujutan ette, kui rahul sa oled, kui teie poeg sünnib. Millal on tähtaeg?“

      „Kuu aja pärast.“

      „Teeme siis pulmad kohe pärast lapse sündi.“

      Korraldati nii, et Gino sõitis Inglismaale firma asju ajama ja pidi naastes kihlatu enne pulmi näha tooma. Gino pidi vähemalt kaheks nädalaks tööasjus Inglismaale jääma, kuid viie päeva pärast oli veidralt kahvatu ja vaikne mees kodus tagasi. See oli tema puhul nii ebatavaline, et Pietro muutus ärevaks. Vastuseks tema murelikule pärimisele ütles Gino ainult, et pulmad jäävad ära ning et nad ei kohtu tolle inglannaga enam kunagi.

      Pietrole ei meenunud, et Gino oleks tollele kunagi helistanud, aga mees võpatas iga telefonihelina peale. Kunagi polnud see aga tema endine kihlatu.

      „Kas läksite tülli?“ küsis Pietro ettevaatlikult. „Kas jäid teise naisega flirtimisega vahele?“

      „Kaugel sellest. Ta mõtles ringi.“

      „Tema jättis sinu maha?“ küsis Pietro uskumatult. Midagi sellist polnud varem juhtunud.

      „Täpselt. Ta jättis mu maha ja palus mul ta rahule jätta.“

      Enne kui Pietro jõudis rohkem välja uurida, algas ta naisel enneaegne sünnitus. Ta suri sünnitusel, samuti nende poeg. Krahvil oli muulegi mõelda kui Gino probleemidele.

      Kui Pietro mõtlemisvõime enam-vähem taastus, nägi ta, et Gino pole hingehaavast toibunud. Kaastundest saatis ta Gino komandeeringutele otsima firmale uusi reisisihtpunkte.

      Aeg-ajalt oli Gino Veneetsiasse naastes veidi paremas tujus, aga alati oli ta esimene küsimus, kas Inglismaalt on midagi kuulda. Pietro taipas, et too noor naine oli Gino südame murdnud.

      Naise nimi oli Ruth Denver.

      „Aga see ei saa tema olla,“ pomises Pietro endamisi. „Ta ei näe üldsegi Ruthi moodi välja. Olen ta fotot näinud...“

      Pietro otsis kapist fotoalbumi ja lehitses seda, kuni leidis soovitu. Enam kui aasta eest tehtud fotol embas nägus ja naeratav Gino noort naist. Ka naine naeratas ning Ginole otsa vaadates säras ta nägu õnnest. Pietro kummardus fotole lähemale. Jah, see oli Ruth Denver, kuid vaevu äratuntav.

      Fotolt naeratas talle laialt ja enesekindlalt vastu tervisest pakatav vormikas tüdruk. Naise pikad tihedad juuksed olid lahti ja voogasid kosena õlgadele.

      See eeterlik olend, kes oli täna õhtul tema majja tunginud, oli endise Ruthi vari. Naise juuksed olid lühikesed, soeng peaaegu poisilik, naeratus kadunud ning pilk kurb ja valvas. Mõni ime, et ta Ruthi kohe ära ei tundnud.

      Mis СКАЧАТЬ