Nagu vits vette. Lee Child

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastasin: „Mina olin selles rongis. Ja võin reisijad üles lugeda. Ma tean, kui palju neid oli.” Seejärel kerisin juhtunu oma mälus uuesti läbi. Kuidas ma rongist väljusin ning väikese sagiva rahvahulga seas ootasin. Mu silme ette kerkis pilt parameedikute brigaadi saabumisest. Seejärel võmmidest, kes ükshaaval rongist väljusid, inimeste seas ringi liikusid, neil küünarnukist kinni võtsid ning iga tunnistaja eraldi ruumi juhtisid. Mind viidi minema esimesena, ja seda tegi too pikka kasvu seersant. Oli võimatu öelda, kas meile järgnes neli või ainult kolm politseinikku.

      Ma ütlesin: „Ta lipsas kindlasti minema.”

      Mispeale Docherty päris: „Kes ta oli?”

      „Tavaline mees. Ärkvel, aga midagi erilist ma tema juures ei märganud. Minuvanune, ja kindlasti mitte vaene.”

      „Kas ta suhtles selle naisega mingil moel?”

      „Minu nähes mitte.”

      „Kas too mees tulistas teda?”

      „Naine tulistas ennast ise.”

      Docherty kehitas õlgu. „Sel juhul on ta lihtsalt tõrges tunnistaja. Talle ei meeldi paberid, millest nähtub, et ta oli kell kaks öösel liikvel. Arvatavasti petab oma naist. Selliseid asju juhtub kogu aeg.”

      „Ta laskis jalga. Aga teie võimaldasite tal minema lipsata ja nüüd vahite minule otsa.”

      „Te ise tunnistasite äsja, et ta ei olnud selle asjaga seotud.”

      „Mina polnud kah seotud.”

      „Seda ütlete teie.”

      „Niisiis, tolle teise mehe kohta te usute mind, aga minu enda kohta mitte?”

      „Miks te peaksite selle teise mehe kohta valetama?”

      Seepeale ütlesin ma: „See on ajaraiskamine.” Ja seda see oli. Nii tohutu ja tobe ajaraiskamine, et ma sain äkki aru, et asi pole õige. Kogu see värk oli lavastatud. Ning ma mõistsin ka seda, et tegelikult osutasid Lee ja Docherty mulle teatud kentsakal moel isegi väikese teene.

       Kõik ei torka kohe silma.

      Ma küsisin: „Kes see naine oli?”

      Docherty küsis vastu: „Miks ta pidi üldse keegi olema?”

      „Sest te korraldasite isiku tuvastamise ja arvutid lõid särama nagu jõulupuud. Keegi helistas teile ja käskis teil mind kinni hoida, kuni ta ise kohale jõuab. Te ei tahtnud mu elulugu vahistamisega kaunistada, ja nüüd siis pinnite mind ja ajate igasugust jama.”

      „Teie elulugu meid eriti ei huvitanud. Me lihtsalt ei tahtnud paberitega jännata.”

      „Niisiis, kes see naine oli?”

      „Ilmselt oli ta valitsuse teenistuses. Peatselt saabub siia üks föderaalagent, et teid küsitleda. Meil pole lubatud öelda, millist ametit ta esindab.”

      Nad jätsid mu luku taha. See siin oli pehmitamistuba. Kasimata, kuum, remonti vajav ja akendeta, seintel aegunud plakatid, mis kutsusid üles kuritegevust ennetama, õhus hõljumas higi ja hirmu ja kõrbenud kohvi lõhn. Laud ja kolm tooli. Kaks uurijate, üks kahtlusaluse jaoks. Omal ajal olid asjad ilmselt nii, et kahtlusalust peksti ja ta kukkus oma toolilt maha. Võib-olla juhtus seda praegugi. Raske on täpselt öelda, mis toimub ruumis, millel pole aknaid.

      Panin oma peas paika aja, mil mind rajalt maha võeti. Sellest oli möödas juba terve tund, kui Theresa Lee mulle Grand Central Stationi koridoris kõrva sosistas. Niisiis järeldasin ma, et minuga ei tulda vestlema FBI-st. Nende New Yorgi harukontor on suurim kogu riigis ja asub raekoja lähedal Federal Plazal. Kümme minutit reageerimiseks, kümme minutit erirühma kogumiseks, kümme minutit sireenide ja vilkurite saatel äärelinna sõitmiseks. FBI oleks juba ammu kohale jõudnud. Ent sel juhul jäi järele veel terve hulk kolmetähelisi agentuure ja ameteid. Vedasin endaga kihla, et milline iganes neist siis praegu minu poole ka ei sõidaks, kaks viimast tähte nende ametitõendil on I ja A. CIA, DIA. Luure Keskagentuur, sõjaväeluureamet. Vahest ka mõni selline, mis oli loodud alles hiljuti ning mille nimi polnud veel avalikustatud. Kesköine paanika oli ülimalt tunnuslik nende kõigi jaoks.

      Kui esimesele tunnile oli järgnenud teine, oletasin ma, et mind tullakse vaatama lausa pealinnast, mis tähendas väikest kitsale valdkonnale spetsialiseerunud organisatsiooni. Kõigil teistel oleks New Yorgis oma esindaja. Ma loobusin mõistatamast, kallutasin oma tooli taha, asetasin jalad lauale ja jäin magama.

      Ma ei saanudki täpselt aru, kes nad on. Vähemalt siis mitte. Nad ise kah ei öelnud. Kell viis hommikul astusid tuppa kolm ülikondades meest ja äratasid mu üles. Nad olid viisakad ja asjalikud. Nende ülikonnad polnud kõige odavamad, need olid puhtad ja triigitud. Kingad läikisid. Pilk nende silmis oli erk. Nende juuksed olid äsja lühikeseks lõigatud. Näod prisked ja roosad. Neil olid jässakad, kuid trimmis kehad. Välimuse järgi otsustades suutnuks nad poolmaratoni läbi joosta ilma eriti pingutamata, kuid sellest ka mitte vaimustudes. Mu esmamulje oli, et nad on äsja sõjaväest vabastatud. Lahinguvalmis staabiohvitserid, keda on veendud vastu võtma töökoht mingis Washingtonis asuvas, paekivihoones oleva kontoriga valitsusasutuses. Tõsiusklikud, kes arvavad, et nad teevad tähtsat tööd. Ma palusin neil näidata oma isikutunnistusi ning ametitõendeid ja volikirju, kuid nad tsiteerisid mulle terrorismivastast seadust ja ütlesid, et pole kohustatud end tutvustama. See võis isegi õige olla ning ma nägin, et neile meeldis seda öelda. Ma mõtlesin, kas mitte kättemaksuks vaikida, kuid nad nägid mind läbi ja tsiteerisid veel paari kohta sellest seadusest, mis ei jätnud mulle vähimatki kahtlust, et seda teed minnes oodanuks mind ees kõik maailma muremäed. Ma kardan vaid väheseid asju, kuid sekeldamist kaasaegse turvaaparaadiga on alati parem vältida. Franz Kafka ja George Orwell oleksid mulle samasugust nõu andnud. Nii ma siis kehitasin õlgu ja ütlesin, et nad võivad minu küsitlemisega pihta hakata.

      Kõigepealt teatasid külalised mulle, et nad on mu sõjaväelasekarjäärist teadlikud ning et see tekitab neis sügavat austust, mis võis olla lihtsalt labane meelitus või tähendas seda, et nad teenisid ise varem sõjaväepolitseis. Sõjaväepolitseiniku vastu tunneb austust ainult teine sõjaväepolitseinik. Seejärel ütlesid nad, et kavatsevad mind tähelepanelikult jälgida ja teevad kohe kindlaks, kas ma räägin tõtt või valetan. Mis oli täielik pläma, sest ainult parimad meist on selleks võimelised, ja need sellid ei kuulunud parimate hulka. Vastasel juhul olnuks nad väga kõrgetel ametikohtadel, mis tähendas, et praegusel hetkel olnuks nad kodus ja maganuks mõnes Virginia väikelinnas magusat und, selle asemel et kimada keset ööd mööda 95. osariikidevahelist maanteed.

      Aga mul polnud midagi varjata, mistõttu ma ütlesin neile uuesti, et nad võivad pihta hakata.

      Neid huvitasid kolm asja. Esiteks: kas ma tundsin seda naist, kes end rongis maha laskis? Kas ma olin teda varem näinud?

      Ma vastasin: „Ei.” Lühidalt ja rahulikult, kuid vaikselt ja kindlalt.

      Selle peale nad täpsustavaid küsimusi ei esitanud. Millest ma järeldasin umbkaudu, kes nad on ja mis on nende ülesanne. Need mehed olid kellegi varumeeskond, kes saadeti New Yorki ülesandega mingi käimasolev uurimine ummikusse ajada. Nad pidid selle uurimise kaardistama, liiva alla matma ja tõmbama joone alla millelegi, mis nagunii oli kelleski üksnes kerget kahtlust tekitanud. Nende eesmärk oli saada eitav vastus igale oma küsimusele, nii et toimik suletaks ja asi pandaks kalevi alla. Neil oli vaja, et ei jääks ühtegi lahtist otsa, ning samas СКАЧАТЬ