Nagu vits vette. Lee Child

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aimu, mida ma teen. Ma pole mingi pantvangistajatega läbirääkija. Ma rääkisin tolle naisega üksnes rääkimise pärast, mis pole mulle iseloomulik. Valdavalt olen ma väga vaikne inimene. Statistilises mõttes oli ebatõenäoline, et ma suren poole lause pealt.

      Vahest sellepärast ma rääkisingi.

      Naine liigutas oma käsi. Ma nägin, et ta võttis parema käega koti sügavuses millestki kinni ja tõmbas vasaku käe aeglaselt välja. See käsi oli väike, kahvatu, veresooned ja kõõlused nähtaval. Nahk nagu keskealisel inimesel. Lühiseks lõigatud lakkimata küüned. Sõrmuseid polnud. Ei abielus ega ka kihlatud. Naine sirutas käe välja ja näitas mulle selle teist külge. Peopesa oli tühi ja kuumusest punane.

      „Tänan teid,” ütlesin ma.

      Naine pani käe, pihk allapoole, oma kõrvalistmele ja jättis selle sinna, otsekui polnuks käel ülejäänud osaga temast mingit pistmist. Nagu see tol hetkel oligi. Rong jäi pimeduses seisma. Ma lasksin oma käed alla. Mu särgisaba vajus tagasi oma kohale.

      Siis ütlesin ma: „Nüüd näidake, mis seal kotis on.”

      „Miks?”

      „Ma tahan lihtsalt näha. Mis see ka poleks.”

      Naine ei vastanud.

      Ei liigutanud end samuti.

      Ma ütlesin: „Ma ei ürita teilt seda ära võtta. Ma luban. Ma lihtsalt tahan seda näha. Ma olen kindel, et te saate aru.”

      Rong hakkas jälle liikuma. Kiirendas aegamööda, jõnksutamata, ja sõitis väikese kiirusega edasi. Nii veeretakse vaikselt jaama. Tasasel käigul. Vahest kakssada meetrit, mõtlesin ma.

      Ja ütlesin: „Mulle tundub, et mul on õigus seda vähemalt näha. Kas teie ei arva nii?”

      Naine tegi grimassi, otsekui ei mõistaks ta mu sõnu.

      Seejärel lausus: „Ma ei saa aru, miks on teil õigus seda näha.”

      „Te ei saa aru?”

      „Ei.”

      „Sest ma puutun asjasse. Ja saan ehk kontrollida, kas seda korraldatakse õigesti. Hiljem. Sest teil on vaja teha seda hiljem. Mitte praegu.”

      „Te ütlesite, et olete politseinik.”

      „Me võime selle asja lahendada,” sõnasin ma. „Ma saan teid aidata.” Heitsin pilgu üle õla. Rong roomas aeglaselt edasi. Eestpoolt paistis valgus. Ma pöörasin pea tagasi. Naise parem käsi liikus. Ta surus selle tugevamasse haardesse ja vabastas aeglaselt, kuid üheainsa tõmbega koti voltidest.

      Mina vaatasin pealt. Kott takerdus naise randmele ning ta võttis appi oma vasaku käe. Siis oli tema parem käsi kotist väljas.

      See hoidnud akut. Ega juhtmeid. Nagu ka mitte lülitit, ei nööbi- ega nupukujulist.

      Vaid hoopis midagi muud.

      VIIS

      Naisel oli käes relv. Ta sihtis sellega otse minu pihta. Sihtis madalale, täpselt mu keha keskele, kuhugi kubeme ja naba vahele. Selles piirkonnas asub kõiksugu vajalik kraam. Elundid, selgroog, soolikad, mitmesugused arterid ja veenid. Püstol oli Ruger-Speed-Six. Suur ja vana .357-kaliibrine Magnum-padrunitega tulistav revolver lühikese, kümne sentimeetri pikkuse toruga, mis oli suuteline tekitama minusse nii suure augu, et päevavalgus läbi paistab.

      Kuid kokkuvõttes olin ma tunduvalt rõõmsam kui veel sekund tagasi. Selleks oli mitu põhjust. Pommid tapavad inimesi hulgi, revolvrid ükshaaval. Pommiga pole vaja sihtida, revolvriga küll. Too Speed-Six kaalub laetuna ligi üheksasada grammi. Seda on kleenukese randme jaoks üsna palju. Ning Magnum-padrunitega tulistades on üheks tulemuseks üliere suudmeleek ja kohutav tagasilöök. Kui too naine olnuks seda relva varem kasutanud, pidanuks ta sellest teadlik olema. Ta oleks valmistunud tulistamiseks, kasutades Magnum-võtet, nagu laskurid seda nimetavad. Enne päästikule vajutamist oleks tema ranne sekundi murdosa jooksul kangestunud, ta oleks sulgenud silmad ja oma pea kõrvale pööranud. Oli üsna võimalik, et ta laseb mööda isegi vaid meeter kaheksakümne sentimeetri kauguselt. Seda juhtub enamiku käsitulirelvadega. Võib-olla mitte lasketiirus, kus kasutatakse kuulmekaitsmeid ja prille ning kus on aega, kus ollakse rahulik ja midagi pole kaalul. Kuid päriselus, kui te olete paanikas ja stressis ning süda peksab sees, on käsitulirelv loteriipilet, mis võib tuua nii head kui ka halba. Nii sellele naisele kui mulle.

      Kui ta mööda laseb, siis teiseks lasuks tal enam aega ei jää.

      Ma ütlesin: „Rahunege.” Lihtsalt selleks, et midagi öelda. Naise sõrm päästikul oli luuvalge, kuid ta polnud seda veel liigutanud. Speed-Six on topeltmehhanismiga revolver, mis tähendab, et esimene poolvajutus päästikule lükkab kuke taha ja pöörab trumlit. Teine pool vabastab kuke ja tulistab kuuli välja. Taoline mehaanika on keeruline ja selle toimimine võtab aega. Mitte palju, aga siiski. Ma jälgisin naise sõrme. Tajusin, et toimuvat vaatab pealt ka pesapalluri pilguga sell. Ma oletasin, et mu selg blokeerib vaate vaguni kaugemast otsast.

      Ma ütlesin: „Proua, teil pole minu vastu mingit vimma. Te isegi ei tunne mind. Pange relv ära ja räägime.”

      Naine ei vastanud. Tema ilmes oleks nagu miski muutunud, kuid ma ei jälginud tema nägu. Ma vaatasin tema sõrme. See oli naise ainus kehaosa, mis mind huvitas. Ja ma keskendusin vaguni põrandast ülespoole kanduvale vibratsioonile. Ootasin, et rong seisma jääks. Toona tükk aega tagasi oli mu segane kaasreisija rääkinud, et iga R142A tüüpi rong kaalub kolmkümmend viis tonni. Ja et igaüks neist on võimeline arendama ligi sajakilomeetrist tunnikiirust, mistõttu nende pidurid on väga võimsad. Liiga võimsad, et aeglasel kiirusel sujuvalt toimida. Õrn pidurdus on välistatud.

      Pidurid blokeeruvad jõnksuga, tuues kuuldavale krigina. Sageli libisevad rongid viimase meetri blokeerunud ratastega. Sellest ka iseloomulik krääks peatumisel.

      Ma oletasin, et sama juhtub ka siis, kui me lõpuks jaama roomame. Vahest ka varem, arvestades asjaolusid. Too revolver oli mingis mõttes nagu raskus pendli otsas. Pikk kõhn käsivars ja ligemale kilo terast. Kui pidurid vastu rattaid surutakse, tõukab resultantjõud revolvritoru ette. Äärelinna poole. Newtoni teine seadus. Mina valmistusin tõrjuma omaenda inertsi ning tõukama end seisutugede abil vastassuunas, sooritades lühikese hüppe kesklinna poole. Kui revolver liiguks vaid kolmteist sentimeetrit põhja poole ja mina kolmteist sentimeetrit lõuna poole, ei jääks ma kuulile ette.

      Vahest piisanuks ka kümnest sentimeetrist.

      Või üheteistkümnest ja poolest, igaks juhuks.

      Naine küsis: „Kuidas te selle armi saite?”

      Ma ei vastanud.

      „Kas teid tulistati kõhtu?”

      „Pomm,” ütlesin ma.

      Naine nihutas revolvrit, suunas toru enda suhtes veidi vasakule ja minu suhtes paremale. Ta sihtis kohta, kus mu särgi saba varjas seda armi.

      Rong veeres edasi. Jaama. Lõpmatult aeglaselt. Vaevu jalakäija kiirusega. Grand Central Stationi platvormid on pikad. Esimene vagun sõitis platvormi lõppu välja. Ma ootasin pidurite rakendumist. Oletasin, et СКАЧАТЬ