Nagu vits vette. Lee Child

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katsid valged keraamilised plaadid ning mis võis olla üks osa transpordipolitsei siinsest kontorist. Seersant käskis mul istuda puust toolile ja päris siis, mis mu nimi on.

      „Jack Reacher,” vastasin ma.

      Ta pani selle kirja ega öelnud rohkem midagi. Üksnes seisis ukseavas ja vaatas mind. Ja ootas. Ma oletasin, et uurija saabumist.

      SEITSE

      Uurija tuligi, osutus naiseks ja oli üksi. Ta kandis pikki pükse ning halli lühikeste käistega pluusi. Tundus, et pluus on siidist ja võis olla käsitöö. Igal juhul see läikis. Pluusi saba polnud pükstesse topitud ning ma oletasin, et see varjab püstolit ja käeraudu ja vahest veel midagi. Pluusi kandja ise oli väikest kasvu ja kleenuke. Tema tumedad juuksed olid kuklasse seotud ning tal oli väike ovaalne nägu. Ehteid ta ei kandnud. Isegi mitte abielusõrmust. Vanuse poolest võis ta olla hilistes kolmekümnendates. Võib-olla neljakümnene. Veetleva välimusega naine. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Näis olevat rahulik ja sõbralik. Ta näitas oma kuldset ametimärki ja ulatas mulle nimekaardi. Sellele olid trükitud nii tema kontori kui ka kabineti telefoninumbrid. E-kirjad tuli talle saata New Yorgi politsei serverisse. Seejärel luges ta valjusti ette kaardile trükitud nime. See oli Theresa Lee, kusjuures T ja h olid koos hääldatuna nagu sõnades theme või therapy. Theresa. Ta ei olnud aasialane. Võib-olla pärines Lee mõnest eelmisest abielust või oli Ellise saare variant Leigh’st või viitas mingile muule vanale ja keerulisele nimele. Või oli too uurija hoopis Robert E.² järeltulija.

      Ta ütles: „Kas te räägiksite mulle täpselt, mis juhtus?”

      Ta rääkis pehmelt, kulmud kõrgele tõstetud, hääl mahe, hoolitsev ja ettevaatlik, otsekui huvitaks teda eeskätt minu enda posttraumaatiline stress. Kas te räägiksite mulle? Kas te suudate? Umbes nagu, kas olete võimeline seda oma mälus uuesti läbi elama? Mulle tuli korraks naeratus näole. Manhattani lõunaosas pandi aastas toime kõigest paar-kolm tapmist, ning isegi kui tol uurijal tulnuks tema esimesest tööpäevast peale tegelda nende kõigiga, arvasin mina end ikkagi näinud olevat rohkem laipu kui tema. Palju kordi rohkem. Too naine seal rongis polnud neist ehk kõige meeldivam, kuid ma mäletasin ka selliseid, mis olid temast hoopis-hoopis jubedamad.

      Niisiis rääkisin ma uurijale ära kõik, mis oli juhtunud, alates Bleecker Streetist ja üheteistkümnepunktisest nimekirjast kuni mu ettevaatliku lähenemise, katkendliku vestluse, relva ja enesetapuni.

      Theresa Lee tahtis rääkida tollest nimekirjast.

      „Meilgi on üks eksemplar,” ütles ta. „See peaks tegelikult olema salajane.”

      „Maailmas teatakse sellest juba kakskümmend aastat,” vastasin ma. „Eksemplare on igal pool. Vaevalt et neid salajaseks peetakse.”

      „Kus teie seda nägite?”

      „Iisraelis,” vastasin ma. „Umbes sel ajal, kui see koostati.”

      „Mis asjaoludel?”

      Ja ma kandsin talle ette oma eluloo. Lühendatud variandi sellest. Teenistus USA armees, kolmteist aastat sõjaväepolitseis, kuulus 110. uurimisüksus, teenistuskohad kõikjal üle maailma, lisaks lähetused sinna ja tänna ja siis, kui selleks käsk anti. Seejärel Nõukogude Liidu lagunemine, raha suunamine mujale, kaitse-eelarve kärpimine ning ootamatu töötuks jäämine.

      „Kas ohvitser- või reakoosseis?” küsis uurija.

      „Viimane auaste oli major,” vastasin ma.

      „Ja nüüd?” päris ta edasi.

      „Olen pensionil.”

      „Te olete liiga noor, et pensionil olla.”

      „Ma arvasin, et pensionäri elu tuleks nautida, kuni see veel võimalik on.”

      „Ja kas naudite?”

      „Ülimal määral.”

      „Mida te täna õhtul tegite? Seal Village’is³?”

      „Käisin muusikat kuulamas,” vastasin. „Neis Bleecker Streeti bluusiklubides.”

      „Ja kuhu te number 6 rongiga teel olite?”

      „Ma kavatsesin endale kusagil toa üürida või sõita Port Authorityni⁴ välja ja seal bussi peale minna.”

      „Et sõita kuhu?”

      „Ükskõik kuhu.”

      „Väike ekskursioon?”

      „Ja hästi meeldiv.”

      „Kus te elate?”

      „Mitte kusagil. Mu aasta polegi muud kui üks lühiekskursioon teise järel.”

      „Kus teie pagas on?”

      „Mul pole pagasit.”

      Enamik inimesi jätkab pärast taolisi küsimusi pärimist, kuid Theresa Lee ei teinud seda. Tema pilk muutus taas keskendatuks ning ta ütles: „Mulle ei meeldi, et too nimekiri osutus puudulikuks. Ma arvasin enne, et see on täielik.” Ta rääkis usalduslikult nagu politseinik politseinikuga, otsekui oleks mu kunagine amet pannud teda minusse teisiti suhtuma.

      „See oli ainult poolenisti vale,” vastasin ma. „Enesetapp ju toimus.”

      „Tundub küll nii,” kostis Theresa Lee. „Märgid igal juhul klapivad, minu meelest. Aga tingimus oli täidetud valel põhjusel.”

      „See on parem, kui et polnuks üldse täidetud.”

      „Tundub küll nii,” lausus Theresa uuesti.

      Ma küsisin: „Kas on teada, kes see naine oli?”

      „Veel mitte. Aga me uurime selle välja. Mulle öeldi, et sealt on leitud võtmed ja rahakott. Neist on arvatavasti abi. Aga miks seda talvejopet vaja oli?”

      „Pole aimugi,” vastasin ma.

      Theresa jäi vait, nagu oleks ta sügavalt pettunud. Ma ütlesin: „Sellised asjad arenevad kogu aeg. Mina isiklikult arvan, et me peaksime ka naisi puudutavasse nimekirja kaheteistkümnenda punkti lisama. Kui naispommar võtab oma pearäti ära, siis on näha päevitamata nahk – nagu meestelgi.”

      „Hea mõte,” vastas Theresa.

      „Ja ma lugesin ühte raamatut, kus öeldi, et see neitsite kohta käiv tuleb koraani valest tõlgendusest. Too sõna on mitmetähenduslik. See pärineb lõigust, kus leidub hulgaliselt kujundeid. Nagu piim ja mesi. Mis tähendab arvatavasti rosinaid. Suuri, võib-olla ka magustatud või suhkurdatud rosinaid.”

      „Kas nad tapavad ennast rosinate pärast?”

      „Ma tahaksin nende nägu näha.”

      „Kas te oskate paljusid keeli?”

      „Ma räägin inglise keelt,” vastasin СКАЧАТЬ