Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda nähes signaale ning kõik vähegi liikumisvõimelised omnikud aitasid seda tema taganemishüüdu võimendada. Õpetaja pooldajad rebisid end vaenupoolest lahti.

      *

      Taido silmitses läbi kosmoselaeva ekraanide väljas valitsevat põrgut, kus igas suuruses ja kujul võikad tulnuk-koletised üksteisele turja kargasid ning vastaseid lõhki kiskusid. See oli äärmiselt ebameeldiv vaatepilt, kuid Taido ei suutnud leida endas jõudu, et ekraanid välja lülitada. Teadmatus lahingu tulemusest tundus veelgi hirmsam ja nii silmitses ta tulnukate omavahelist arveteõiendamist edasi. Hetkel, mil maa alt ilmusid eriti suured ja koledad putukad, kes asusid oma happega teisi sulatama, ei pidanud ta enam vastu. Paakides polnud enam pooltki kütusest, mida oli vaja Kuuni lennuks, aga teda see enam ei huvitanud. Tähtis oli kaduda, enne kui ta ise mõne sellise koletise poolt supiks sulatatakse.

      Taido avas konsooli ja toksis sinna stardikäsu. Reaalselt oleks see vajanud veel täiendavaid kaptenipoolseid autoriseerimiskoode, kuid Taido oli toonud arvuti üles režiimis, kus kasutajatel olid kõik privileegid. See oli üsnagi kole kirvetöö, aga peenemaks häkkimiseks nappis lihtsalt aega. Arvuti mõtles, protsendiribad jooksid üle ekraanide ning kusagil tähelaeva tagaosas suurenenud müra ja vibratsioon andis tunnistust, et midagi toimus. Ent reaktsiooni ei järgnenud, süsteem mõtles hetke ja sülitas holoekraanile veateate. Aga mis siis, kui kolmest stardilaserist ikka ei piisa, mõtles Taido hirmunult, ning alati abivalmis alateadvus maalis ta kujutlusse hulga pilte äsja nähtud sõjast ja sealsetest suremisviisidest.

      «Pane laev tööle!» käsutas emand läbi tõlkuri.

      Mida ma siis sinu arust teha üritan, prussakas, mõtles Taido raevust vabisedes, tegi programmis kiired muutused ja litsus uuesti stardinuppu.

      Kuskil laeva tagaosas üritas reaktor uuesti käivituda. Selle kolm stardilaserit fokuseerusid seadme keskel olevale tuumakütusele ning kütsid selle loetud sekunditega saja miljoni kraadini. Mõne hetke hubises võimsate magnetväljade vahel lopergune miniatuurne päike, aga seejärel lagunes see laiali. Taido ropendas pikalt ja vängelt, aga ei andnud alla. Ta sundis reaktori veel kolmandatki korda proovima ja viimaks kroonis tema visadust edu. Reaktsioon oli püsiv ning päikesesüsteemi oli tekkinud uus päike. Leegid plahvatasid mootorist välja. Laeva düüside juures olnud lahingomnikud aurustusid koos oma ohvrite laipadega ja nende all olnud jääga. Kosmoselaev aga rebis end Enceladusest lahti ja sööstis üha kasvava kiirendusega ülespoole, jättes endast maha keeva veega täidetud järve. Ülekoormus surus Taido nähtamatu käega sügavale istmesse ning igal pool tema ümber puhkes kirjeldamatu kaos, kui kõik lahtised instrumendid, abiseadmed ning omnikud ja nende vastsed vastu vaheseinu põrkusid.

      Kuid Taidol polnud aega sellele laevas valitsevale müra ja hävingu sümfooniale tähelepanu pöörata. Ta pilk oli ainiti kinnistunud reaktori juhtekraanile. Midagi oli seal siiski valesti ja algselt stabiilsena tundunud tehispäike kippus magnetväljade vahel loperdama. Ilmselt oli neljas laser siiski püsivuse hoidmiseks hädavajalik. Isehakanud piloot püüdis parameetreid reguleerida, kuid juba seitsmekordseks tõusnud ülekoormus oli ta keha muutnud tinast raskemaks. Kuskilt tema tagant kostus kümnete omnikute surmakarjeid – õnnetute elajate kitiinsoomus ei pidanud ilmselt sellisele pingele vastu ning mõranes – ja siis reaktor seiskus.

      Taido hingeldas ja libistas peoga üle näo. Hetke trajektoor oli väga ebasobiv ja viis neid otse Saturni keskmesse, mistõttu ta üritas reaktorit uuesti süüdata. Õnnetuseks ei pannud ta aga seejuures tähele, et käivitunud olid ka laeva tüürmootorid. Mitmete süsteemsete andurite ebakõlade ja halbade negatiivsete tagasisidestuste tulemusena pöörasid laeva algoritmid tähelaeva ninaga tagasi Enceladuse suunas ja Taido lülitas reaktori taaskäivituse sisse ilma seda märkamata.

      Hetkel, kui ta taipas, mis oli juhtunud, valdas teda täielik halvatus. Mõne aja ta lihtsalt lootis, et reaktor ei sütti nagu varasemadki korrad, aga nagu kiuste paistis juba «soojaks» kuumutatud masin nüüd märksa käivitusaltim. Uus kütus pressiti põletuskambrisse ning temperatuur asus stabiilselt tõusma.

      60 miljonit kraadi

      70 miljonit kraadi

      80 miljonit kraadi.

      Taido sööstis möirge saatel reaktori juhtpaneeli kallale, tagudes selle kõikvõimalikke nuppe hullumeelse kiirusega, ent käivitusnumbrid jooksid häirimatult lõpuni. Olles juba süüteprotsessi alustanud, ei olnud võimalik seda enam ümber lülitada. Mõistes, et reaktoriga pole midagi teha, avas Taido tüürmootorite juhtakna. Hetkeks kerkisid ta silme ette tüürmootorite erinevad parameetrid ning juhtnupud, aga enne, kui ta suutis ühtegi neist vajutada, jooksis kogu liides kokku. Nüüd jäi vaid loota, et reaktor ikkagi ei käivitu, kuid justkui kõige kiuste otsustas saatus sel hetkel nii inimestele kui putukatele keskmist sõrme näidata ja tehispäike sündis taas.

      Järsk hetkeline ülekoormus läbistas kosmoselaeva ning see paiskus, nina ees, tagasi vastu Enceladuse jäist pinda. Laeva juhtruum piloodi ning putukatega lömastus kiiremini kui närvisignaalide liikumiskiirus, mistõttu ei jõudnud keegi sealviibijatest valu tunda. Reaktori korpus pidas seevastu kauem vastu... piisavalt kaua, et töötada veel murdosa sekundist ka pärast kokkupõrget. Sellest piisas, et reaktsioon jõudis levida ka deformeerunud kütusepaakidest laiali paiskunud tuumakütusesse. Laeva kohutavalt väändunud jäänused muutusid selle tagajärjel 500-megatonnise võimsusega termotuumalaenguks, mis raputas Saturni kaaslast jumala rusikahoobina. Kogu pisikaaslast kattev jääkiht kärises ning voltus absurdsuseni ulatuv moel ning vaakumi paiskus tuhandeid tonne radioaktiivset jääd, auru ning vett.

      *

      Kõik ellujäänud omnikud olid kogunenud Õpetaja koopasse. Mingi ime tõttu polnud see ruum kannatanud pea mitte mingeid mainimisväärseid purustusi. Kõige asjatundlikumad neist kompisid ja nuusutasid kogu Õpetaja keha üle, tegid kindlaks selle vigastused ning asusid neid parandama. Õpetaja ärkas jõnksatuse saatel tagasi ellu. Ta kompas oma optiliste ja magneetiliste anduritega läbi kogu koopa ja kõik selle asukaid.

      «Õpetaja, me eksisime ja oleme valmis võtma vastu karistust, « teatas ainus ellujäänud emadest, alles värskelt koorunud noor omnik, kes polnud veel nii suur kui lõplikult täiskasvanud ema.

      «Sind rünnanud emad said kahjuks kõik katastroofis surma, aga pesarkonnana jagame me ühist süüd.»

      Kõik üle kogu koopa laiali puistatud omnikud langetasid nende sõnade peale alistumise märgina katsesarved, paisates õhku kurbust ning kahetsust väljendavaid feromoone.

      Õpetaja ei vastanud, ta kontrollis enda süsteeme ja leidis, et paljud neist polnud käivitunud. Mitmed osad tema pool-orgaanilisest kompuutersüsteemist olid toitainete puudusel lihtsalt surnuks nälginud ja roiskusid. Kadunud oli suurel hulgal hindamatuid andmeid ning ka olemasolev polnud enam päris terviklik. Ta üritas ühenduda enda välimiste, Enceladuse pinnal olevate anduritega ja ka neist vastasid talle vaid paar üksikut. Õnneks oli üks ümber kuu tiirlev satelliit siiski kataklüsmist pääsenud ning selle abil sai ta heita pilgu hoopis teistsugusele ning katkisele Enceladusele. See, mida ta nägi, tundus uskumatu. Kogu seda külma Saturni kuud kattev jääkilp oli täis sügavaid kuni saja kilomeetriseid lõhesid, kohati oli jää moodustanud terveid mäeahelikke ning mitmel pool mulisesid ning aurasid miniatuursed ookeanid. Selle kõigega oleks võinud ilmselt veel leppida, aga plahvatuse jõud oli lõhestanud ka jää all olnud maakoore, lastes tulikuumal magmal välja voolata, ning siin-seal mürisevad vulkaanid paiskasid jääst ning aurust koosnevasse atmosfääri omapoolset panust.

      «Te olete selle imelise koha täiesti hävitanud,» sõnas Õpetaja pärast pikka vaikust. «Võtab kümneid tuhandeid omniku põlvkondi, enne kui see koht taas rahuneb. Me peame siit lahkuma.»

      «Aga СКАЧАТЬ