Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäänud võimalusi. Kogu pesa tagasivõtmiseks polnud tal piisavalt jõudu, parimal juhul sai ta ehk tagasi vallutada vaid vastsekambrid ja veel mõned tühisemad põhikäigud. Aga see oli ka kõik! Eriti veel arvestades, et vastased olid kõik olulisemad massikeetmiskambrid samuti enda kätesse haaranud.

      «Esiteks tuleb otsida ja vabastada inimene,» teatas ta enda alluvaile. «Teiseks tuleb võtta kaasa niipalju vastseid kui võimalik ning taanduda võõrasse tähelaeva. Me peame pesarkonna maha jätma ning lendama Maale. Nii nagu Õpetaja plaan seda ette nägi.»

      *

      Taido ei teadnud, kaua ta oli taas oma tavapäraselt vägivallast nõretavaid mõtteid veeretanud, kui kärje kaas uuesti avati. Läbi selle pressiti talle pihku midagi pehmet, kleepuvat ning rabelevat ja Taidot läbistas vastikusjudin. Luuk löödi tagasi kinni ning Taido asus okserefleksi alla surudes putukat katvat lima lakkuma. Vahet ei olnud, ta ei tundnud mingit maitset, sest pärast seda, mis tulnukad olid temaga teinud, et teda kosmosele vastupidavamaks muuta, ei olnud ta enam päris inimene. Ta ei teadnud ka ise enam, kes ta oli. Olles lõpetanud, asetas ta mutuka kambri kõige kaugemasse nurka, aga see pani sealt kohe plehku ja ronis talle sülle. Seal keeras ta end kerra ja jäi magama, nagu oleks ta maailma kõige turvalisemas kohas. Millegipärast mõjus see Taidole rahustavalt ja ta ei hakanud elukat minema ajama.

      Taido jäi uuesti magama, ning nägi taaskord unes nende esimest Enceladusele naasmist, putukarünnakut ning pärast järgnevaid lõputuid katseid ja eksperimente. Ta nägi, kuidas hüsteeriliselt röökivalt Eirilt ta jalad ning siis ka käed eemaldati. Kuidas Anki kolp kohmakalt purustati ning kuidas ta enda kehasse pikad kitsad augud lõigati ning neisse õlilaadset põletavat ainet määriti. Kõiki neid valusaid mälestusi sai lõpuks liiga palju, mistõttu oli Taido ootamatu äratamise üle isegi õnnelik. Tema vanglaks olnud kärg murdus pooleks ning kümned sarved ja sõrad kiskusid ta valguse kätte. Taido vahtis segaduses ringi. Midagi oli valesti, putukaid oli liiga palju ning nad olid ebanormaalselt ärevil.

      «Milles nüüd asi?» päris ta tõredalt. «Vaja veel mõni teie masin seisma panna?» aga kellelgi ei paistnud olevat aega tõlkuriga jännata. Selle asemel topiti ta ühele omnikule kukile ning veeti uuesti läbi juba tuttavaks muutuma hakanud tunnelite. Ka tunneleis oli midagi valesti. Nende põrandaid ning seinu katsid nüüd merevaiku meenutavad vedelikuklombid ja siin-seal lebasid liikumatult jäsemeteta või purustatud kehadega omnikute laibad. Tundus, et pesas oli tema magamise ajal puhkenud kodusõda. Taido mõistis, et ilmselt oli siin kuidagi mängus ka tema hiljutine tulnuk-bioarvuti peatamine, ning ta tundis väikest rõõmusähvatust. Mida rohkem paanikas putukad, seda kergem on põgeneda.

      Nad möödusid osaliselt tunnelit blokeerivast elevandisuurusest putukast, kes lebas elutult väikese tiigi suuruses omaenda kuldse vere lombis, ning jõudsid ukseputukani. Ka see ebard oli tapetud. Tema rindmik oli koletu jõuga otsast rebitud ning suur kilbiselg osaliselt katki ega katnud enam tunnelisuud, lastes soojal õhul auruna välja pahistada. Taidot vedavad putukad tõukasid külmunud keha kõrvale ja jõudsid tagasi pinnale

      Mööda jääpinda sibasid kümned tuhanded eri suuruse ning kujuga putukad, osad neist kandmas siplevaid ning väänlevaid vastseid, ning nende sihtpunktiks paistis olevat samuti tähelaev. Taidot vedavaid putukaid nähes tõmbusid kõik teised mutukad kohe kõrvale, vabastades tee, mistõttu jõudis ta laevani enne teisi. Laev tundus olevat Taido rõõmuks ühes tükis. Ta oli kõige rohkem kartnud, et ehk teevad hullunud putukad sellele viga. Aga selgus, et nad olid kosmoselaeva isegi jääst ja lumest puhastanud ning tegelesid paanilise evakueerimisega. Mitmed suured lastiluugid olid avatud ning neisse kerkisid väänlevatest ning visklevatest vastsetompudest moodustatud riidad.

      Laeva juhtruum oli samuti ebaharilikult tihedalt putukatega täidetud. Oma pahameeleks avastas Taido, et vastseid oli ka sinna ladustatud. Paarkümmend väänlevat tompu oli topitud otse avatud arvutikompleksi ning Taido mõtles õudusega, mislaadi segadust või lühiseid võisid nad seal põhjustada. Keset ruumi oli üks emadest, ruum oli talle natuke liiga väike, mistõttu oli ta pidanud end üsna kõveraks tõmbama ning oli isegi raske aru saada, kuidas ta oli üldse luugist läbi mahtunud. Taido veeti otse tema suiste ette ning kohe ilmus kuskilt toodi lagedale ka tõlkur.

      «Me peame lahkuma ja kohe!» rögastas viimane.

      «Kuid laeva paagid on tühjad? Neis pole kütust.»

      «Kütus?» küsis tõlkur.

      «Toitu, mootorid kasutavad toitu, et liikuda.»

      «Siis toida neid!»

      «Mul on selleks vaja vedada laost välja spetsiaalset filtrid ja voolikud, panna need vette ja...»

      «Tee kõik, mis vajalik, mu omnikud aitavad sind,» katkestas ema teda ning kuskilt tema alt ja külgedelt ilmusid välja mitmed väiksemad, kuid seda ähvardavamate lõikursarvedega putukad.

      *

      Korraldajanna poolt korraldatud vasturünnak oli õnnestunud üllatavalt edukalt. Nad polnud mitte suutnud ainult inimest tagasi röövida, vaid ka pesas piisavalt segadust tekitada ning see andis küllalt vajalikku aega, et kõik vastsed laevale tõsta. Kuid nüüd olid ka uued emad suutnud end koguda ning pesa erinevad väljapääsud paiskasid välja uusi ning uusi ründureid. Mõlemad armeed hoidsid veel distantsi, aga lahing oli enam kui vältimatu. Liiga palju kiirgust ja footoneid olendite silmatähnides tegi ründurid segaseks ja muutis nad uljaks. Hõre vaevuaimatav atmosfäär tihenes välja paisatud lõhnamolekulidest, mis kirjeldasid raevu ja soovi vastaseid lõplikult lömastada ning massi ümberkeetmisele saata.

      Korraldajanna mõistis, et enam tagasi hoida pole mõtet, ning lasi edastada rünnakukäsu. Vaenupooled sööstsid edasi, põrkusid kokku ja segunesid. Tuhanded teravad mürgise süljega määritud sarvlõikurid asusid tööle, rebides jäsemeid ning kitiinkesti. Kohati puhkes võitlus isegi mitmel tasapinnal, kuna peale pressivad uued värsked toetusjõud ronisid esimeste lainete kukile ja ründasid sealt, moodustades kohati kuni seitsmekorruselisi lahingseinu. Kaugelt vaadates tundus see nagu kahe tõusulaine põrkumine.

      Mõlema kogenematu, aga raevust pöörase armee seas selgus kiirelt, et kõige mõistlikum taktika on rünnata vastaste jalgu ning tundlaid ja varsti kattis maapinda neist pehme tihe vaip. Liikumatuks, haistmisvõimetuks ning ka pimedaks torgatud vastased ei kujutanud enam mingit ohtu ja nad jäeti visklevate tompudena jääle maha.

      Esialgu tundus, et Õpetaja poolehoidjatel on isegi võiduvõimalust, aga seejärel ilmusid lahinguväljale uute emade spetsiaalselt lahinguks keedetud sõdur-omnikud. Need olid tõelised koletised, kuue jämeda sambataolise jala, kandilise kaljutaolise keha ning ülipaksu kitiinsoomusega. Mis aga kõige hullem – need elajad olid varustatud ka spetsiaalsete happenäärmetega, mille nad kõhkluseta kohe tööle rakendasid, kastes lahinguvälja valimatult kõrvetava kollase tulega.

      Neil, kes sellega kokku puutusid, sulasid kõigepealt tundlad, mis voolasid mööda päid alla ning moodustasid Enceladuse kõrvetavas jääpõrgus pikki jääkämpe ja purikaid. Siis andsid alla liigesed ning seejärel jõudis järg juba kitiinkestadeni, mis muutusid vedelaiks ning pehmeiks nagu vastkoorunud tõukudel, kadudes lõpuks sootuks ning lastes siseelunditel takistamatult välja valguda. Hävitustöö oli nii kohutav, et isegi vastaspool tundus olevat šokeeritud. Mitmel pool rebisid võitlevad pooled endid teineteisest lahku ja vahtisid segaselt alles olevate tundlatega vehkides ringi.

      Kohe selgus veel teinegi nende tank-omnikute miinus. Piinatud ja põlenud lahingurivid vajusid kokku nagu päikese kätte jäänud kohev lumi, moodustades kirbe biohappe ja surma järgi haisva müüri, mis takistas edasi liikumist. Nüüd juba sulas jää laibakuhilate all ja segaduses tammusid tankid tekkiva kuristiku ääres, julgemata СКАЧАТЬ