Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on imetlusväärne, et laev on nii heas korras. See pole ju mõeldud taevakehadele laskuma,» ning just sel hetkel neid rünnati. Jääpurikate varjust ilmusid kümned tumedad ebanormaalselt kiirelt liigutavad kujud, kes tormasid kolmiku suunas. Taido tahtis hüpata, aga ta mecha oli tardunud, ega allunud käsklustele. Ta vaatas oma kaaslaste poole ja ka Eiril tundus olevat sama probleem. Vaid Ank tõstis oma mecha tervatoru ja tulistas, hele sähvatus põletas end läbi langeva lume ning tabas aurupahvakut õhku lüües mitut keret. Siis jõudsid luupainajalike välimustega koletised temani. Lahingumasinad paisati ümber ja Taido ärkas karjudes üles.

      Pimedus mõjus ajatajule laastavalt. Päevad, tunnid ja minutid kaotasid tähenduse ning jäid vaid painavad mõtted, hirmud ning üha naeruväärsematena tunduvad lootused. Taido üritas eriti keskenduda just neile, meenutada kõike, mida ta teadis reaktoritest, kosmoselennust ning arvutisüsteemidest. Ükski infokild ei olnud ülearune, ka tühine idee võis aidata tal paremini toime tulla laeva remondi ning hiljem selle tulnukate käest tagasikaaperdamisega. Ja siis tuleb ta tagasi, koos spetsiaalselt asteroidide lõhkumiseks mõeldud vesinikpommidega. See viimane tundus seejuures isegi liiga kiire lahendus. Taido oleks tahtnud, et putukad piinleksid. Nii nagu olid tema ja ta kaaslased piinelnud ülekuulamiste ja julmade katsete käes. Üks tubli saja megatonnine tuumalaeng seda aga juba ei tee.

      Aegamööda muutusid aga need fantaasiad tüütuks. Taidole meenus hoopis Villa Mare, Kuul asuv Eesti baas, seal olevad sõbrad ning Eiri ja Ank, keda ta enam kunagi ei näe. Eriti tundis Taido puudust Eirist, tüdruk oli talle juba varemgi meeldinud ning talle tundus, et koos kitsas kapslis Enceladusele lennates oli tekkinud nende vahele mingi imelik, aga mõnus side. Side, mille olid putukad sõna otseses mõttes koos Eiriga pooleks hammustanud.

      Lõpuks oli Taidol isegi heameel, kui tulnukad tünni avasid. Nad koukisid ta toorelt välja nagu mõne kärge sattunud prügi ja vedasid peatunnelisse. Mida edasi, seda rohkem nad putukaid kohtasid. Lõpuks tuli Taido kandjatel joosta mööda teiste putukate kehi ning lisaks nende rohkusele torkas ka silma putukate üleüldine peataolek. Sirgetes rivides eesmärgipärase sibamise asemel koondusid nad mustjateks klompideks ja aegajalt tundus toimuvat isegi midagi võitluse sarnast.

      Nende teekond lõppes hiigelsuure maa-aluse ruumi suudmel ning Taido tundis, kuidas tal seest külmaks tõmbus. See oli sama kamber, kus oli teda korduvalt piinatud või siis täpsemalt – ümber töödeldud. See kujutas endast hiigelsuurt ümarat kera, mida üritasid ilma erilise eduta valgustada tuhanded valgusputukad. Kera põhjas valitsevast hämarusest kerkis esile umbkaudu kahe meetri kõrgune tundmatu tehnoloogia abil loodud püramiid, mille küljes tundis Taido ära mitmeid kosmoselaevast ja selle arvutisüsteemidest pärit detaile. Püramiidi ees seisid kaks muljetavaldava suurusega tulnuk-putukat. Mõlemad olid ülejäänutest vähemalt viis korda suuremad ning nende matsakas tünnikujuline tagakeha andis tunnistust, et tegemist pidi olema kuningannadega. Kõik ülejäänud putukad hoidsid neist aupaklikusse kaugusesse ning asustasid tiheda massina kera seinu ja lage, viibutades Taido suunas ähvardavalt sõrgu.

      Taido viidi loomulikult otse püramiidi jalamile, kahe piraka ema vahele. Kuskilt tema selja tagant ilmus välja putukas, kes kandis lõugade vahel vihatud tõlkurit. Ta asetas selle ühe ema ette, kes napsas sellest suistega kinni ja tõstis õhku.

      «Lülita see välja!» krigises tõlkur.

      «Välja misasi?»

      «Meie Õpetaja, pane ta seisma.»

      Eluka kehakeel viitas justkui sellele, et silmas peeti toda võõrikut püramiidi. See asi oli nende tulnukate Õpetaja? Miks tahtsid nad siis, et ta selle seiskaks? Miks nad seda ise ei teinud? Kas masin oli rikki läinud ja segas neid nüüd kuidagi? Taido astus püramiidile lähemale. Kahtlemata oli tegemist mingitlaadi arvutiga. Õnnetuseks polnud tal vähimatki aimu, kus selle väljalülitamise nupp võis asuda. Kuid arvutite sulgemiseks oli ka muid viise. Ta tegi ringi ümber püramiidi ja avastas, et see polnud sugugi nii monoliitne, kui tundus. Tegelikult koosnes masin tervest hulgast väiksematest blokkidest, mis olid omavahel ühendatud jämedate mustade ning roheliste kaablisarnaste moodustistega. Või vähemalt need näisid nagu kaablid.

      «Mul oleks vaja tööriistu, millega saaksin kaableid läbi lõigata,» pöördus ta ema poole.

      «Räägi, mida teha tuleb, ja me teeme seda ise.»

      «Olgu, alustuseks proovige seda,» sõnas Taido ja osutas ühele üsna püramiidi jalamil olevale soolikataolisele juhtmele. Kohe kargas ümbritsevast putukamassist esile üks sõduritest, kes enda sarvedega nagu kääridega juhtme läbi lõikas. Katkenud vooliku otstest paiskus musta veretaolist vedelikku ning hetkeks tundus Taidole, nagu oleks terve püramiid võpatanud.

      «Jätka!» nõudis ema, ning Taido mõistis, et tema töö polnud kaugeltkilõppenud.

      «Järgmisena võiks proovida seda,» osutas ta umbropsu järgmisele voolikule.

      «Kas jäi seisma?» küsis ta.

      «Jätka!»

      Taido jätkas üha uutele ja uutele voolikutele osutamist. See oli esimene tulnukate antud ülesanne, mille täitmisest tundis ta isegi pisut rõõmu.

      Pärast seitsmendat või kaheksandat voolikut, Taido oli lugemises juba sassi läinud, läbistas püramiidi veider värin. Ruumis kostis üheks jubedaks hetkeks ülikõrge vilistamine ning püramiidi katvad peened karvad või antennid vajusid longu. Taido osutas igaks juhuks veel ühele soolikale või voolikule, aga selle asemel ilmusid ta selja tagant kandjad, rabasid tast kinni ja vedasid tagasi nukkumiskambris asuvasse kongi.

      *

      Korraldajanna tegeles parasjagu paaritumisega, kui tema tagakehasse istutatud siirik ellu ärkas. Erinevalt tavapärasest ei saabunud sealt ühtegi selget lauset, vaid ainult üks väga kirgas emotsioon. korraldajanna tundis, kuidas teda valdaks hetkeks ühekorraga nii paanika, valu kui surmahirm. Seejärel emotsioon kadus. Korraldajanna raputas arusaamatust sõnumist segasena paarituvad isased endalt maha ja üritas ise Õpetajaga ühendust saada. Ent siirik vaikis ja see täitis Korraldajanna kohutava hirmuga. Õpetaja oli alati olemas olnud, siirik oli temasse istutatud juba siis, kui ta oli veel pehmekestaline vastne ja sellest alates polnud Korraldajanna päevagi üksi. Ta ajas end pöörasena tagajalgadele ja paiskas välja seeria teravaid kutsungilõhnu, mida kopsomnikud kohe võimendama ning lõhnakäikudesse edastama asusid. Igal pool tema hiigelsuure pesakambri seintes ja lagedes avanesid järjest sissepääsuluugid ning läbi nende tormasid kohale segaduses ning võitlusvalmis omnikuid. Samal ajal hakkas kambri suure peasissekäigu poolt levima rahutust tekitavaid lõhnu. Need rääkisid võitlusest ja surmast ning kinnitasid Korraldajanna kõige hullemaid kahtlusi. Uued noored emad olid alustanud mässu nii tema kui Õpetaja enda vastu.

      Viimane tundus nii kujutlematult võigas ning suur kuritegu, et seda oli raske uskuda. Aga uued spetsiaalselt Enceladuse pinna jaoks loodud emad kippusidki tavalise pesarkonna loogika alla mitte mahtuvat.

      Kiiresti läbi erinevate avauste sissetulvavad ründuromnikud moodustasid samal ajal ümber ema läbitungimatu mitmekihilise kitiinist kilbi, suunates oma teravad ja mürgiga niisutatud lõikursarved oletatavate ohuallikate suunas. Viimaks jõudsid kohale ka Korraldajanna side- ja luureomnikud, kes asusid üheskoos ning segiläbi uudiseid edastama. Selgus, et asi oli täpselt nii hull, kui Korraldajanna oli kartnud. Uued emad olid tõstnud mässu. Nad olid keeldunud Õpetajale allumast ning ta inimese teadmisi kasutades ajutiselt välja lülitanud. Võib-olla ka päriselt, selle viimase osas läksid omnikute arvamused lahku ning lõhnamolekulid lootusetult segamini. Pärast seda käiku olid uued emad mobiliseerinud viivitamatult kõik oma saadaolevad ründurid ning asunud vana põlvkonna omnikuid kõrvaldama, ning paljude jäänused ootasid СКАЧАТЬ