Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja õpetajaid. Uurimistulemuste põhjal määrasid Chess, Thomas ja Birch üheksa kindlat erinevust selles, kuidas lapsed reageerivad maailmale – üks neist on reageeringu intensiivsus, mis sarnaneb Rothbarti poolt kindlaks tehtud reageerimisomadusega. Ehkki mitte kõik uurijad ei pruugi Chessi, Thomase ja Birchi üheksa temperamendi dimensiooniga nõustuda, said nad minu vaatevinklist isepäiste laste mõistmise osas õigesti aru. Kui sa neist teada saad, siis kulgeb isepäise lapse vanemaks olemine hoopis sujuvamalt – küll sa näed. Ent esmalt tahan, et saaksid aru, kui palju sul on võimu mõjutada lapse isepäise temperamendi väljendumist.

      OLED TÕESTI VÄGA OLULINE

      Võid tunda end pisut kohutatuna, mõeldes, et kui temperament on bioloogiliselt ja geneetiliselt põhjendatud, siis ei saa sa midagi teha, et mõjutada selle väljendumise viisi. Jah, sinu isepäine laps on määratud olema isepäine, kuid bioloogia ei ole saatus. Nüüd teame, et loodusel ja kasvatusel on oma mõju. See, kuidas sinu lapse temperament end täielikult ilmutab, sõltub lapse vanusest, kogemustest ja sellest, kuidas teda on kasvatatud. David Reiss, meditsiinidoktor George Washingtoni ülikoolist, on öelnud: „See, kas ja kui tugevasti käitumise aluseks olevad geenid töösse lülituvad või väljenduvad, sõltub vastastiktoimest ja suhetest, mis lapsel on tema elus tähtsate inimestega.“

      Sa ei saa valida oma lapse temperamenti, seda ei saa ka sinu laps. Emake loodus teeb seda meie eest. Aga sul on siiski väga suur roll. Sina oled see, kes aitab lapsel ära tunda, kui ta mootor liialt kiirel käigul töötab. Sina oled see, kes annab talle sõnad, kirjeldamaks seda, mida ta kogeb. Sina oled see, kes õpetab talle strateegiaid, kuidas sujuvalt sõidurida vahetada ja pidurdada, ilma et olukord kontrolli alt väljuks. Teadlaste sõnul tekitab igapäevane lapsega harjutamine ajus uusi radu, mis muutuvad tõhusamateks oskusteks ning on lapsele lihtsalt kättesaadavad ja loomulikud.

      Algselt oled selles suhtes „autojuht“. Temperamendi mõistmine võimaldab sul kapotikaane pealt tõsta, et näha, mis su lapse mootori sees toimub. Kui mõistad tema reageeringuid ja nende taga olevaid põhjuseid, siis saad õppida nendega vaeva nägema, vajaduse korral elu kurvides tempot maha võtma, tundes ära kohad, kus sul on vaja asju kohandada, ja sõita sellisel kiirusel, mis võimaldab ta mootoril nurru lüüa.

      Samamoodi nagu keegi ei püüa kunagi sportautot maasturiks muuta, on äärmiselt tähtis vältida viga, et ütled lapsele, kes on temperamendilt elavaloomuline, energiline ja tundlik, et ta seda kõike poleks. Mõistes lapse temperamenti ja sellega vaeva nähes, aitad lapsel energiat õigesti suunata.

      Tunnustades lapse püsivust, õpetad talle loomingulist probleemilahendust ja paindlikkust. Tunnustades tema tundlikkust, aitad tal aru saada, millal asjad pooleli jätta. Õpetad talle oskusi kasutada neid kingitusi, mis talle on antud, võimaldades tal olla kõike seda, milleks ta suuteline on.

      Lõpuks lähed juhi rollist üle toetusmeeskonna juhiks, jättes juhiistme oma isepäisele lapsele. Selleks ajaks saab ta aru, kuidas töötab ta mootor ja ta on osav sujuvalt kiirendama, tõhusalt käike vahetama ja pidurdama, ilma et teelt kõrvale kalduks. Targana, visana ja põnevil oma võimest tulla toime rajal esinevate väljakutsetega, kihutab ta tõenäoliselt oma kaaslastest ette.

      Lapse aitamine oskuste omandamisel, millega elukursil sujuvalt sõita, nõuab aega ja praktikat. Kuni ajani, mil kahe lapse isa Jason avastas temperamendi, valitses ta kodus olukord, kus oleks nagu käinud väljakuulutamata sõda. Iga päev tuli maha tõmmata piirjooni ja lüüa lahinguid.

      „Tõtt-öelda hirmutas mind see sõda,“ rääkis ta mulle. „Tavaliselt olen vaikne, rahuarmastav sell. Väikesed asjad mind ei vihasta. Kuid kui püüdsin oma kuueaastast voodisse saada, olin viie minutiga urisev karu. Siis kuulsin temperamendist. Ühtäkki sain aru, et ta ei teinud seda minu ärritamiseks. Tal oli selleks põhjus; ta vajas eelnevat hoiatust asjade lõpetamiseks. Kui ma sellest aru sain, siis sain seda harjutada. Väikesed lihtsad asjad, näiteks anda talle kümneminutiline eelhoiatus või võtta mõned minutid, et teada saada, mida ta tahab enne voodisseminekuks valmistumist lõpetada – neist näis tõesti abi olevat. Nüüd ma tean, et ei üllata teda teatega: „Voodissemineku aeg, kohe!“ Me oleks nagu ühes meeskonnas. Ma ei suuda uskuda, kui palju rohkem on mul pojast rõõmu nüüd, kui ma temaga kogu aeg ei võitle. Teate, ta on päris tubli laps.“

      KUIDAS SAADA ETTEKUJUTUST OMA LAPSE TEMPERAMENDIST?

      Nagu selgitasin, on uurijad Chess, Thomas ja Birch näidanud, et on olemas üheksa erinevat temperamendile omast joont. Igaüht neist on võimalik paigutada skaalale alates nõrgast reaktsioonist kuni tugevani või kõrgest madalani. Igaühel on talle omane ainulaadse stiiliga temperament. Isepäised lapsed kipuvad kuuluma skaala tugevasse lõppu, kuid teised võivad samuti ühe või teise joone tõttu sellesse lõppu kuuluda. Üldine pilt on see, mis aitab meil isepäist last mõista.

      Pea meeles, et täiuslikku temperamenti pole olemas. Kõigi temperamendi joonte juures on positiivseid ja negatiivseid aspekte. Vanemad saavad last mõjutada seeläbi, et aitavad tal kujundada oma erilisi omadusi kõige soodsamal viisil.

      Kui vaatad need jooned üle, siis mõtle oma lapse tüüpilistele, kõige loomulikematele reaktsioonidele. Milliseid reaktsioone oled hakanud ette nägema?

      1. Intensiivsus

      Kui tugevad on sinu lapse emotsionaalsed reageeringud? Kas ta naerab ja nutab valjusti ja energiliselt või tasakesi ja leebelt?

      Daniel Goleman, filosoofiadoktor ja raamatu „Emotsionaalne intelligentsus“ autor, kirjutas kord ajalehes New York Times: „Psühholoogid panevad tähele, et mõned inimesed leiavad end emotsionaalselt rahutuna isegi harilikele olukordadele reageerides, samas kui teised jäävad häirimatuks ka kõige raskemate asjaolude puhul. Need tunnete tasandid iseloomustavad inimese kogu elu. Uurimused näitavad, et nendel, kel esineb kõige sügavamaid meeleolulanguseid, esineb ka kõige enam kõrgendatud meeleolu. Sellised erinevused inimeste vahel näivad ilmnevat juba varajases lapsepõlves, võimalik isegi et lausa sünnijärgselt, ning jäävad neid saatma kogu eluks.“

      Isegi sünnitushaigla lastepalatis on erinevused emotsioonide intensiivsuses ilmsed. Mõned imikud „vigisevad“, kui on näljased. Teised röögivad, nende karjumine on kuulda üle koridori. Isepäistel lastel on juba sündides intensiivsed reageeringud, nende mootorid võtavad tuure üles. Vältimatul kombel on isepäise lapse vanema puhul olukord selline, et üks neist vaikselt vääksujatest kuulub sugulasele. Perekondlikel kokkusaamistel vääksuja niuksub, samas isepäine karjub!

      Aga isepäise karjuja puhul pole midagi valesti. Ta on elava temperamendiga. See pole üdini halb. See tähendab, et ta on entusiastlikum, ülevoolav ja innukas.

      Isepäised lapsed kogevad iga emotsiooni ja tunnetust sügavalt ja põhjalikult. Nende kehades esineb füüsiline reaktsioon tugevamalt kui teistel. Nende süda taob, adrenaliin levib kehas ja pulss kiireneb. Nad ei tee kõva häält seetõttu, et teavad, et see ärritab inimesi; nad teevad kõva häält, sest tunnevad tõesti nii palju ärevust, valu või mis iganes emotsiooni. Nende tunnete intensiivsus on reaalne. See on nende esimene ja kõige loomulikum reaktsioon. Kui tegid ringi ümber 4 või 5, siis võib ennustada, et su laps hakkab kergesti põnevile minema, ärevusse sattuma ja emotsionaalseks muutuma. Kui tead, et sinu laps on elavaloomuline, on oodata tugevat reaktsiooni ja sa võid töötada välja plaani, kuidas aidata lapsel seda kohaselt väljendada või hajutada.

      2. Kangekaelsus/järjekindlus

СКАЧАТЬ