Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Esimene samm oma põikpäise lapsega terve elukestva suhte tekitamisel saab alguse sõnadest, mida sa kasutad tema sisemaailma kirjeldamiseks. Nii lihtne see ongi.

      3 MIS MUUDAB LAPSED ISEPÄISEKS? Miks nad teevad seda, mida teevad?

       See oli inimene, kes oli tulnud minu ellu. Tõeline inimene, mitte programmeeritav robot või puhas leht, vaid inimene, kes omal viisil rääkis minuga ja ütles mulle, mis talle meeldib ja mida ta vihkab – tavaliselt väga valjul ja nõudlikul häälel.

       Sue, kolme lapse ema

      Aknad, mis ümbritsevad ruumi kahelt küljelt, lasevad tuppa siseneda sügisesel päikeseloojangul, andes kogu ruumile roosikarva varjundi. Enne, kui pered tundi saabuvad, meeldib mulle kirjutada tunni teema tahvlile, kuid täna kirjutan sinna vaid ühe küsimuse.

      Mis muudab lapsed isepäiseks?

      Lapsevanemad longivad üksteisega lobisedes vestlusruumi, haaravad tassi kohvi ja leiavad endale tooli. Kui nad tahvlile kirjutatut loevad, kostab oigeid, ohkeid ja närvilist naeru.

      „Olen kolm aastat püüdnud sellele küsimusele vastust leida,“ hüüatas Heather, ootamata isegi, kuni kõik istuda jõuavad. „Olen olnud loendamatuid öid üleval, mõeldes tagasi lapseootamise ajale. Mida ma sõin? Mida ma tegin? Olen ennast süüdistanud, et tegelesin raseduse ajal veesuusatamisega. Kuigi siis ma isegi ei teadnud veel, et last ootan. Ma poleks pidanud seda tegema.“

      Jason lisas: „Olen palju mõelnud Sethi sünni peale. Kui pikk ja raske see oli. Võib-olla oleksime pidanud paluma keisrilõiget.“

      „Arvasin, et see oli tingitud keisrilõikest,“ lisas Kristin sõna sekka.

      „Olen mõelnud, et see võis tuleneda sellest, et Jayden oli enneaegne,“ märkis Mike mõtlikult. „Ta sündis kuus nädalat enne määratud aega ja oli paaril esimesel päeval üsna kehvake.“

      Abby krimpsutas nägu. „Ma ei saa lahti tundest, et vean teda kuidagiviisi alt.“

      Tõstsin käe, et nende tähelepanu võita. „Oodake üks hetk!“ Ma peaaegu karjusin lärmi sekka. „Teie pole selles süüdi.“

      Kõigi pead pöördusid minu suunas. Ruumis pääses valla kergendusohe.

      MIS ON TEMPERAMENT?

      Sinu tegevused pole last põikpäiseks muutnud. Tänapäevased uurimused isiksuse kohta näitavad, et isiksust mõjutavad geenid. Isepäisusel pole midagi pistmist raske raseduse, sünni või sellega, kas imetasid oma last või toitsid teda pudelist. Ilmneb, et lapsed sünnivad kalduvusega tegutseda ja reageerida vastavalt inimestele ja sündmustele nende elus äratuntaval ja etteennustataval viisil. Neil käitumis- ja emotsionaalsetel mustritel on bioloogilised ja neurokeemilised põhjendused. Seda mustrit – lapse esmast ja kõige loomulikumat viisi reageerida teda ümbritsevale maailmale – kutsutakse lapse temperamendiks.

      Temperament mõjutab tervet rida iseloomuomadusi, kaasa arvatud seda, kui kiiresti laps ärevusse satub, nagu ka seda, kui kauaks ta ärevaks jääb ja kui kaua võtab aega sellest ülesaamine. Isepäistel lastel on lühem süütenöör, nad suudavad sekundipealt kiirendada nullist kuni 99 kilomeetrini tunnis. See on põhjus, miks sinu imeliselt tore laps võib sekundiga muutuda selliseks, kes lööb venda ja prõmmib uksi.

      Temperament valitseb ka meie tundlikkust kõige nähtava, helide, maitsete ja teiste emotsioonide suhtes. Lõbustusparki külastades võite neid erinevusi näha. Üks laps anub, et jääksite sinna pargi sulgemiseni. Teine keeldub igasugustest atraktsioonidest, paneb otsustavalt suu kinni hot-dog’i lõhna peale ja nõuab kahekümne minuti pärast, et läheksite koju. Kui sa ta palvest ära minna välja ei tee, sööstab ta minema, mispeale tuleb sul teha kiire spurt, et ta enne väljapääsuni jõudmist kätte saada.

      Ka energiatase on erinev. See oleneb temperamendist. Laps, kes on aktiivne, mitte ainult ei armasta liikuda, ta lausa vajab liikumist. Öelda sellisele lapsele, et ta peab pikka aega vagusi istuma – ja et ta on selleks suuteline, kui tõesti end kokku võtab – on sama, nagu keegi käsiks sul täis põiest mitte välja teha. Surve aina suureneb. Sinu lapse temperament annab signaali, et vaja on mingil kindlal viisil toimida – ja see vajadus on sisemine ja tegelik.

      Lapsed sünnivad oma temperamendiga samamoodi, nagu nad sünnivad mustade või blondide juustega. See ei tähenda, et temperament on jäik ja muutumatu. Nagu juuksedki, mida on võimalik soengusse seada, pügada või värvida, ehkki nad jäävad ikka juusteks, võib ka temperament oma „väljanägemiselt“ muutuda vastavalt sellele, kuidas seda „ohjatakse“, ent jääda põhiolemuselt ikka samaks. Temperamendilt aktiivne laps jääb alati energiliseks, kuid temperamendi väljendus muutub aja jooksul. Põngerjas, kes avas ahju ukse, kasutas seda enda köögi tööpinnale vinnamiseks ja seisis siis külmiku peal, et ulatuda mänguasjani, mille talt ära võtsite, on kolmekümnendaks eluaastaks ära õppinud, et külmikute peal ei seista. Aga suure tõenäosusega on tema see, kes oma lõunavaheajal jookseb kuus kilomeetrit ja nädalalõppudel ronib lõbu pärast mägedes. Ta väljendab oma energilisust teisiti, kuid on endiselt aktiivne.

      UURIMISTÖÖ

      Temperament ja isiksus ei ole sünonüümid. Isiksus on temperamendi, kultuuriliste mõjude ja elukogemuste kombinatsioon. Temperament kui isiksuse võtmetähtsusega komponent on teadlasi huvitanud juba sajandeid. Tänasel päeval laienevad temperamendiuuringud eksponentsiaalselt. Temperament pakub huvi psühholoogidele, kultuuriantropoloogidele, käitumisgeneetikutele, neurobioloogidele ja paljudele teistele. Kahjuks pole nad jõudnud konsensuseni ühe kindla temperamendi definitsiooni osas, samuti pole nad täiesti ühel meelel iseloomulike joonte osas. Ometi nõustuvad nad, et temperament peegeldab individuaalseid erinevusi ja et sel on geneetilised, bioloogilised ja neurokeemilised põhjused. Temperament on nähtav juba varajastel eluaastatel ning jääb aja jooksul suhteliselt stabiilseks, kuid seda võivad muuta lapse küpsemine, kogemus ja vanemlik hool.

      Kaasaegsed uurijad on välja tulnud mitmete erinevate temperamendi teooriatega. Mary Rothbart, Oregoni ülikooli emeriitprofessor psühholoogias, defineerib oma kolleegidega temperamenti kui reageeringute ja eneseregulatsiooni individuaalseid erinevusi. See on kontseptsioon, mille olen oma töös kasutusele võtnud, kuna see paneb mind mõtlema temperamendist kui „meis peituvast mootorist“. Mootorid on eri suuruse, võimsuse ja tundlikkusega. Sinu isepäise lapse „mootor“ sarnaneb sportauto omale.

      Olen pidanud Stella Chessi ja Alexander Thomase tööd isepäiste laste mõistmise nurgakiviks. 1950. aastatel olid Chess ja Thomas, psühhiaatriaprofessorid New York University Medical Centeri juures, esimeste seas, kes seadsid kahtluse alla tollal ülekaalus olevad teooriad, et lapsed saabuvad siia ilma „puhaste lehtedena“, et nende isiksused määrab ära neile osutatav vanemlik hool. Puhta lehe teooria järgi otsustab asjade käigu kasvatus, mitte loodus. Täna võib selle filosoofia jäänukeid ikka veel kuulda kommentaarides nagu „Ta poleks selline, kui sa teda ei hellitaks“ või „Andke mulle nädal ja ma panen ta paika“. Selline vaatekoht temperamendile ignoreerib või minimeerib individuaalsete erinevuste bioloogilist alust.

      Oma kliinilises praktikas ning nelja väga erineva lapse vanematena nägid Chess ja Thomas liialt palju juhtumeid, kus ühekülgne kasvatusest lähtuv lähenemine ei selgitanud laste reaktsioone piisavalt. Midagi oli puudu.

      See СКАЧАТЬ