Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka

Чтение книги онлайн.

      Uurijad on täheldanud olulist erinevust selles, kuidas lapsed reageerivad neid ümbritsevatele vaatepiltidele, helidele ja lõhnadele. Mõned lapsed näivad häirimatud karedate riiete, kõva lärmi või veidrate lõhnade suhtes, samas kui teised on nende suhtes äärmiselt tundlikud.

      Isepäised lapsed on sündinud superkomplekti sensoritega. Ehkki paljud teised lapsed võivad magama jääda rahvast tulvil toas, jäävad isepäised lapsed täiesti ärkvele, nad näevad-kuulevad kõike. Hotellis või vanaema majas magamine võib osutuda raskeks ülesandeks. Linadel on veider lõhn ja padi ei tundu õige. Tundlikud lapsed reageerivad ka emotsioonidele, olles seega perekonna stressi mõõdikuks. Kui sina tunned end kõige viletsamalt, siis toimivad nemad kõige halvemal moel võimalikust.

      Tundliku lapse jaoks on iga kogemus nagu meelte pommitamine. Ta näeb, kuuleb ja haistab asju, mis teistel – kaasa arvatud vanematel ja vendadel-õdedel – võivad kahe silma vahele jääda. Mike tõi ühel päeval meie tunnis selle kohta näite, rääkides sellest, kuidas ta tütrega väljas käis.

      Kohalikus kinoteatris etendati klassikat. See pidi olema suurepärane isa-tütre kogemus – vaid Ellie, „Uinuv kaunitar“ ja mina. Lasin tal õhtusöögi vahele jätta ning ostsin popkorni ja maiustusi. Mida tal veel vaja oli? Hetkel, mil tuled saalis kustusid, hakkas ta karjuma. „Issi,“ hingeldas ta. „Liiga pime on. Ma ei näe. See ajab mulle hirmu nahka!“

      Ta hüppas mulle sülle just siis, kui film algas.

      „See on liiga vali,“ kaebas ta ja surus peopesad vastu kõrvu. „See teeb mu kõrvadele haiget!“

      Nägin, et head see ei too. Olen näinud sellist hoogu varemgi tulemas, seega viisin ta eesruumi. „Ellie, kõik on korras. Me võime koju minna. Mul pole vaja „Uinuvat kaunitari“ näha. Me võime seda internetis vaadata,“ ütlesin talle.

      „Ei! Ei!“ protestis ta. „Ma saan hakkama. Ma tahan jääda.“

      Libistasime end istmetele tagasi, turnides mööda meie kõrval istuvast perest, sellisest, kus kõigil on suur ja lai ülakeha. Tütar tõmbas endal pusa üle suu ja kõrvade, et heli summutada. Kõik näis hästi minevat, kuni kõrval istuv perekond hakkas popkorni ja soolatud pähkleid mugima ning nendega ragistama.

      „Issi, nad söövad liiga valjusti,“ kaebas tüdruk. „Ütle neile, et nad oma suud kinni hoiaksid.“

      Vilksasin mehe poole vaadata. Ühest pilgust piisas – mees oli vähemalt 114-kilone ja enamgi veel. Minu 70 kg ei saa talle ligilähedalegi. Polnud mingit võimalust, et oleksin käskinud tal suu kinni hoida. Otsustasin, et ei kuulnud midagi ja keeldusin sekkumast.

      Veidikeseks aktsepteeris tütar mu keeldumist ja mattis pea sügavamale pusasse. Äkitselt haaras ta kõhust kinni.

      „Öäkk, issi, ma tunnen popkorni ja maapähklite lõhna ja kellelgi on halb hingeõhk. See ajab mul südame pahaks, issi.“

      Haarasin popkorni paki ja surusin selle ta näo ette, aga ta leidis ise lahenduse, tõmmates pusa üle nina. Nüüd paistsid roosa krae kohal ainult ta silmad. Hakkasin filmi vaatama, mõeldes, et ehk õnnestub nüüd vaadata.

      Ellie istus kühmus oma kohal, pea pusasse maetud, käed ikka veel kõrvadel. Ta ohkas ja ma mõtlesin, et mis nüüd siis järgneb.

      Läbi pusa uuris ta: „Mis nüüd juhtuma hakkab? Kuhu nõid läks? Kui haiglaõde mul sõrme torkab, kas ma siis jään pikaks ajaks magama?“