.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ istub tagasi ja sätib käed kukla taha.

      Härra Gaydon tuleb lauanurgalt maha. „Ma räägin teile, mida see minu meelest suudab teha, kuid paari nädala pärast oskate ehk ise sellest pareminigi rääkida kui mina. Poeesia võib meile õpetada mõndagi meie endi kohta. See suudab meid meeleheite tunnil lohutada. See võib naudingut tekitada. Kuid see pole kõik...” Ta tasandab häält. „See suudab meid avanema panna. See suudab teha meie maailma suuremaks, valgemaks ja selgemaks. See võib meid transformeerida.”

      „Mida ta transformerite kohta ütles?” pärib Jim valjusti. „Need filmid on saast.”

      Pool klassi itsitab selle peale. Minu meelest pole Jim naljakas. Härra Gaydon proovib meis millegi vastu huvi äratada ning Jim oskab seepeale vaid lolli mängida. Kui ma poleks selline argpüks, käsiksin tal lõuad koos hoida ja natukenegi kuulata.

      „Hea küll, rahunege maha. Täna loeme luuletust, mille autoriks on väga kuulus ja väga surnud Alexander Pope.” Härra Gaydon sirutab käe paberipaki järele. „Selle pealkiri on „Ood üksildusele”. Kas keegi oskab mulle öelda, mida üksildus tähendab?”

      Donna Taylor tõstab käe ja kõik teised ohkavad kergendatult, tundes end natukeseks ajaks küsimuste eest kaitstuna. Donna on väga tark ja lisaks ka meie aastakäigu populaarseim tüdruk. Tõenäoliselt sellepärast, et tal on näos paks meigikiht, mis laseb tal vanemana paista. Ja ta hööritab kõndides puusi, nagu kuulaks oma peas salsamuusikat.

      See on tegelikult naljakas, sest algkoolis oli Donna häbelik. Ta varjas nägu lahku kammitud lokkide taha. Sõpru tal peaaegu polnudki. Kuid Artona Akadeemias ei teadnud keegi, milline ta varem oli, ja ta muutus hoopis teistsuguseks. Ta transformeerus täiesti ilma poeesia abita. Lihtsalt käis ilusalongis.

      „Üksildus tähendab üksinda olemist, söör,” sõnab Donna.

      „Täpselt. Väga hea,” vastab härra Gaydon. „Ja too Alexander Pope tahab meile üksilduse kohta midagi öelda.” Ta jagab meile kiiresti luuletusega lehed laiali ja sätib end jälle lauanurgale istuma. Siis võtab ta oma lehe pihku ja lausub: „Kuulake siis:

      Õnnis on mees, kel kodutallu

      jääb soovide ja hoolte ring,

      kes ahvatlustele ei allu,

      sees rahul hing.”^[1.]

      Härra Gaydon tõstab korraks pilgu luuletuselt. Talle paistab loetu meeldivat.

      „Söör, ma ei saa sellest Shakespeare’i värgist aru,” kurdab Jim.

      Härra Gaydon noogutab. „Jim, see ei ole Shakespeare, kuid ma mõistan su muret. Tegelikult räägib poeet sellest, et inimene võib end õnnelikuna tunda ka lihtsalt kodus tšillides. Nii, kas keegi tahab meile terve luuletuse ette lugeda?”

      Donnal on jällegi käsi püsti ja tema hakkabki lugema. Püüan tema häält oma kõrvust tõrjuda ja asendada selle omaenda luuletust lugeva häälega. Viimase salmini jõudes loen hääletult kaasa:

      „Nii märkamatult elu veedaks,

      ei leinata, kui sulen laud,

      mu surres kivigi ei reedaks,

      kus on mu haud.”

      Donna lõpetab lugemise. Ootame, et härra Gaydon kirjutaks luuletuse keerulisemad sõnad tahvlile. Või siis et ta käsiks meil harjutuste vihikusse küsimuse kirjutada. Kuid tema paneb hoopis silmad kinni. Kui ta need lõpuks avab, kallutab ta pea viltu, nagu oleks keegi midagi väga põnevat öelnud.

      „Söör, kas te olete pilves või midagi?” pärib Jim Joyce.

      Me naerame närviliselt. See kild oli isegi Jimi kohta jultunud.

      Härra Gaydon osutab Jimile. „Räägi mulle, Jim, mida see luuletus sinule ütles?”

      Me kõik jälgime toimuvat, oodates, et Jim vastab midagi umbes nagu: „See ütles mulle, et mul on supervõimed” või „See ütles mulle, et vahetund algas” – kuid Jim vahib härra Gaydonile tummalt otsa.

      „Kas keegi teine tahab mulle luuletuse kohta midagi öelda? Kas autor näeb üksindust millegi halvana?” Mees ootab, et mõni käsi tõuseks, kuid keegi ei tõsta kätt. „Hea küll, unustage see luuletus. Ma tean, et esimesel lugemisel on raske aru saada. Nii et kuidas siis teiega on? Kas teie meelest on üksindus midagi halba?”

      Tahaksin käe tõsta ja jutustada härra Gaydonile, mida mina üksindusest tean: et üksinda õnnelik olemine pole võimalik. Kui see oleks võimalik, siis käiksid kõik kooli sõpradeta lapsed särava näoga ringi. Aga nad ei tee seda. Nad on õnnetud. Nad peidavad end lõunavahetunniks tualettruumi või istuvad kohviku nurgas ja näevad välja, nagu hakkaks neile kohe paduvihma pähe sadama. Ja kui ma olen üksinda, eriti veel öösiti, liiguvad mu mõtted üle Atlandi ookeani Ameerikasse ema juurde ning ma igatsen, et ta oleks lähemal. Ma ei taha kogu aeg ilma temata olla.

      Härra Gaydon sügab oma põskhabet. „Te kõik olete väga vaiksed, kuid ma usun, et te mõtted on ilmselt alles äsja lõppenud koolivaheajal, nii et ma räägin parem, mida mina asjast arvan: poeet imetleb inimesi, kes elavad ja isegi surevad, ilma et vajaksid teiste inimeste tähelepanu. Kuid häda on selles, et enamik meist ikkagi vajab teisi inimesi. Issake, see oleks jube, kui mina sureksin nii, et see ei lähe kellelegi korda. Meil on ikka tõeline needus kaelas – vajadus teiste inimeste järele on ju jama, kas pole?”

      Ta jääb uuesti vait ning mõne hetke pärast tõstab Iona Churchill käe. „Minu jaoks oleks jube kogu aeg üksi olla. Mulle meeldib inimestega rääkida,” sõnab ta. „Ja seepärast ongi mul see.” Ta näitab oma roosat, võltskalliskividega kaunistatud telefoni.

      „Hea tähelepanek!” kiidab härra Gaydon. „Telefonitootjad teenivad palju raha selle tõsiasja pealt, et meile meeldib üksteisega rääkida nii tihti ja nii mugavalt kui võimalik.”

      „Mulle meeldib hoopis, kui inimesed mu „Grand Theft Auto” mängimise ajaks omaette jätaksid,” kostab Michael Evans. „Ja inimeste all pean ma silmas minu ema.”

      Härra Gaydon naeratab. Arutelu jätkub. Kõigil on äkki isu selles kaasa lüüa. Ma pole varem üheski niisuguses emakeele tunnis olnud. Tavaliselt antakse meile küsimused ette ja nõutakse, et me neile vastaksime täislausetega, mis on grammatiliselt õigesti ja ilusa käekirjaga kirjutatud. Härra Gaydon pole meil veel käskinud kirjutusvahenditki välja võtta.

      Tunni lõpuks vaidlevad juba kõik üksinduse heade ja halbade külgede üle ning härra Gaydon naeratab. Ta pöördub tahvli poole, et kodune ülesanne kirja panna, ja meie muidugi protestime kohusetundlikult. „Seletage mulle oma seisukohta üksinduse suhtes täpselt saja sõnaga,” loeb härra Gaydon kirjapandu ette. „See võib olla proosatekst, mis on tavaline töö, aga kui te tunnete endas ambitsioone kasvavat, võite kirjutada luuletuse. Ma nõuan sellepärast täpselt sadat sõna, et tahan, et te jälgiksite hoolega oma keelekasutust. Romaani pole vaja kirjutada. Hea küll, rahvas, kena päeva teile.”

      Kell kuulutab tunni lõppu ja me hakkame asju kokku panema.

      Donna Taylor peatub klassist välja minnes meie pingi juures. „Kena kell,” ütleb ta Pilarile.

      „Aitäh,” СКАЧАТЬ