Название: Õun ja vihm
Автор: Sarah Crossan
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги для детей: прочее
isbn: 9789985343425
isbn:
„Uh. Tited on jube tüütud. Mina ei saa aru, millega nad inimesed ära võluvad.”
Kehitan õlgu ja vaatan läbi köögiakna elutuppa, kus Trish naerdes käsi kokku lööb. „Ma lähen parem tuppa,” ütlen.
„Hea küll,” kostab ta vastu ja hakkab ära minema. „Mis su nimi on?”
„Apple,” vastan kõhklemisi.
„Apple? Nagu näiteks Apple Blossom?[1.]”
Pilgutan silmi. Kui ma kellelegi lastest oma nime ütlen, siis tavaliselt kuulen kohe vastikuid nalju õunapabulate või mädaõunte kohta või läheb teema kohe iPad’idele.
Apple pole tegelikult mu pärisnimi. Mu passinimi on Apollinia Apostolopoulou ja seda ei suuda vist keegi välja hääldada. Nii et ma ei üritagi sundida inimesi seda välja ütlema, vaid teatan, et mu nimi on Apple. Apostolopoulou ei kao küll kuhugi ja selle muutmine pole minu võimuses, nii et imestan tihtipeale, miks ema mulle üldse isa perekonnanime andis. Ta ei käinud ju isaga enam, kui ma sündisin. Ma ei usu ka, et ema mu isa armastas. Ometi valis ema mulle ka kreekapärase eesnime. Sellel peab olema mingi põhjus. Kui ema tagasi tuleb, uurin ta käest selle kohta kõik välja.
Tahaksin praegu, et ema oleks siin. Tahaksin, et ta poleks üleüldse minu juurest ära läinud.
„Mu päris nimi on Apollinia,” selgitan poisile. „Aga inimesed on mind titepõlvest peale Apple’iks kutsunud.”
„Lahe. Olgu siis nõnda. Noh, Apple, igatahes oli tore sinuga kohtuda. Mina olen Del.” Ta hüppab üle Memme aiapäkapiku. Tolle õngeritv on katki. „Oh, ja häid jõule muidugi ka.” Poiss kaob läbi aiaaugu.
„Häid jõule,” lausun vaikselt, ehkki jõulud on kõike muud kui head.
Tagauks avaneb. „Mida sa siin väljas teed?” pärib Memm.
„Ei midagi.”
„Tahad sa end surnuks külmetada? Tule tuppa.”
„Mul pole midagi enda surnuks külmetamise vastu,” kostan.
Memm turtsatab. „Ära räägi rumalusi.”
Näpin oma küüsi. „Memm, kas ema on sulle mingit sõnumit saatnud? Kas temalt meili on tulnud?”
„Kas ma poleks sulle siis sellest rääkinud? Ei, ta pole seda teinud. Apple, ma pole temast umbes aasta aega midagi kuulnud. Sa ju tead seda.”
„Kui raske oleks tal kasvõi kaartki saata?” lausun. Ema võiks vähemalt teeseldagi, et me oleme tal meeles. Annaks meile natukenegi lootust.
„Lõpeta selle pärast muretsemine. Praegu on jõulud. Ja sa kuulsid armast uudist. Apple, sulle sünnib väike õde või vend, just nagu sa oled alati soovinud. Lähme nüüd tuppa ja teeme selle karamellitäidisega šokolaadikommide karbi lahti.”
„Sa ostsid karamellitäidisega šokolaadikomme?”
„Muidugi ostsin,” kostab Memm. Mulle tundub korraks, et kohe ta kallistab mind, kuid ta ei kallista. Ta hoopis noogutab põgusalt ja tirib mu tuppa.
„Tubli tüdruk,” kiidab ta. „Pane nüüd uks ka enda järelt kinni. Väljas on jube külm.”
1 Blossom – õis. Apple Blossom – õunapuuõis. [ ↵ ]
4
Meie esimeseks tunniks pärast koolivaheaega on emakeel ning ma istun Pilari kõrval ja räägin talle isa ja Trishi uudisest.
„Aga tited on nii nunnud,” ütleb Pilar.
„Nunnud võivad nad ju olla, aga nendega on palju tööd. Ma ei kujuta isa selles rollis ette.”
Pilar heidab pilgu randmele. „Preili Savage ei jää tavaliselt hiljaks. Mis sa arvad, kas ta jäi haigeks? Eelmise semestri lõpus ta köhis kõvasti.”
„Ta suitsetab ja seepärast köhibki,” kostan mina. „Kas sa said uue kella?”
„Ma sain selle jõulukingiks. Osutid on ehtsast kullast. Mida sulle kingiti?”
„Argose poe kinkekaart.”
„Päriselt? Mida sa selle eest osta kavatsed?”
„Elektrilise hambaharja.” Ma uurisin juba internetikataloogi. See on ainus asi, mis mulle seal huvi pakkus. „Sellega kestab pesu ühe minuti, mis säästab mulle iga kord kolm minutit ja kokku kuus minutit päevas. Aastaga säästan kolmkümmend kuus ja pool tundi.”
Pilarile see muljet ei avalda. „Järele jäänud raha eest saaksid öökapi osta.” Ta pahvatab naerma ja mina naeran kaasa ning siis me lõkerdame, arutades, mida me võiksime Argosest osta, kuni klassi astub pikk põskhabeme ja rohelise siidsalliga mees. Klass jääb vait. Mees paneb paberipaki plaksuga preili Savage’i lauale.
„Tere hommikust, kuues klass. Mina olen härra Gaydon,” ütleb mees.
Mu naaberpingist kostab poiste itsitamist, ilmselt selle nime „gay”-osa peale, kuid rohkem ei hakka keegi naerma. Me ootame uudist. Kas preili Savage lahkus töölt? Sai ta surma? Meist keegi ei sallinud teda eriti, kuid me vähemalt tundsime teda.
„Teie õpetaja murdis suusaõnnetuses jalaluu, nii et ma kardan, et ta ei pääse mitu kuud kooli.” Paar õpilast pomisevad vaikselt. Keegi juubeldab. Härra Gaydon teeb näo, nagu ei kuuleks midagi. „Mina asendan teda. Kuid ärge muretsege, ma ei nõua, et te tuleksite mulle oma nimesid ütlema ja enda kohta midagi põnevat rääkima. Ausalt öelda ma vihkan sedasorti tutvumismänge. Need on alati piinlikuvõitu. Loodetavasti võtate kõik tunnist piisavalt aktiivselt osa, et mulle teie nimed loomulikul teel meelde jäävad. Aga kui ma kellegi nime liiga kähku ära õpin, siis ei tõota see head.” Ta hääl on vaikne ja enesekindel ega sarnane üldsegi preili Savage’ile, kelle toonist kostab ootus, et igast sõnast võiks välja kasvada arutelu. Mees istub õpetajalaua nurgale. „Ma kuulsin õppealajuhatajalt, et sel semestril hakkate te poeesiat õppima.” Klassis pomisetakse pahuralt. Härra Gaydon tõstab käed üles. „Ka minu hingel lasub süü, et ma nooremana vihkasin luuletusi, kuid siis ma lihtsalt ei teadnud, mida poeesia suudab teha. Kas teist keegi teab, mida poeesia suudab teha?”
Vahime härra Gaydonile ammuli sui otsa. Kas tund juba käib? Kas meilt tahetakse juba vastuseid? Pärast lühikest piinlikku vaikust tõstab Jim Joyce käe. Härra Gaydon julgustab teda noogutusega rääkima. Tema ju ei tea, et Jim Joyce on paras kirstunael.
Jim muigab. „Kas poeesia oskab väga maitsvat lasanjet teha?”
Kui preili Savage tundi annaks, oleks poiss sellise kommentaari peale silmapilk klassist välja saadetud. Härra Gaydon hakkab lihtsalt naerma. „Mis su nimi on?”
„Jim,” vastab poiss.
„Nojah, Jim, halb uudis on see, et sinu nime ma ära ei unusta. Teine halb uudis on see, et su vastus põrutas teemast kaugelt mööda. Aga ma usun, et sa tead seda ise ka.”
Jim СКАЧАТЬ