Õun ja vihm. Sarah Crossan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on rasked ja hõõruvad kannad villi. Valmistun seda Memmele ütlema, kui ta märkab mu dressikal plekki.

      „Kuule, Apple^[1.], mis trikke sa teed mul? Kas sul pole ühtegi puhast asja selga panna?” küsib ta. Mina nühin seda kohta, kuhu hommikul munakollast peale tilgutasin. Unustasin selle täitsa ära ning nüüd võiks Memme hääletooni ja suurte pungis silmade järgi arvata, et plekk on mürgine. „See on mu lemmikdressikas,” vaidlen vastu. Ja ma tahan sellega käia. Tahan seda kanda koos haisvate tossudega.

      „Kobi kohe trepist üles ja vaheta riided ära, noor daam,” kamandab Memm. Ta tõmbab suu kriipsuks. Kui ta niiviisi teeb, pole vaidlemisel mõtet. Kui ta niiviisi teeb, igatsen alati, et ema oleks minuga.

      Tirin endale toas kleidi selga ja panen pitsitavad paeltega kingad jalga. Viimati kandsin neid riideid kuus kuud tagasi Memme ühe sõbranna matustel. Sestpeale ei räägi Memm enam muust kui surmast. Ta kostitab mind sedasorti lausetega, nagu „Oh, küll sa mind taga igatsema hakkad, kui olen mulla all nagu vaene Marjorie” või „Apple, ma ei taha, et kõik mu matustel musti rõivaid kannaksid. Natuke roosat siin või seal poleks üldse paha.” Kolmeteistkümneaastasele ei tee head viibimine sellise inimese seltskonnas, kes arvab, et kukub iga hetk surnult maha. Ma ütlesin seda ka Memmele, tema aga pahvatas pead kuklasse ajades ning musti hambakontse ja tühje igemeid näidates naerma. Mina ei saanud aru, mis selles naljakat võiks olla.

      Kui tagasi alla jõuan, ajab Memm parajasti Derryt kööki. Ta mantel on jälle kollaseid koerakarvu täis. „Palju parem pilt,” ütleb Memm mind nähes. Lähen Derry juurde ja suudlen ta siidiseid kõrvu. Koer pöördub ja lakub mu suu üle. Memm krimpsutab nägu. „Oh, Apple, ta kasib ju keelega oma pissitoru ja siis lased sa tal oma nägu limpsida. See on jäle.”

      Memm keerab välisukse hoolikalt lukku ja kiirustab mu ees jalgrada mööda auto poole. Kajakad tiirutavad krääksudes taeva all. Ranna poolt kerkib udu mööda mäenõlva üles.

      Poen tagaistmele, sest Memm ei lase mul ikka veel enda kõrval ees sõita, ja panen turvavöö kinni. Jalad juba kipitavad hõõruvatest kingadest. Kleit laseb vaevu hingata.

      „Arvad, et ta võib täna koju tulla?” küsin.

      „Kes?” pärib Memm. Ma ei vasta midagi. Ta uurib mind tahavaatepeeglist. „Apple, ma ei usu seda. Kas sina usud?”

      Raputan pead. Ma tean, et ema ei ilmu võluväel kohale ei täna ega mõnel teisel päeval. See, et ta lahkus jõuluõhtul, ei tähenda, et ta ka naaseb jõuluõhtul.

      Ja kes teab, võib-olla ei tule ta üldse kunagi tagasi.

      1 Õun [ ↵ ]

      3

      Pärast õhtusööki tulevad isa ja Trish Londonist kingikoti ning puuviljakoogiga. Trish näpistab mind põsest ja isa suudleb mu pealage.

      „On sul kõik hästi?” uurib isa.

      Noogutan.

      „Koolis läheb hästi?”

      „Jah.”

      „Anna andeks, et ma semestrilõpu kontserdile ei jõudnud.”

      „Pole hullu,” vastan.

      „Sa pead mulle pärast seda pala mängima,” nõuab isa.

      „Okei.”

      Isa elab meist vähem kui kahe sõidutunni kaugusel, kuid ma ei näe teda eriti palju. Mitte pärast Trishi mängutulekut.

      Isa ja Trish abiellusid kolm aastat tagasi. See tuli täiesti ootamatult. Ühel päeval sundis isa mind telefonis Trishiga rääkima ja järgmisel kutsus mind nende pruutneitsiks. Jäin nõusse, sest ei teadnud, et pean kandma erekollast kleiti, mis andis mulle täistopitud sidruni väljanägemise. Trish kõnetas mind sel päeval vaid korra, käskides mul „rõõmsam välja näha”, et ma pulmapilte ära ei rikuks. Ta poleks tõesti pidanud seda ütlema, sest seepeale ma andsingi endast parima fotode hävitamiseks. Näitasin keelt, pööritasin silmi ja teesklesin isegi, et nutan. Minu meelest oli see äge, kuni pildid kohale toodi ja isa marru läks. Ta ütles, et kulutas fotograafile üle tuhande naela, ja sundis mind Trishile pikka võltsi vabanduskirja kirjutama.

      Trish pole mulle siiani andeks andnud.

      *

      Memm katab aurava, Trishi ja isa saabumiseks hoitud jõulupudingi keedukreemitäpikestega ning jagab kõigile põhjapõdramustrilises kausis portsu kätte. „Puuviljakooki võime õhtul süüa,” teatab ta. „Nii, rääkige mulle nüüd, kuidas uus maja teile tundub?”

      „See on absoluutselt suurepärane, kas pole, Chris?” vastab Trish. Ta puudutab isa kätt.

      „Aia korrashoiuga on palju tööd, aga meil oli korteris elamisest täiesti kõrini,” lisab isa.

      Memm kuivatab käed põlle sisse ja võtab istet. „Oh, mina ei vahetaks oma aeda küll millegi vastu. Meil on nüüd isegi oma väike maitsetaimede lapike, eks ole, Apple?”

      Topin pudingitüki suhu. „Umhmh,” ütlen. Puding on ikka veel tulikuum. Olen sunnitud selle kaussi tagasi sülitama, et igemetelt nahk maha ei kooruks.

      Trish köhatab.

      Isa kortsutab kulmu. „Ma olen sind juba lauakommete asjus hoiatanud,” sõnab ta.

      Millal küll? Kuus kuud tagasi, kui sa viimati vaevusid mind vaatama tulema? tahaksin vastu nähvata. Kuid ma ei tee seda.

      „See oli tulikuum,” vastan lusikat käest pannes. „Vabandust.”

      „Apple, ma kuulsin, et sa õpid neljandat aastat klarnetit. See on ju suurepärane.” Trish naeratab, õhukesed huuled kriipsuks kokku surutud.

      Kehitan õlgu. „Nojah, aga ega ma seda nii väga kah naudi.”

      „Kuid see on ju imetore, kui oskad mõnda pilli mängida,” ütleb Memm.

      „Ma maksin selle klarneti eest kolmsada naela, rääkimata juba tundide hinnast,” teatab isa.

      „Kolmsada naela? See on kallim kui meie uus diivanilaud,” kuulutab Trish.

      Ma ei tee Trishist välja. „Ma ei öelnud, et kavatsen õppimisest loobuda. Ma lihtsalt ei armasta klarnetimängu ja kõik.” Aga seda armastan ma küll, et klarnet on orkestripill ja tänu sellele saan ma Egan Wintersit näha.

      Egan Winters suudab ka jalgpalli tagudes flööti mängida. Tegelikult on ta rohkem trummari või basskitarristi moodi. Ta kannab nahast käevõrusid, lõhkiseid teksapükse ja on vaieldamatult terve meie kooli kõige ilusam inimene. Lisaks käib ta kaheksandas klassis, mis tähendab, et ta pole nii lapsik kui minu klassi poisid. Ma tean, et ta ei märka mind. Tean, et kui ma tema jaoks üldse keegi olen, siis vaid „see klarnetiga tüdruk”. Kuid mu süda hakkab tahtmatult pekslema iga kord, kui tema lähedusse satun.

      „Teismelised ei suuda kuidagimoodi millelegi keskenduda. See tuleb neist uutest telefonidest ja äppidest ja muust sellisest,” teatab Trish, nagu poleks kuulnudki, kuidas ma just kõigile ütlesin, et ei kavatse klarnetimängust СКАЧАТЬ