Õilis rüütel. Margaret Moore
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Õilis rüütel - Margaret Moore страница 7
Название: Õilis rüütel
Автор: Margaret Moore
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949847808
isbn:
„Olen kindel, et tal on su seltsi üle hea meel, ja kahtlemata on tal käed tööd täis, hoides lord Merrickit vagusi. Ma ei imestaks, kui ta juba viriseks. Nii need mehed on – enamasti suured lapsed, kui nad haiget saavad või haigeks jäävad. Kui nad peaksid lapsi kandma, vinguksid nad alailma. Kuid kõigepealt pead midagi sööma, talleke. Gastonil peaks mõnus puder ootamas olema. Käskisin tal seda soojas hoida.“
„Vähemalt on Ranulf siin, et garnisoni käsutada,“ märkis Beatrice, tõmmates kirstust välja kõige ülemise, pehmest leherohelisest villasest riidest kleidi. „Me ei pea kartma, et keegi julgeks meid rünnata, isegi kui Merricki vigastusest kuuldakse.“
Maloren turtsus põlglikult. „See Ranulfi-saatan ratsutas esimese valgusega minema ja head teed tal minna.“
Beatrice ei suutnud oma vapustust varjata, kui ta Maloreni poole pöördus ja teda ainiti vaatama jäi. Hirm ja häbi koos süütundega tulvasid temast läbi. Ta ei arvanud, et keegi oleks teda näinud, aga kui ta Ranulfi kambrist lahkus, oli ta olnud murest segane. Võib-olla oli mõni ärkvel teenijatüdruk või vahimees müüri ringkäigul teda märganud ja Constance’ile või Merrickile rääkinud.
Kui see nii oli ja nad olid Ranulfi minema saatnud sellepärast, mis eile öösel juhtus, peab ta selgitama, et Ranulf on igasugustes ebamoraalsetes kavatsustes süütu, ja paluma neil ta koju kutsuda. Mis tahes ebasündsat, mis tema ja Ranulfi vahel oli juhtunud, oli ainult tema tegu ja ta ütleb seda neile, ükskõik kui alandav see võib olla. „Miks ta läks?“
„Kas sa ei kuulnud? Lord Merrick tegi ta Penterwelli kastellaaniks,“ vastas Maloren, aidates Beatrice’ile kleiti selga.
Beatrice oleks kergendusest peaaegu põrandale vajunud. See polnud karistus. See oli autasu. Miks polnud Ranulf talle õhtusöögi ajal sellest rääkinud, selle asemel et nii vaikselt tema kõrval istuda?
Võib-olla Ranulf mõtles, et ta teab juba. Demelza ja teised teenijad olid arvatavasti sedasama oletanud.
Mida pidi Ranulf mõtlema, kui ta lobises pidevalt Constance’ist ja lapsest, mainimata kordagi tema pälvitud autasu ja järgnevat lahkumist? Et ta ei hooli?
„Kuigi ma ei tea, miks lord Merrick seda tegi,“ pomises Maloren, sidudes Beatrice’i kleidipaelu. „See kukkumine pidi tema mõistuse segi ajama. Igaüks teab, et punaste juustega inimesi ei saa usaldada. Pealegi on tal need kavalad rebasesilmad. Järgmise asjana saad teada, et Ranulf on selle kastelli otse lord Merricki nina alt ära varastanud.“
Beatrice pöördus vihurina ringi, et Malorenile otsa vaadata. Oli Maloren tema hinnatud kasuema või mitte, Beatrice ei saanud lubada niisugust süüdistust, liiati põhjendamata, märkuseta mööda lasta. „Sa tead, et Ranulf ei teeks iial niisugust asja ega isegi mõtleks sellele. Ta on Merrickile hea ja ustav sõber.“
Maloren punastas. Ei juhtunud just tihti, et Beatrice rääkis või käitus nagu tiitliga leedi ja kõrgi isa tütar, nagu ta oli, aga kui ta seda tegi, andis Maloren oma perenaisele kohusetundlikult järele. „Andesta mulle, talleke. Ma olen ainult lord Merricki pärast mures.“
„Lord Merrick on täiesti võimeline oma valdustega ilma sinu abita toime tulema ja kui ta peab sobivaks Ranulf oma kastellaaniks teha, siis peaks sellest piisama nii sinule kui kõigile teistele.“
Järsku nägi Maloren iga aasta oma vanusele vastavalt välja. „Ära ole mu peale vihane, mu lambuke, mu lapsuke,“ palus ta, väänates oma tööst kulunud käsi. „Küllap sa ei oska seda näha, kuid ta on just nagu su isa noorena. Nägus kui saatan, nutikas ja tark. Libe kui lambiõli lombis.“
Ta võttis Beatrice’i käed oma mõhnalistesse pihkudesse ja silmitses oma hoolealust armastava murega. „Ta pani nädalaga su ema endasse armuma ja tegi ta kahe nädala pärast enda naiseks.“ Maloreni käed pigistasid kõvemini, kui tema kurbust täis hääl jätkas: „Aga oh seda valu, mida ta talle tõi! Esiteks tappis tema rõõmu ja viimaks vaimu, kuni isegi armastus oma lapse vastu ei suutnud talle anda jõudu haigusega võidelda.“
Maloren laskis Beatrice’i käed lahti ja tema silmi tuli ägedalt kaitsev helk. „Ma ei lase ühelgi mehel sulle haiget teha, nagu su isa su emale tegi.“
See oli esimene kord, kui Maloren tema ema saatusest rääkis, ja Beatrice’il oli valus kuulda, kuidas ta ema oli kannatanud. Ent ta oli alati oletanud, et ema elu polnud õnnelik olnud. Tema isa polnud armastanud kedagi peale iseenda. Ta hoolis ainult rikkusest ja võimust. Ta oli olnud rahul, et tütar on ilus, sest see tegi temast hinnalisema asja, mida pakkuda. Ta oli olnud asi, millega kaubeldakse, mida müüakse või vahetatakse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.