Õilis rüütel. Margaret Moore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ta lord Merricki usaldatud sõber ja auväärne rüütel.

      Ent selles probleem seisneski. Kuna ta oli nii rüütellik mees, ei prooviks Ranulf kunagi võrgutada sõbra sugulast, isegi kui ka Beatrice teda tahab või kui Ranulf tema ihaldust jagab.

      „Ma olen näinud, kuidas Ranulf sind mõnikord vaatab,“ torises Maloren, näojooned krimpsus, nagu oleks ta midagi haput söönud. „Ma tean, mis tal meeles mõlgub.“

      Beatrice oleks peaaegu valjusti ahhetanud. Maloren polnud kavatsenud teda julgustada, kuid Beatrice’i süda näis võtvat tuule tiibadesse. Võib-olla polnudki lõppude lõpuks vale loota ja tema kõige kallim unistus võib täituda.

      Kuigi Ranulf kohtles teda enamiku ajast jaheda viisakusega, oli kordi, kui ka Beatrice mõtles, et mees tunneb sedasama tugevat igatsust nagu tema ja võib isegi sellele vastavalt tegutseda. Eelmiste jõulude ajal, kui nad olid koos ringtantsu tantsinud, olid nad vastastikusel väljaütlemata nõusolekul kuidagi liikunud teistest tantsijatest kaugemale, kuni olid sattunud hämarasse nurka, kus neid keegi ei näinud. Beatrice oli tema poole pöördunud, et midagi öelda – ta ei suutnud meenutada, mida – ja avastanud, et Ranulf silmitseb teda nii... nii... tähendusrikka pilguga, et Beatrice oli otsekohe sõnatuks rabatud ja põnevil, nagu ta veel kunagi polnud olnud.

      Ka tema keha oli vastanud, muutudes mehe pilgu all soojaks. Pehmeks. Tema südamelöögid kiirenesid ja huuled paotusid, valmis mehe suudluseks. Ta igatses Ranulfi huuli oma suul, otsekui poleks maailmas midagi tähtsamat.

      Ent siis oli Ranulf eemale tõmbunud ja see ükskõikne mask oli tagasi tulnud, kui ta jahedalt ja muretult oli pakkunud, et toob Beatrice’ile hõõgveini.

      Beatrice kartis, et ta kujutas mehe igatsevat pilku ette. Tal oli lihtne kujutleda, kuidas Ranulf kergitab pilkavalt kulmu ning lükkab ta lõikava sarkasmiga tagasi või naerab tema üle, et ta peab ennast temataolisele mehele kütkestavaks. Ta kartis, et võib-olla talub Ranulf teda ainult sellepärast, et ta on Constance’i nõbu, ja temast on olnud edev arvata, et mees võiks teda iial tahta.

      Ent ta oli ka mõelnud, kas Ranulf polnud seepärast eemale tõmbunud, et ta ei annaks kunagi alla oma ihale sõbra sugulase vastu, enne kui nad pole auväärselt abielus.

      Millised iganes olid tema lootused ja hirmud Ranulfi suhtes, Malorenile ei julgenud ta neid reeta. Ta ei tahtnud, et igaüks kastellis kuuleks Maloreni pahameelekarjeid, millele järgnevad needused, süüdistused ja hurjutamine. Ta tahtis säilitada kas või pisikest väärikuseraasu, kui Ranulf teda lõppude lõpuks ei taha.

      Ometi pidi Beatrice tahes-tahtmata naeratama, kui ta ütles: „Sir Ranulfi mõtted on tema kohustuste juures. Ta on läinud neid täitma nagu kord ja kohus ning sedasama peaksin tegema ka mina. Ma pean kindlustama, et Gaston teeks sobivaid roogasid, et Constance’i jõudu taastada. Aeda ütleb, et Constance peaks jooma ka veidi õlut. Võid tulla koos minuga kööki, kui soovid.“

      „See Gaston paneb oma kastmetesse liiga palju vürtse,“ nurises Malonen talle järgnedes. „Kas ta arvab, et lord Merrick on rikkam kui kuningas? Panen imeks, et meil kõigil pole iga päev kõhuvalu.“

      Kuigi Maloren sõi ära enamiku kastmetest, mille üle ta nurises, ei vastanud Beatrice midagi. Selle asemel mõtles ta, mida ta peaks õhtusöögi ajaks selga panema, kui ta istub Ranulfi kõrval.

      Beatrice avastas, et see, mida ta kannab, polnud oluline. Ranulf vaevalt vaatas tema poole, sest ta tähelepanu oli keskendunud peamiselt toidule. Kui aus olla, siis Gaston, kes oli lapse sündimise üle olnud niisama õnnelik kui kõik teised Tregellasis, oli end ületanud. Laual olid keerulised pudingud, lõhnavad hautised porrulaugust ja lambalihast, rammusad pasteedid ja täiuseni röstitud ulukiliha koos mitut laadi kalade ning munadest ja leivasõmeratest valmistatud roogadega – kõik nii maitsvalt ja delikaatselt vürtsitatud, et isegi Maloren poleks suutnud siit viga leida.

      Beatrice püüdis Ranulfi tähelepanematusest enda vastu mitte haavuda. Igatahes ei arendanud mees einestamise ajal kunagi kuigi suurt vestlust. Aga täna õhtul, kui neil oli nii võrratu asi, millest rääkida, oleks ta kindlasti võinud suuremaid jõupingutusi teha, selle asemel et jätta Beatrice üksi vestlust vedama.

      Lõpuks mures, et ta ärritab Ranulfit oma lobisemisega, jäi ta vait.

      Ranulf ei paistnud ka seda märkavat.

      Veidi aega hiljem tuli Merrick halli, tuues kaasa oma vanaisa Pederi, kelle järgi pidi antama nimi Tregellasi pärijale. Beatrice lahkus varsti, jättes kolm meest tulevase lordi terviseks tooste ütlema. Merrick soovis talle sõbralikult head ööd ja Peder soovitas tal hästi magada. Ranulf rüüpas üksnes oma veini ja jälgis tema minekut, otsekui oleks tal ükskõik, kas Beatrice jääb sinna või läheb ära.

      Võib-olla polnud tal siiski õigus, arvates, et Ranulf tunneb tema vastu mingit laadi kiindumust või iha. Võib-olla see, mida ta mõtles nägevat, ei eksisteerinud kusagil mujal kui tema enese lootusrikkas kujutluses.

      Kahtlemata teeks ta paremini, kui püüaks Ranulfi oma südamest välja tõrjuda. Kindlasti on ka teisi mehi... peab olema teisi mehi, kes suudaksid tema südant liigutada. Kusagil.

      Häiritud ja jahmunud, ei suutnud ta magama jääda, kuigi oli sel hommikul juba väga vara Constance’i kambrisse kutsutud.

      Kui Maloren oma õlgmadratsil tema ukse lähedal norskama hakkas, tõusis Beatrice vaikselt voodist. Ta tõmbas pika lahtise rüü üle oma öösärgi ja lükkas jalad karusnahaga vooderdatud sussidesse.

      Mis juhtuks, kui ta nüüd Ranulfi juurde läheks, imestas ta. Kas võtaks mees ta rõõmsalt vastu või silmitseks teda õudusega? Võtaks vastu, mida ta pakub, või saadaks minema ja ütleks hommikul Merrickile, et tema hoolealune on liiderdaja, kes tuleks saata kloostrisse?

      Beatrice’i tormitsevad mõtted katkestas mütsatus, millele järgnes summutatud kirumine. Ta vaatas viivitamatult Maloreni poole, kes ikka veel õndsalikult magas, osalt sellepärast, et ta oli alati sügavalt maganud, ja samuti seepärast, et ta lamas praegu oma kuuljal kõrval.

      Kostis veel üks summutatud kirumine ja seejärel madal oie. Beatrice oli kindel, et tunneb seda häält ja et Ranulfit vaevab mingi valu. Ta ruttas ukse juurde ja tõmbas selle lahti, hoides hinge kinni, kui Maloren liigutas ja kõvemini norskama hakkas.

      Kuuvalgus tulvas kitsastest kaarakendest sisse, valgustades koridori ja Ranulfit, kes istus, selg vastu seina, jalad välja sirutatud ja üsna jahmunud ilme näol. Õhtusöögil oli ta kandnud musta villast tuunikat, valgest linasest särki, musti pükse ja saapaid. Kui Beatrice oli lahkunud, oli ta ilmselt musta tuunika seljast võtnud ja särgi kaelusenöörid lahti tõmmanud. Nüüd oli särk eest avali, tuues nähtavale mehe lihaselise rinna ja seal kasvavad punakaspruunid karvad.

      „Saad sa mind püsti aidata, mu ingel?“ küsis Ranulf kahtlemata joobnud naeratusega, sõnad segased, kui ta oma käe lõdvalt välja sirutas.

      Beatrice polnud Ranulfit veel kunagi niisuguses olekus näinud ja ta ei kahelnud, et mehe praegust seisundit seletas tähistamine koos Merrickiga. Sellegipoolest, kui ta ei jõua varsti oma kambrisse, võiks ta äratada Maloreni ja naise pahane reaktsioon ajaks kindlasti kõik majakondsed voodist välja.

      Beatrice ruttas mehe juurde, et panna oma õlg tema käsivarre alla ja aidata tal tõusta. Paraku ei teinud Ranulf tõusmiseks mingit jõupingutust, vaid raputas üksnes pead ja ütles: „Ma ei usu, et see päris õige oleks. Sa peaksid voodis olema.“

      „Ma ei kavatsegi sind siia СКАЧАТЬ