Õilis rüütel. Margaret Moore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta hakkas tõusma, toetudes raskelt Beatrice’ile. „Aga ei, me ei taha teda äratada, Bea, mu kaunitar.“

      Ranulf oli teda nimetanud ingliks ja oma kaunitariks ja Beaks. Isegi Constance ei kasutanud tema nime lühivormi. Võib-olla ta siiski meeldib Ranulfile.

      Kui nad hakkasid Ranulfi kambri poole minema, mis oli koridori kaugemas otsas, pomises mees: „Kas sa arvad, et ta on mu isaga kohtunud? Või mu vendadega? Tead, nad peksid mind, et näha, kes suudab mu esimesena nutma panna. Nagu mingi võistlus.“

      Beatrice ei teadnud Ranulfi minevikust peaaegu midagi, välja arvatud fakt, et teda oli treenitud koos Merrickiga Sir Leonard de Brissy käe all ning et tema, Merrick, ja nende kolmas sõber Henry olid vandunud, et jäävad kogu eluks relvavendadeks. See oli põhjus, miks Ranulf oli koos Merrickiga Tregellasi tulnud, miks ta oli sõbra palvel garnisonikomandöri koha vastu võtnud ja miks ta ikka veel siin oli.

      „Ei mingit haletsemist, mu väike leedi Bea,“ hoiatas ta sõrmega viibutades. „Seda ma ei kannata. Seda ma ei vaja. Nad tegid mu tugevaks, mõistad?“

      Mida oligi selle peale kosta, eriti veel juhul, kui Beatrice pidi ta märkamatult tema kambrisse saama. Kuigi ta ei pidanud toetama Ranulfi täit raskust, polnud ta siiski mingi kerge koorem.

      Järsku jäi Ranulf seisma ja püüdis teda eemale lükata. „Sa peaksid voodis olema. Magama.“

      „Magan hiljem.“

      Mees nõjatus uimaselt vastu seina. „Ihuüksi.“

      „Jah. Tule nüüd, Ranulf, luba ma aitan su sinu kambrisse.“

      Ta püüdis Ranulfi käsivarrest kinni võtta, kuid mees tõmbas end lahti. „Minu voodisse. Kus ka mina ihuüksi magan. Kus ma alati ihuüksi magan. Ei ole minu jaoks armsamaid ega armukesi. Ainult juhuslik hoor linnas, sest mehel on omad vajadused, mileedi.“

      „Ma tõesti ei taha siin keset ööd seista ja sinu naistest kuulda,“ ütles Beatrice pettumusevarjundiga. „Tule nüüd või ma olen sunnitud sind siia jätma.“

      Ranulf vaarus ettepoole ja heitis oma käsivarre Beatrice’i õlgade ümber, pannes ka tema tuikuma. „Sel juhul juhi mind edasi, mu armas leedi. Ma ei taha, et mind jälle maha jäetaks. Ei, mitte iial enam.“

      Millal ta oli maha jäetud? Beatrice oleks tahtnud temalt küsida, kuid Ranulfi sõnad tulid nüüd aeglasemalt ja neist oli raskem aru saada. Kui ta Ranulfit varsti voodisse ei vii, ei ole tal võib-olla muud valikut, kui mees siiasamasse koridori jätta.

      Õnneks jõudsid nad edasiste katkestusteta mehe kambrini. Beatrice lükkas ukse õlaga lahti ja nad vaarusid koos tuppa.

      Ranulf kaldus ettepoole ja Beatrice haaras tal ümber piha, et teda püsti hoida. Kui mees tasakaalu tagasi sai, oli Beatrice teravalt teadlik, et kui keegi neid selliselt koos näeks, paistaks see välja, nagu oleksid nad embuses kui armastajad. Kahjuks ei ulatunud ta ukseni, et seda kas või jalaga kinni lüüa.

      Ranulf vaatas alla tema poole, silmad päriselt fokuseerimata. „Nii, nii, nii,“ pomises ta ja Beatrice võis haista veini tema hingeõhus, „mis meil siin on? Bea minu magamiskambris, nähes välja väga voodikõlblik.“

      Ta kummardus ettepoole, otsekui tahaks teda suudelda, ja saatis Beatrice’ile kõvera naeratuse. „Kui sa ainult teaksid, mis mõtteid ma mõnikord sinust mõtlen, mu armas, hoiaksid sa minust väga kaugele. Ma ei tarvitse olla saatan, kuid pühak pole ma päris kindlasti.“

      Kahtlemata mõtles Ranulf teda hoiatada, käskides tal tema loomaliku lihahimu puhul ette vaadata.

      Ent Ranulfi lihahimu ei hirmutanud teda. Tegelikult ta lausa soovis, et nad saaksid olla selles kambris nii lähedased, kui mees on kaineks saanud.

      Kes oskaks öelda, millal nad saavad jälle kahekesi olla, kui pole irisevat Maloreni jälgimas või teisi teenijaid mööda minemas? Miks mitte näidata talle kohe, mida ta tunneb?

      Otsustav ja erutatud, kuigi vaevalt uskudes, et ta võib olla nii julge, tõusis Beatrice kikivarvule ja sosistas: „Ja kui sina, milord, teaksid, milliseid unenägusid ma olen sinust näinud.“

      Ja siis suudles ta Ranulfit, riivates huultega üle tema suu, nagu ta nii tihti oli unistanud. Ranulf jäigastus silmapilguks ja haaras ta siis käte vahele madala oigega, mis näis tulevat tema hinge sügavusest. Hoides teda enda vastas, liikusid mehe huuled üle tema suu ihalduse ja kirgliku näljaga, samal ajal kui käed surusid teda veelgi lähemale. Nad olid nagu kaks armastajat, kes on lõpuks ometi kahekesi, ja Beatrice alistus innukalt põletavale ihale, mis läbis tema keha.

      Nüüd juhtus see, mida ta oli lootnud, millest unistanud – see puudutus, see maitse, see suudlus, need hellitused. Seesama embus ja kujutletud tunded, mis olid kummitanud tema unenägudes ja unistustes nii unes kui ilmsi. Just seda oli ta ette kujutanud isegi enne jõule, soovides, et Ranulf võtaks ta oma tugevate käte vahele ja suudleks kuni hommikuni.

      Väga suurel määral ilmsi puudutas Ranulfi keeleots tema huuli. Beatrice paotas need varmalt, lubades tal suudlust sügavamaks muuta viisil, mis pani ta kire leegitsema.

      Ta oigas puhtast naudingust. Ta polnud veel iial olnud õnnelikum või erutatum.

      Järsku Ranulf taganes, otsekui oleks Beatrice teda löönud. „Lõpeta ära!“ karjatas ta voodi poole vaarudes. „Jäta mind rahule!“

      Ta oli nii vihane, ent ometi oli ta alles äsja nii kirglik olnud. Miks oli ta muutunud? Oli talle järsku meenunud, kes on Beatrice? Oli Ranulf kohkunud, sest ta oli Constance’i nõbu ja tema sõbra hoolelune – või sellepärast, et ta oli Beatrice? „Ranulf, palun! Mis on?“

      Mees istus raskelt voodiservale ja haaras peast kätega kinni. „Lihtsalt mine!“

      Beatrice’il hakkasid pisarad silma tulema. Ta pöördus ja põgenes ainsagi sõnata.

      „Ma teadsin, et tuleb pahandust, kui nad kolmekesi joovad nagu sulased pidupäeval,“ torises Maloren, kui ta järgmisel hommikul askeldades Beatrice’i kambrisse tuli, aurav veeämber käes.

      „Pahandust? Mis laadi pahandust?“ nõudis Beatrice, silmapilk täiesti ärkvel ja mures, et Maloren oli kuidagi teada saanud tema katastroofilisest ja alandavast kohtumisest Ranulfiga.

      Pärast mehe kambrist lahkumist oli ta oma tuppa tagasi jooksnud ja voodisse heitnud, kus ta oli end vaikselt magama nutnud, kõik armsad unistused nagu tuhk tolmuhunnikus ja mälestus sellest kirjeldamatust suudlusest igaveseks häbist rikutud.

      Kui Maloren ämbri käest pani ja hakkas seadma kamme ja paelakesi Beatrice’i tualettlaual, rahunes ta veidi. Maloren ei saanud teada, et ta oli koos Ranulfiga olnud, sest muidu oleks ta teda noominud.

      „Lord Merrick käis käkaskaela, kui ta oma vanaisa eile öösel koju viis – mõlemad olid juua täis ja laulsid nagu kopsud võtsid, või nii ma kuulsin,“ teatas Maloren. „Leedi Constance pidi apteekri järele saatma.“

      Apteekri järele saatmine tähendas, et Merricki vigastus võis olla tõsine. Omaenese mure silmapilk unustatud, heitis Beatrice voodiriided tagasi ja hüppas voodist välja. „Ma loodan, et ta ei ole hullusti viga saanud.“

      „See on puhas murd, ütleb apteeker, ja peaks kenasti paranema, kui lord Merrick oma jalga hoiab. Võib-olla tuleb vana Peder nüüd siia elama СКАЧАТЬ