Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

      F2f

      Tammelaane metsa lehtedest ja madalal lasuvast udust läbi nirisev vihmapadin uputas enda alla paisunud oja kurinat, kui see mügarate ning nõgude vahel lõikus.

      Aelin Ashryver Galathynius kükitas veevoolu kõrval, sirutas armistunud käe üle kohiseva vee ja lasi varahommikuse tormi laulul end üle uhtuda. Tühjad lähkrid vedelesid unustatult samblasel kaldal.

      Lagunevate äikesepilvede ägamine ja vastuseks tulnud välgu kõrvetus oli olnud üks jõhker ning hullunud rütm selle tunni jooksul enne koitu. Nüüd levis see kaugemale laiali ja rahustas nende maruviha samamoodi nagu Aelin, kes jahutas omaenda lõõmavat maagiatuuma.

      Ta hingas sisse karget udu ja värsket vihma ning tiris neid sügavale kopsudesse. Maagia hubises vastuseks, otsekui oleks haigutades hommikutervitust lausunud ja seejärel tagasi magama koperdanud.

      Tõepoolest. Veel napilt näha olev laagritäis magas endiselt. Kaaslasi kaitses tormi eest Rowani valmistatud nähtamatu kilp ja põhjamaise karguse eest soojendas isegi suve kõrgpunktis rõõmus rubiinleek, mida ta terve öö põlevana hoidis. See leek, mille ümber oli keerukas tegutseda. Kuidagi tuli seda samal ajal pragisevana hoida, kui ta kutsus esile ka väikese, emalt päritud veeande.

      Aelin painutas oja kohal sõrmi.

      Teisel kaldal painutati ja raksutati jändriku tamme käsivarte vahele torgatud samblasel kivil tibatillukeste, luuvalgete näppude paare – tema enda liigutuse peegelpilt.

      Aelin muigas. Ta lausus nii vaikselt, et seda oli vaevu üle oja ja vihma kuulda: „Kui sul on mingeid tähelepanekuid, sõber, kuulaksin neid heameelega.”

      Kiitsakad sõrmed sööstsid tagasi üle rahnuharja. Sarnaselt paljudega oli ka see kivi nendes metsades uuristatud täis sümboleid ja pööriseid.

      Väikerahvas jälitas neid sellest ajast saati, kui nad astusid üle Terraseni piiri. Saatis, kinnitas Aedion iga kord, kui nad tabasid suuri ja põhjatuid silmi oksarägastikus või mõne Tammelaane kuulsa puu lehepuhmast nende poole pilkumas. Nad ei tulnud piisavalt lähedale, et Aelin oleks saanud neile üldse korralikku pilku heita.

      Samas jätsid nad kohe algusest Rowani igaöiste kilpide kõrvale väikeseid kingitusi. Need andamid asetati sinna kuidagi nii, et jäid märkamata sellele, kes iganes parasjagu valvekorda pidas.

      Ühel hommikul oli selleks metsakannikestest kroon. Aelin andis selle Evangeline’ile. Too kandis krooni rõõmuga punakuldsel peal, kuni see lagunes. Järgmisel hommikul ootas kaks krooni: üks Aelinile ja väiksem armistunud tüdrukule. Ühel päeval jättis Väikerahvas sinna koopia Rowanist haukakujul. See oli valmistatud pääsusulgedest, tammetõrudest ja põrnikakestadest. Haldjaprints muigas pisut ja kandis seda sellest ajast peale sadulakotis.

      Aelin naeratas ka ise selle mälestuse peale. Kuigi teadmine, et Väikerahvas jälgis nende igat sammu, kuulas ja vahtis pealt, muutis asjad keerukaks. Mitte mingil reaalsel moel, kuid Rowaniga puude vahele lipsamine oli kindlasti märksa vähem romantiline teades, et neil jagus kõrvalist publikut. Eriti veel siis, kui Aedionil ja Lysandral sai armunute hääletutest ning kuumadest pilkudest kõrini. Küll need kaks leiutasid nigelaid vabandusi Aelini ja Rowani silma ning nina alt minema saamiseks: kord pillas daam olematu taskurätiku olematule rajale kaugel nende taga või vajasid nad puid lõkke jaoks, mis tegelikult põlemiseks puitu ei vajanud.

      Ja mis puutus tema praegusesse publikusse...

      Aelin ajas sõrmed oja kohal harali. Ta lasi südamel muutuda sama vaikseks kui päikesest soojendatud metsatiik, lasi mõistusel raputada end vabaks normaalsetest piiridest.

      Ojast võbises üles hall ja selge veeriba. Aelin põimis seda õieli sõrmede vahel, justkui oleks töötanud kangastelgedel.

      Ta kallutas rannet ja imetles seda, kuidas võis näha nahka läbi vee kumamas. Ta lasi sellel kätt mööda alla libiseda ja randme ümber käharduda. Aelin ütles teisel pool rahnu vahtivale väikehaldjale: „Pole midagi, millest seltsilistele teada anda, eks?”

      Tema taga krudisesid vettinud lehed. Aelin teadis, et Rowan tahtis sel moel tulekust teada anda. „Ettevaatust. Muidu jätavad nad sulle magamisasemesse järgmisel korral midagi märga ja külma.”

      Aelin lasi veel vabalt tagasi ojja voolata ja vaatas üle õla. „Kas nad võtavad sinu arvates tellimusi ka vastu? Ma annaks praegu kuningriigi kuuma vanni eest.”

      Rowani silmad tantsisklesid, kui Aelin end jalgele ajas. Ta lasi alla enda ümber seatud kilbi, et püsida kuivana. Nähtamatu leegi aur sulandus uduga. Haldjaprints kergitas kulmu. „Kas peaksin muret tundma, et hommikul nii vara sedavõrd jutukas oled?”

      Aelin pööritas silmi ja pöördus kivi poole, kus väikehaldjas jälgis tema näruseid katseid vett valitseda. Ent sinna olid jäänud vaid vihmast ligedad lehed ja siuglev udu.

      Tugevad käed libisesid üle Aelini piha ja sikutasid ta kaitsvasse soojusesse. Mehe huuled riivasid ta nahka kohe kõrva all.

      Aelin kaardus kaaslase vastu, kui Rowani suu uitas üle ta kõri ja kuumutas udust jahutatud nahka. „Tere hommikust sulle,” kähistas Aelin.

      Vastuseks tulnud Rowani nurin ajas ta varbad krussi.

      Nad ei söandanud peatuda mõnes võõrastemajas isegi kolm päeva pärast Terraseni sisenemist. Liiga palju oli veel vaenlaste silmi, mis kinnitusid kiivalt teedele ja kõrtsisaalidele. Tänu Doriani käskudele marssis endiselt tema jumalatest neetud maadelt välja Adarlani sõdurite voogavaid ridu.

      Eriti СКАЧАТЬ