Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja halastust. Ta ei unusta iialgi, kuidas valvurid jõllitasid tema alasti keha või miks lihane onu ta hertsog Perringtonile müüs.

      Elide heitis võpatades koti üle õlgade ja hakkas ettevaatlikult künka teiselt nõlvalt alla minema, valides rada kivide ning juurte vahel.

      Võib-olla pööras ta valele poole. Pealegi, kust pidi tema teadma, et oli ületanud Terraseni piiri?

      Ja kuidas ta pidi üldse leidma üles oma kuninganna ja tema õukonna?

      Elide tõukas mõtted kõrvale, hoidus sumedatesse varjudesse ja vältis päikesevalguse laike. Need oleks ta vaid janusemaks ja higisemaks muutnud.

      Veeallika leidmine enne ööpimedat võis olla isegi tähtsam kui marjade leidmine.

      Tüdruk jõudis künkajalamile ja surus puid ning kivilabürinti nähes oige alla.

      Tundus, et nüüd seisis ta küngaste vahel käänlevas kuivanud jõesängis. See kaardus ees järsult põhja poole. Elidest ragises välja ohe. Tänu Anneithile. Vähemalt ei jätnud Tarkade Asjade Emand veel teda maha.

      Ta saab minna jõesängi mööda nii kaua kui võimalik, püsida põhjasuunal ja siis…

      Elide ei teadnud, mis meel täpsemalt selle üles korjas. See polnud lõhn, vaatepilt ega heli, sest miski mulla kõdulõhnast, päikesevalgusest, kividest või kõrgel ülal sosistavatest lehtedest polnud tavapärasest erinev.

      Aga – seal. Justkui oleks mingi lõim suures seinavaibas kinni jäänud, tõmbus tüdruku keha krampi.

      Metsa ümin ja kahin jäi silmapilgu pärast vait.

      Elide uuris künkaid, jõesängi. Lähima künka tipul kasvava tamme juured turritasid nõlva rohusest küljest välja ja pakkusid surnud jõe kohal puidust ning samblast katust. Täiuslik.

      Ta lonkas selle poole, rikutud jalg käratses, kivid klõbisesid ja väänlesid pahkluudel. Elide peaaegu et suutis puudutada juureotsi, kui kostis esimene õõnes kõmm.

      Mitte äike. Seda konkreetset heli ei suutnud ta iial unustada, sest see kummitas nii unes kui ka ilmsi.

      Võimsate nahkjate tiibade pekslemine. Lohemaod.

      Ja vahest veelgi surmavamad: Raudhammaste nõiad, kes nendel sõitsid ning kelle meeled olid sama teravad ja paika timmitud kui nende ratsudel.

      Elide viskus paksu varikatuse poole, tiivalöögid aga lähenesid. Mets oli haudvaikne nagu surnuaed. Kivid ja oksad rebisid paljaid käsi, põlved põrutasid kaljusele mullale, kui Elide end künkanõlva vastu surus ning juurte võrestikust üles puuvõrade poole piilus.

      Üks löök – siis teine. Isegi mitte silmapilgu pärast. Sel moel ühtlustatud, et igaüks metsas võis seda vaid kajaks pidada, kuid Elide teadis: kaks nõida.

      Morathis veedetud ajal suutis ta piisavalt õppida, kuidas Raudhammaste nõidadel oli käsk leegioni arvukust varjata. Nad tavatsesid lennata täiuslikus ja peegeldatud asetuses nii, et pealt kuulavad kõrvad võisid teatada ainult ühest lohemaost.

      Aga need kaks käitusid lohakalt. Või siis nii lohakalt, kui surematud surmavad nõiad üldse olla said. Võib-olla madala taseme nõiaseltsi liikmed. Saabusid ala üle vaatama.

      Või kedagi jahtima, sosistas väike ja hirmust tardunud hääl tema peas.

      Elide surus end kõvemini mulla vastu, juured tungisid võrastikku jälgides valusalt selga.

      Ja seal. Kohe võrastiku kohal liugles ähmaselt mööda kiirelt liikuv ja massiivne kogu nii, et sahistas lehti. Päikesevalguses välgatas nahkjas läbipaistev tiib. Selle tipus oli kõver, mürgist lige küünis.

      Nad näitasid end valgel ajal üliharva. Mida iganes nad nüüd jahtisid – see pidi olema tähtis.

      Elide ei söandanud senimaani valjusti hingata, kuniks need tiivalöögid hääbuvad ja põhja poole seilavad.

      Feriani kuru suunas. Manon mainis, et seal peatus laagris väe teine pool.

      Elide läks liikvele alles siis, kui metsa sumin ja sidin jätkus. Pikka aega liikumatuna püsimine põhjustas lihasekrampe. Piiga oigas, sirutas jalgu, käsi ja tegi seejärel õlaringe.

      Lõputu – see reis tundus lõputu. Ta oleks andnud mida iganes ohutu katuse eest pea kohal. Ja kuuma eine eest. Võib-olla tasus see riski need üles otsida, kas või üheks ööks.

      Luukuival jõesängil õiget rada valides jõudis Elide vaevalt kaks sammu teha, kui taas plõnksatas see meel-mis-polnud-meel. Justkui oleks soe naisekäsi õlga pigistanud, et ta peatuks.

      Läbipõimunud mets mõmises elust. Aga Elide tundis, et miski on seal.

      Mitte nõiad või lohemaod või elajad. Aga keegi vaatas teda.

      Keegi jälitas teda.

      Elide tõmbas justkui muuseas võitlusnoa tupest välja. Manoni viimase kingituse, kui nõiaklanni pärija sellest viletsast metsast jalga lasi.

      Tüdruk soovis, et nõid oleks teda õpetanud ka tapma.

      Lorcan Salvaterre lidus jumalatest neetud elajate eest juba kaks päeva.

      Ta ei süüdistanud neid. Nõiad olid maruvihased, kui ta keset ööd nende metsalaagrisse hiilis ja mõrvas kolm vahti nii, et keegi seda ei märganud. Neljanda vahi lohistas ta küsitlemiseks puude vahele.

      Tal kulus kaks tundi Kollakoibade nõia vastupanu murdmiseks. Nad peitusid nii sügaval koopakurgus, et isegi nõia karjed püsisid kindlalt sees. Kaks tundi ja siis laulis nõid talle.

      Nõidade kaksikarmeed olid nüüd valmis mandrit üle võtma: üks asus Morathis, teine Feriani kurus. Kollakoib ei teadnud midagi sellest, mis väge valdas hertsog Perrington. Samas ei teadnud ta midagi ka sellest, mida Lorcan jahtis: kahest ülejäänud Wyrdi võtmest, sugulastest sellele, mida ta pika keti otsas kaela ümber kandis. Rüvedast Wyrdi väravast raiutud kolm kivikildu, iga võti võimeline meeletuks ja hirmsaks väeks. Ja kui kõik kolm Wyrdi võtit on kokku viidud... suudavad need avada selle värava maailmade vahel. Hävitada siinsed ilmad või kutsuda kohale nende armeesid. Või veel midagi palju-palju hullemat.

      Lorcan kinkis nõiale kiire surma.

      Tolle õed jahtisid teda sellest ajast peale.

      Järsu nõlva küljel põõsapuhmas kükitav Lorcan vaatas plikat juurte alt välja nihkumas. Ta oli esmalt seal ise peitunud ja kuulanud tüdruku kohmaka lähenemise müra. Siis vaatas plikat koperdamas ja edasi lonkamas, kui too viimaks kuulis nende poole tuhisevat heli.

      Tüdruk oli hapra kehaehitusega ja piisavalt väike. Sestap arvas Lorcan, et too polnud kuigi palju vanem oma esimesest veritsusest. Ent täidlased rinnad liibuva nahkkostüümi all rääkisid muud.

      Need riided köitsid kohe Lorcani tähelepanu. Kollakoivad kandsid sarnaseid – nagu kõik nõiad. Ometi oli plika inimene.

      Ja kui plika end Lorcani suunas pööras, uurisid need tumedad silmad metsa hinnanguga, mis oli lapsele kuulumiseks liiga vana ja läbiharjutatud. Vähemalt kaheksateist. Võib-olla vanem. Kaame nägu räpane ja kõhn. Ilmselt kondas СКАЧАТЬ