Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

      F1f

      Elide Lochani hingeõhk kõrvetas kõri iga ahhetava hingetõmbega, kui ta järsust metsasest künkast üles lonkas.

      Lahtised hallid kivid Tammelaane maad katvate niiskete lehtede all muutsid nõlva reetlikuks. Kõrguvad tammed sirutusid liiga kaugele üles, et tüdruk oleks saanud kukkumise korral mingistki oksast haarata. Trotsides kiiruse nimel võimalikku kukkumist, koperdas Elide üle kaljuse tipu ääre. Jalg plõnksatas valust, kui tüdruk põlvili vajus.

      Metsased künkad rullusid igas suunas laiali, puud näisid kui lõputu puuri varbad.

      Nädalaid. Nädalaid oli möödunud hetkest, kui Manon Mustnokk ja Kolmteist ta siia metsa jätsid ning tiivajuht andis käsu põhja suunduda. Et leida kadunud kuninganna, kes oli nüüd suureks kasvanud ja vägev. Leida üles Celaena Sardothien, et Elide saaks tagasi maksta Kaltain Rompierile kuulunud eluvõla.

      Isegi nädalaid hiljem vaevasid tüdruku unenägusid viimased hetked Morathis. Valvurid, kes üritasid teda minema lohistada soovist paigutada temasse valgide järeltulijat. Valvurite täielik massimõrv tiivajuhi eestvõtmisel. Kaltain Rompieri viimane tegu, kui ta imeliku ja tumeda kivi naha alt välja lõikas ning andis Elidele käsu see Celaena Sardothienile viia.

      Napilt enne, kui Kaltain Morathi hõõguvateks varemeteks muutis.

      Elide pani räpase ja peaaegu väriseva käe kõva mügara juurde. See asus ikka veel nahast lennukostüümi rinnataskus. Elide võis vanduda, et nahale kajas nõrka tuksumist – justkui vasturütm tema kihutavale südamele.

      Elide judises rohelise võrastiku vahelt nirisevas vesises päikesevalguses. Suvi laotus raskelt üle maailma. Piisavalt rõhuv kuumus muutis vee nüüd tema kõige kallimaks varaks.

      See oli algusest peale nii olnud, kuid nüüd keerles kogu tema päev ja elu selle ümber.

      Õnneks vulises Tammelaanes külluslikult ojasid pärast seda, kui viimane sulalumi mäetippudelt alla siugles. Kahjuks oli aga Elide saanud juba karmi õppetunni selle kohta, millist vett juua.

      Ta oksendas kolm päeva ja vaevles surma piiril pärast seda, kui ahmis suhu liisunud tiigivett. Kolm päeva lõdises ta nii hullusti, et arvas luid lahti murduvat. Kolm päeva vaikset nuttu haledas meeleheites selle üle, et ta üksi seal lõputus metsas sureb ja keegi ei saaks iialgi teada.

      Ja kogu selle aja sumises ning tuikas kivi tema rinnataskus. Ta võis pea anda, et see sosistas talle palavikulistes unenägudes, laulis hällilaule keeltes, mida tema arust ükski inimkeel lausuda ei suudaks.

      Ta polnud seda sellest ajast peale kuulnud, kuid mõtiskles ikkagi selle üle. Mõtiskles selle üle, kas enamik inimesi hukkus.

      Mõtiskles selle üle, kas ta kandis endaga kaasas hinnalist kinki või needust. Kas see Celaena Sardothien ikka teab, mida sellega peale hakata?

      Ütle talle, et sa võid avada iga ukse, kui sul on võti. Nii Kaltain just ütles. Elide uuris sageli seda küütlevat musta kivi, kui ta peatuseks pausi võttis. See kahtlemata ei meenutanud võtit: rohmakalt tahutud, justkui oleks raiutud suuremast kivitükist. Võib-olla oli Kaltaini mõistukõne mõeldud vaid õigele adressaadile.

      Elide heitis liigagi kerge seljakoti õlalt ja sikutas riideklapi eest. Nädala eest lõppenud toitu asendasid nüüd võõrapärased marjad. Ent amm Finnulaga veedetud aastatest jäänud mälusosin hoiatas tüdrukut, et ta neid esmalt randmele hõõruks. Siis on paremini näha, kas need tekitavad mingit reaktsiooni.

      Enamiku ajast, liiga suure osa ajast tekitasidki.

      Aga vahetevahel komistas Elide mõne põõsa otsa, mis oli lookas õigetest marjadest. Siis sõi ta nõrkemiseni ja täitis hiljem ka seljakoti. Roosa- ja siniseplekilisest riidest sisemuses õngitsedes kaevas Elide nüüd välja viimase peotäie. See oli mässitud varusärki ja valget kangast määrisid nüüd punased ning lillad laigud.

      Üks peotäis – see pidi kestma seni, kuni ta järgmise eine leiab.

      Nälg näris, kuid Elide sõi ainult pool. Võib-olla õnnestub tal enne ööbimiskohta veel midagi põske pista.

      Ta ei osanud küttida. Puhas mõte teise elusolendi kinni püüdmisest, kaela pooleks kaksamisest või kiviga kolba lömastamisest... Nii suur meeleheide teda ka veel ei varjutanud.

      Vahest see asjaolu tõestaski, et ta polnud ikkagi Mustnokk, ehkki tema ema kandis varjatud vereliini.

      Elide limpsis räpased sõrmed marjamahlast puhtaks. Kangetele ja valusatele jalgadele tõusmine pani ta sisistama. Tüdruk СКАЧАТЬ