Ilus ja neetu. F. Scott Fitzgerald

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Spenceri intelligentsust. Madalamat sorti anne võib aga olla elegantne üksnes siis, kui ta kannab endas madalamat sorti ideid. Ja mida ahtama nurga all sa suudad mõnda asja vaadata, seda kütkestavamalt oskad seda esitada.“

      Dick kaalus kuuldut ega suutnud täpselt otsustada, kui kriitiliselt olid Anthony märkused mõeldud. Kuid kõhnas näos hiilgavate tumedate silmade, kergitatud lõua, kõrgendatud hääle, tervenisti kergitatud olemusega Anthony jätkas tolle temast tihtilugu otsekui välja voogava ladususega:

      „Öelgem, et ma olen uhke ja terve mõistusega ja tark – olen ateenlane kreeklaste seas. Noh, ma võin läbi põruda seal, kus mõni pisem mees edu saavutab. Tema suudab jäljendada, suudab ilutseda, suudab olla innukas, lootusrikkalt ülesehitav. Aga see hüpoteetiline mina oleks jäljendamiseks liiga uhke, innukas olemiseks liiga terve mõistusega, utopismiks liiga elukogenud, ilutsemiseks liiga kreekalik.“

      „Kas sinu arust kunstnik ei töötagi siis mõistusest lähtudes?“

      „Ei. Kui ta on selleks võimeline, parandab ta oma jäljendusi üha stiililisest küljest ja valib teda ümbritsevate asjade hulgast omaenda tõlgenduste kohaselt alusmaterjali. Ent lõppkokkuvõttes kirjutab iga kirjanik seepärast, et see on tema viis elamiseks. Ära tule mulle rääkima, et see kunstnikule jumalast antud ülesande värk on sulle meelt mööda.“

      „Ma pole isegi harjunud ennast kunstnikuks nimetama.“

      „Dick,“ sõnas Anthony teisel toonil. „Ma tahan sult andeks paluda.“

      „Mille pärast?“

      „Selle tiraadi pärast; ausõna, ma palun andeks. Ma rääkisin efektitsemise mõttes.“

      Mingil määral rahunenud Dick kostis:

      „Ma olen sageli öelnud, et oma südames oled sa üks kunstivaenulik tegelane.“

      Ajaks, kui nad Plaza valge fassaadi alla jõudnult pikkamisi munakokteili vahtu ja kollast sitkust mekkisid, oli jõudnud kätte krõbekülm hämarik. Anthony vaatas kaaslast. Richard Carameli nina ja otsaesine hakkasid aegapidi ühte karva minema; ühest tegi minekut punane, teise jättis maha sinine. Pilku peeglisse heites avastas Anthony rõõmuga, et tema enda nahk pole jumet kaotanud. Otse vastupidi: ta palgeil oli süttinud nõrk kuma – enda arust polnud ta veel ealeski nii hea välja näinud.

      „Mulle piisab,“ ütles Dick trenni tegeva jõumehe häälel. „Ma tahan üles minna ja Gilbertitega kokku saada. Kas tahad ka kaasa tulla?“

      „Miks mitte, ikka tahan. Kui sa mind vanematele ei ohverda ja Doraga nurka ei torma.“

      „Mitte Dora, vaid Gloriaga.“

      Üks ametimees teatas telefonitsi nende tulekust ning, tõusnud kümnendale korrusele, astusid nad mööda kaarjat koridori edasi ja koputasid korteri nr 1088 uksele. Ukse avas keskealine daam – missis Gilbert ise.

      „Tere.“ Ta kõneles Ameerika daamilike daamide konventsionaalses keeles. „Noh, mul on kohutavalt hea meel teid näha …“

      Rutakad hüüatused Dickilt ning seejärel:

      „Mister Pats? No tore, tulge sisse ja jätke mantel sinna.“ Ta osutas ühele toolile ja muutis keelekasutuse tillukeste õhuahmimistega pikitud vannutavaks naeruks. „See on tõesti armas, armas. No kuule, Richard, sa pole ju nii kaua siin käinud … ei! … ei!“ Viimased ühesilbilised sõnad olid mõeldud pooleldi vastuseks, pooleldi punkti panekuks Dicki paarile ebamäärasele katsele sõna saada. „Noh, võtke istet ja rääkige, mida te olete teinud.“

      Jalgu ristati ja ristati ka teistpidi; seisti ja kummarduti üliväga viisakalt; pandi imeks, kas missis Gilbert ise ka üldse istet võtab – lõpuks libistati end toolile ja keskenduti meeldivale vestlusele.

      „Küllap seepärast, et sa oled nii hõivatud olnud – nagu ka muud,“ naeratas missis Gilbert mõninga kahemõttelisusega. Seda „nagu ka muud“ kasutas ta kõikide logisema kippuvate lausete tasakaalustamiseks. Kaks väljendit oli tal veel: „vähemalt minule paistab nii“ ning „selge ja lihtne“ – nende kolme vaheldumisi kasutamise tõttu jäi igast ta ütlusest mulje, nagu oleks see üldine mõtisklus elu üle ja nagu oleks ta kõiki asju arvesse võtnud ning viimaks põhilisima välja valinud.

      Anthony nägi, et Richard Carameli nägu oli nüüd päris normaalne. Laup ja põsed ihukarva, nina viisakalt silmatorkamatu. Erkkollase silma pilgu oli ta fikseerinud tädile, õnnistades teda tolle terava ja liialdatud tähelepanuga, mida on noortel meesisikutel kombeks pöörata kõigile kasutamiskõlbmatuks muutunud naisisikutele.

      „Mister Pats, kas teie olete ka kirjanik? … Noh, vahest õnnestub meil kõigil end Richardi kuulsuse paistel soojendada.“ Leebe naer missis Gilberti juhatusel.

      „Gloria on väljas,“ ütles ta säärase näoga, nagu paneks paika aksioomi, millest hakkab midagi tuletama. „Ta on kusagil tantsimas. Gloria käib-käib-käib. Ma ei mõista, kuidas ta sellele vastu peab. Ta tantsib terve pärastlõuna ja terve õhtu, kuni on minu arvates end lihtsalt varjuks kulutanud. Isa on tema pärast väga mures.“

      Ta naeratas algul ühele, siis teisele. Mõlemad naeratasid vastu.

      Anthony märkas, et koosneb poolringide ja paraboolide jadast nagu nood kujutisedki, mida anderikkam seltskond kirjutusmasinal valmis toksib: pea, käsivarred, rind, puusad, reied ja pahkluud moodustasid jahmatava ümaruste astangrea. Ta oli korras ja puhas, tema juuksed olid tehislikult sügavhallid, ta avar näolapp pakkus varjupaika elutormidest räsitud sinisilmadele ja seda kaunistasid üliõrnad vurruudemed.

      „Ma ütlen ikka,“ tähendas ta Anthonyle, „et Richard on üks iidvana hing.“

      Järgnenud pinget täis pausi ajal kaalutles Anthony võimalust kalambuuritseda – öelda midagi selle kohta, et Dicki peal on ka palju trambitud.

      „Meil kõigil on eri eas hinged,“ jätkas missis Gilbert särades. „Vähemalt minule paistab nii.“

      „Küllap vist,“ nõustus Anthony lootustäratavat mõtet takka ergutava inimese näoga. Hääl vulises edasi:

      „Glorial on väga noor hing – vastutusvõimetu, nagu ka muud. Tal pole mingisugust vastutustunnet.“

      „Tädi Catherine, ta on sädelev,“ sõnas Richard sõbralikult. „Vastutustunne rikuks ta ära. Ta on liiga kaunis.“

      „Noh,“ pihtis missis Gilbert, „mina ei tea mitte midagi peale selle, et ta käib ja käib ja käib …“

      Gloriat ebausaldatavaks muutvate käimiste arv läks mister Gilberti sisselaskmiseks pöörduva ukselingi lõginas kaotsi.

      Ta oli lühike, silmatorkamatu, nina alla valge pilvekesena puhkama heitnud vuntsidega mees. Ta oli jõudnud sellesse etappi, kus ta väärtus ühiskondliku olendina võrdus üleni musta ja kaalutu fotonegatiivi omaga. Ta ideed olid kahekümne aasta tagused üldlevinud eksikujutelmad; tema mõistus roolis end vankuval ja verevaesel kursil piki päevalehtede juhtkirjade kiiluvett. Pärast ühe väikese, kuid jubedust äratava lääne ülikooli lõpetamist hakkas ta tegelema tselluloidi tootmisega ja kuna seal läks vaja ainult toda tal äritegevusse kaasa võtta olnud tibatillukest intelligentsuse määra, käis ta käsi mitme aasta vältel hästi – tegelikult isegi kuni 1911. aastani, kui ta hakkas asendama oma lepinguid kinomeestega sõlmitavate ebamääraste kokkulepetega. СКАЧАТЬ