Ilus ja neetu. F. Scott Fitzgerald

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paradiisi

       Iga saja aasta tagant uuesti sündiv kaunitar istus milleski vabaõhuooteruumi sarnases, millest tuiskasid läbi valged tuuleiilid ja sekka ka mõni hingeldav täht. Tähed pilgutasid temast möödudes tuttavlikult silma ning tuuled sasisid leebelt ja lakkamatult ta juukseid. Temast polnud võimalik aru saada, sest hing ja vaim olid tema sees üks ja seesama – tema hinge olemus peitus tema keha ilus. Tema oligi too paljude sajandite filosoofide otsitud ühtsus. Selles tuulte ja tähtede vabaõhuooteruumis oli ta istunud rahumeeli iseenda üle mõtiskelles sada aastat.

       Ajapikku sai talle teatavaks, et tal tuleb uuesti sündida. Ohates alustas ta pikka jutuajamist valge tuule sees peituva häälega – jutuajamist, mis kestis palju tunde ja millest ma saan siinkohal ära tuua üksnes murdosakese.

      KAUNITAR (kelle huuled liiguvad hädavaevu, kelle pilk on nagu ikka pööratud sissepoole, iseendale): Kuhu rändan ma nüüd?

      HÄÄL: Ühte uude riiki – maale, mida sa pole veel kunagi näinud.

      KAUNITAR (pirtsakalt): Jälestan nendesse uutesse tsivilisatsioonidesse sissemurdmist. Kui kauaks ma seekord jään?

      HÄÄL: Viieteistkümneks aastaks.

      KAUNITAR: Ja mis selle koha nimi on?

      HÄÄL: See on maakera kõige külluslikum, kõige uhkem maa – maa, mille targimad on ainult õige pisut targemad kui ta rumalaimad; maa, mille juhtidel on väikelapse mõistus ja mille seadusandjad usuvad jõuluvanasse; maa, kus inetud naised hoiavad tugevaid mehi oma käpa all …

      KAUNITAR (üllatunult): Mida?

      HÄÄL (väga masendatult): Jah, see on tõepoolest nukraks tegev vaatepilt. Sissevajunud põskede ja vormitute ninadega naised käivad päise päeva ajal ringi ning ütlevad: „Tee seda!“ ja „Tee toda!“, ning kõik mehed, isegi väga jõukad mehed, kuuletuvad vastu puiklemata naistele, kellele nad viitavad kõlavalt kui missis Sellele-ja-sellele või kui abikaasale.

      KAUNITAR: Aga see ei saa ju tõsi olla! Muidugi suudan ma mõista nende kuuletumist veetlevatele naistele – aga paksudele naistele? Kondistele naistele? Aukus põskedega naistele?

      HÄÄL: Isegi neile.

      KAUNITAR: Mis siis minust saab? Millised eduvõimalused minul siis on?

      HÄÄL: Kui tohiksin sõnakõlksu abiks võtta, siis sellest tuleb mehisem madin.

      KAUNITAR (pärast rahulolematusega täidetud pausi): Miks mitte vanad maad, see viinamarjade ja maheda jutuga meeste maa või laevade ja merede maa?

      HÄÄL: On oodata, et nad on õige pea väga hõivatud.

      KAUNITAR: Oo!

      HÄÄL: Nagu ikka saab sinu elu maa peal olema vaheaeg kahe tähendusrikka pilgu vahel maailmapeeglisse.

      KAUNITAR: Kes ma hakkan olema? Kas sa räägid mulle?

      HÄÄL: Esmalt arvati, et seekord lähed sa sinna liikuvate piltide näitlejannana, ent kõiki asjaolusid arvesse võttes pole see siiski soovitatav. Sind maskeeritakse su viieteistkümneks aastaks niinimetatud seltskonnaneiuks.

      KAUNITAR: Mis asi see on?

      (Tuule seest kostab uus, meie tarbeks HÄÄLE kuklakratsimisena tõlgendatav heli.)

      HÄÄL (pika viivituse peale): See on omamoodi kassikuldne aristokraat.

      KAUNITAR: Kassikuldne? Mis asi on kassikuld?

      HÄÄL: Ei kõla pooltki nii labaselt, kui tegelikult on. Su viieteistkümne aasta vältel tuntakse sind ragtime’i-lapsukese, puusahööritaja, džässibeebi ja lapsvampiirina. Uusi tantse ei tantsi sa ei vähem ega rohkem graatsiliselt, kui tantsisid vanu.

      KAUNITAR (sosinal): Kas mulle makstakse?

      HÄÄL: Jah, nagu tavaliselt – armastusega.

      KAUNITAR (põgusa, ainult viivuks ta huulte liikumatust häiriva naeru saatel): Ja kas see, et mind džässibeebiks hüütakse, meeldib mulle?

      HÄÄL (kainel toonil): Sa hakkad seda armastama …

      (Siinkohal kahekõne lõpeb; KAUNITAR istub ikka veel vaikides edasi, tähed seisatuvad imetlusjoovastuses, valge, iilinguline tuul puhub läbi ta juuste.

      See kõik juhtus seitse aastat enne seda, kui Anthony oma korteri fassaadipoolse akna all istus ning Saint Anne’i tornikelli kuulatas.)

      2

       Sireeni portree

      Kuu aja pärast mähkus New York kargusesse, mis tõi endaga kaasa novembri, kolm tähtsat jalgpallimängu ja suure karusnahkade lehvitamise Viiendal avenüül. Ühtlasi tõi see linna mingi pingeaistingu ja vaoshoitud elevuse. Nüüd olid Anthony posti hulgas igal hommikul kutsekaardid. Kolm tosinat vooruslikku ülemklassi naisterahvast teatas avalikult oma sobivusest, kui isegi mitte erilisest valmidusest sünnitada lapsi kolmele tosinale miljonärile. Viis tosinat vooruslikku teise kihi naisterahvast teatas avalikult mitte ainult sellest sobivusest, vaid ka kohutavast, heidutamatust soovist saada hoopiski endale need eelmainitud kolm tosinat noormeest, kes olid loomulikult kutsutud kõigile üheksakümne kuuele peole – nagu olid sinna kutsutud ka iga noore daami perekonnasõprade rühmake, tuttavad, kolledžipojud ja innukad noorukid väljastpoolt. Peale nende oli olemas veel kolmaski, Newarki ja Jersey eeslinnadest kibestunud Connecticuti ning Long Islandi valimisõiguseta osadeni ulatuv linna servakiht – ja kahtlemata järgmisedki kihid kuni alla, linna kinganinadeni välja: juuditarid Riverside’ist Bronxini esitlesid end juudisoost meeste ja naiste seltskonnale lootusega mõnele noorele tõusuteel maaklerile või juveliirile ja koššerlaulatusele; iiri neiud heitsid silma – ja viimaks ometi oli neil lubatud seda teha – noortele Tammany poliitikutele, jumalakartlikele ettevõtjatele ja täiskasvanuks saanud kooripoistele.

      Loomulikult nakatas seltskonda astumise haiguseidudest paks õhk ka linna: töölistüdrukud, tehastes seepi pakkivad või suurtes kaubamajades luksuskaupu demonstreerivad vaesed haledad hinged, unistasid sellest, et vahest õnnestub neil teha talve suurejoonelise elevuse keskel omaks ihaldatud isane – unistasid nii, nagu mõni saamatu taskuvaras arvab, et virvarritsevas karnevalisummas on tal suuremad võimalused. Ja korstnad hakkasid suitsu välja ajama ja metroo roppus sai puhtamaks võõbatud. Ja näitlejannad esitlesid end uutes lavastustes, kirjastajad esitlesid uusi raamatuid ning Castles esitles uusi tantse. Ja raudteed esitlesid uusi, igapäevareisijaile juba tuttavaks muutunud vigade asemel uusi vigu sisaldavaid sõiduplaane …

      Linn esitles end!

      Ühel pärastlõunal sattus Anthony terashalli taeva all mööda Neljakümne Teist tänavat jalutades kokku hotell Manhattani juuksurist väljuva Richard Carameliga. Oli külm, esimene kindla peale külm päev ning Caramelil oli seljas üks neid põlvini ulatuvaid lambanahkse palistusega kasukaid, mida olid juba ammust aega kandnud Kesk-Lääne tööinimesed ja mis hakkasid just parajasti moodi minema. Diskreetselt tumepruuni kaabu all lõõmas topaasina ta selge silm. Ta peatas Anthony entusiastlikult, patsutas pigem sooja saamiseks kui niisama lusti pärast ta käsivarsi ning kukkus pärast vältimatut käepigistust häälitsema.

      „Kuradima СКАЧАТЬ