Ilus ja neetu. F. Scott Fitzgerald

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda meelt, et teda ootab midagi head – ning seda arvas tema nainegi ja nii mõtles ka ta tütar.

      Gloria käitumise mõistis ta hukka: tütar jäi koju tulemisega hiljapeale, ei söönud kunagi õigel ajal, oli alati millessegi segatud … kord oli ta Gloria vihale ajanud ja tütar oli kasutanud tema kohta sõnu, mida isa polnud küll tema sõnavarasse kuuluvaks pidanud. Abikaasaga läks tal hõlpsamini. Viisteist aastat kestnud lakkamatu partisanisõja järel oli ta naise alistanud – see oli korrastamata optimismi sõda organiseeritud tuimuse vastu ning võidu tõi talle miski, mis oli seotud nende jahhide arvuga, millega ta suutis vestlusi mürgitada.

      „Jah-jah-jah-jah,“ oli tal kombeks öelda, „jah-jah-jah-jah. Las ma mõtlen. See oli – las ma mõtlen – kas üheksakümne esimese või üheksakümne teise suvel – jah-jah-jah-jah …“

      Viisteist aastat jahhe oli missis Gilberti pehmeks teinud. Viisteist aastat lakkamatut mittejaatavat jaatamist, mida saatis igavene tuhaseente nähvimine kolmekümne kahe tuhande sigari otsast, oli ta murdnud. Ta andis sellele oma abikaasast isikule abielu vältel viimast korda järele ja see oli veel lõplikum, veel tagasipöördumatum järeleandmine kui esimene: ta kuulas oma meest. Ta ütles iseendale, et aastad on ta sallivamaks muutnud – tegelikult olid nad surmanud kogu tema moraalse söakuse piskukese, mida ta oli kunagi evinud.

      Ta tutvustas meest Anthonyga.

      „Mister Pats,“ ütles ta.

      Noore ja vana mehe ihu puutusid kokku; mister Gilberti käsi oli pehme, kulunud millekski tühjaks pigistatud säsist greipi meenutavaks. Seejärel vahetasid tervitusi mees ja naine – mees teatas abikaasale, et väljas on külmemaks läinud; ta ütles, et oli kõndinud Neljakümne Neljanda tänava lehekioskisse Kansas City ajalehte ostma. Ta oli kavatsenud bussiga tagasi sõita, ent avastas, et bussis on liiga külm, jah, jah, jah, jah, liiga külm.

      Missis Gilbert lisas mehe seiklustele vürtsi sellega, et laskis ta vapral kalkkülma õhu trotsimisel endale muljet avaldada.

      „Noo, küll sa oled vahva,“ hüüatas ta imetlevalt. „Sa oled vahva. Mina poleks mitte mingi hinna eest välja läinud.“

      Mister Gilbert eiras tõelise meheliku ükskõiksusega aukartust, mida ta oli naises äratanud. Ta pöördus kahe noormehe poole ja pinnis neid võidurõõmsalt ilma asjus. Richard Carameli ärgitati meenutama novembrikuud Kansases. Ometi õngitseti teema samal hetkel, kui see talle ette söödeti, jälle vägisi tagasi, et kõneaine väljapakkuja saaks ise selle kallal nämmutada, seda käperdada, pikemaks venitada ja elujõust purutühjaks imeda.

      Edukalt võeti arutlusele iidvana väide mingist kohast, kus päevad on palavad, aga ööd väga mõnusad, ja nad jõudsid kokkuleppele kahe Dicki kogemata mainitud punkti täpses vahemaas piki mingit tundmatut raudteeliini. Anthony põrnitses ainiti mister Gilbertit ja langes avasilmiunne, millest tungis viivu pärast läbi missis Gilberti naeratav hääl:

      „Paistab, et siin on rõskem külm – mulle näib, nagu sööks see end mulle kontidesse.“

      Kuna see märkus oli olnud koos piisava hulga jahhitustega ka mister Gilberti keelel, ei tohiks üsna järsku kõneaine vahetust talle ette heita.

      „Kus on Gloria?“

      „Peaks iga hetk kohal olema.“

      „Kas te, mister … olete mu tütrega kohtunud?“

      „Seda rõõmu pole ma veel tundnud. Olen sageli kuulnud Dicki temast rääkimas.“

      „Nad on Richardiga nõbud.“

      „Jah?“ Anthony naeratas mõninga jõupingutusega. Ta polnud endast vanemate seltskonnaga harjunud ja ta suu oli liialdatud rõõmsameelsusest jäigaks jäänud. Mõte sellest, et Gloria ja Dick on nõbud, oli ju nii meeldiv. Järgmise minuti jooksul suutis ta heita sõbra poole piinatud pilgu.

      Richard Caramel avaldas kartust, et nad peavad minema vantsima.

      Missis Gilbertil oli kohutavalt kahju.

      Mister Gilbertil oli samuti väga kahju.

      Missis Gilbertil oli veel üks mõte varuks – midagi selle kohta, kui rõõmus ta nende tuleku üle ikkagi oli, ehkki nad olid kohtunud ainult ühe nendega flirtimiseks liiga eaka daamiga. Anthony ja Dick pidasid seda ilmselt kelmikaks teravmeelsuseks, sest nad naersid ühe takti kolm neljandikku rütmis.

      Ehk tuleksid nad peagi uuesti?

      „Jah, muidugi.“

      Glorial on kohutavalt kahju!

      „Head aega …“

      „Head aega …“

      Naeratused!

      Naeratused!

      Kolksti!

      Kaks mööda Plaza kümnenda korruse koridori lifti poole kõndivat lohutamatut noormeest.

      Daami sääred

      Maury Noble’i kütkestava laiskuse, ta kõrvalseisjahoiaku ning muretu nöökamise taga peitus üllatav ja vankumatu sihtide küpsus. Nagu ta kolledžis väitis, oli tema kindel kavatsus kasutada kolm aastat reisimiseks, elada kolm aastat täielikku jõudeelu – ja saada siis nii kiiresti kui võimalik päratu rikkaks.

      Kolm reisiaastat olid seljataha jäänud. Ta võttis maakera läbi säärase pinge ja uudishimuga, mis näinuks ükskõik kelle teise puhul välja pedantsusena; ta võttis selle läbi lunastava spontaansuseta, peaaegu nagu andes iseenda kujul mingit inim-Baedekerit välja; ent tema puhul omandas see kõik salapärase eesmärgistatuse ja tähendusrikka kavakindluse ilme – otsekui olnuks Maury Noble mingi predestineeritud antikristus, keda kihutab takka ettemääratud saatus käia kõikjal, kus on Maa peal võimalik käia, ning näha kõiki neid miljardeid sellel sigivaid, halavaid ja üksteist surmavaid inimolendeid.

      Ameerikasse naasnud, pühendus ta sama järjekindla süvenemisega meelelahutuse otsimisele. Tema, kes ta polnud ealeski joonud ühe koosistumise käigus üle paari kokteili või veini, õpetas ennast jooma nii, nagu toimuks kreeka keele õppimine – nagu kreeka keelestki, nii saab ju ka joomisest värav uute aistingute küllusesse, psüühika uutesse seisunditesse, uutesse reageeringutesse nii rõõmus kui ka hädas.

      Tema elukombed olid esoteeriliste mõttespekulatsioonide teema. Ta kasutas Neljakümne Neljanda tänava poissmehekorteri kolme tuba, kuid sealt võis teda leida harva. Telefonineiu oli saanud kõige kindlamad juhtnöörid mitte anda kellegi käsutusse tema kõrva enne, kui taotleja on teatanud edastamiseks oma nime. Tal oli nimekiri poolest tosinast inimesest, kelle jaoks teda polnud ealeski kodus, ning nimekiri samast arvust inimestest, kelle jaoks ta oli alati kodus. Viimases paiknesid esikohal Anthony Patch ja Richard Caramel.

      Maury ema elas Philadelphias oma abielus poja juures; nädalalõppudel käis Maury tavaliselt seal ning seetõttu oli ühel laupäeva õhtul täielikku tüdimust põdenud ja mööda külmavõitu tänavaid luusinud Anthony rohkemgi kui rõõmus selle üle, et leidis Molton Armsi sisse astudes mister Noble’i kodust.

      Ta meeleolu kerkis liftist kiiremini. Viibida Maury juures selleks, et temaga juttu ajada, on ju nii tore, nii äärmiselt tore – Maury juures, kes on temaga kokkusaamise üle samavõrra õnnelik. Nad vaatavad teineteist СКАЧАТЬ