Keegi pole süütu. Michel Bussi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teeseldakse, et ei olda seda väärt.

      „Mu kaunitar, mu imeline kaunitar, mu pääsuke, miks sa minusuguse vanamehega mehkeldad?”

      „Olge tasa, François.”

      Bamby astus tema poole, ainsaks kehakatteks pähe seotud rätt. Esimesel kohtumisel oli see rätt François’d üllatanud, sest läks vastuollu üliõpilasneiu emantsipeerunud isiksusega. Lisas talle kahemõttelisust. Bamby oli selle küsimuse varjanud naerupahvakusse.

      „Kas ma ei ole niimoodi teie arvates enam ilus?”

      Jumalikult erutaval tüdrukul oli mõistagi õigus. Pearätt varjas ta ovaalset näokuju, justkui raamistas ta ümaraid põsesarnu, nii et pilk sai hõlpsamini keskenduda maali kõrgpunktidele, kahele kitsale oliivipuulehe moodi silmale, kahele pärlmutrikarva venele, mis ripsmetuši pimedas öös kannavad ripsmepilliroo keskel kaht meeläikelist musta pärlit.

      Tuba oli lõhnastatud meeldivalt vürtsika aroomiga. Diskreetselt paigutatud kõlaritest kostis ühtejärge idamaiseid lauluviise. François hakkas muretsema: kas toas võivad olla kaamerad?

      Bamby liigutas muusika rütmis aeglaselt puusi, lastes François’l kujutleda, et niipea kui tema, Bamby, näitab selleks rohelist tuld, saab mees panna ta alasti keha värisema. Tast saab vaid muusikariist François’ käte vahel, erakordne muusikariist, millel saavad loa mängida vaid üksikud virtuoosid.

      „Ma meeldin teile, sest ma olen ilus.”

      Bamby hääl oli peaaegu lapselik. Mitte kähe nagu gospelilauljatel.

      „Muud ma ju sinust veel ei tea.”

      „Pange siis silmad kinni.”

      François’ silmad jäid ikka pärani.

      Bamby võttis aeglaselt pearäti ära. Ta juuksed olid pikad, mustad, patsideks punutud.

      „Ma tahan, et te võtaksite mind, silmad kinni.”

      Neiu ronis voodile. Ühtäkki loobus ta sootuks sündsa distantsi hoidmisest, haaras François’ ülakeha oma reite vahele, tõstis rinnad mehe silmade kõrgusele ja kergitas siis häbeme paari sentimeetri kaugusele François’ tärkavast habemest. Üle kogu ihu lõhnas Bamby nahk wusulan’i järele, millega malilannad lõhnastavad rõivaid ja juukseid ning võiavad nahka, et mehi ära võluda.

      „Ma tahan, et te võtaksite mind käsikaudu.”

      Esiotsa oli François nõus selle mänguga kaasa minema. See polnuks talle esimene kord armatseda kinniseotud silmadega. Algusaegadel oli ta seda Solène’iga sageli teinud. Hiljem enam mitte. Sellepärast oligi ta nüüd siin, ainult sellepärast. François sulges silmad. Bamby sidus need rätiga kinni, François püüdis aga samal ajal kohmakalt ja pimesi keeleotsaga tabada neiu rinnanibusid, haarata neid peopessa.

      „Käituge korralikult, härra finantsjuht,” lausus Bamby oma vastupandamatu tüdrukuhäälega.

      Neiu habras käsi haaras François’l randmest, nagu tõrjutakse eemale ulaka poisikese sõrmi, mis sirutuvad kommikarbi poole.

      Klõps.

      Esiotsa ei saanud François asjast aru. Kõigepealt püüdis ta loomu sunnil ära tõmmata silmadele seotud sidet. Võimatu. Üks ranne oli kinni, hetk hiljem ka teine. Sekundi murdosa jooksul mõistis ta, et kohe pärast räti kinnisidumist oli Bamby armumängu teeseldes tal käed raudu pannud. Ta järeldas, et käerauad olid voodivõre külge juba varem valmis pandud, padja taha.

      Tüdruk oli kõik ette planeerinud … Kurat küll, mida see plika temast tahab?

      „Käituge korralikult, mu seiklejahärra,” jätkas Bamby, mäng oli vaid alanud.

       Ta unistab, et ta elaks majas Marseille’ kohal kõrguvas Aubagne’is. Maatüki on ta Coueste’i pargi ääres juba välja valinud.

       Talle meeldib kutsuda naisi liblikaks, pääsukeseks, kiilikeseks.

      Talle meeldib hirmsasti wusulan ja ta keeldub mind puudutamast, kui mu ihu ei lõhna selle järele.

       Ta on nõudlik, vahel isegi vägivaldne.

      François’s tärkas uus lootus, kui Bamby oli ta särginööbid viimseni avanud, kui puudutas oma ihuga tema ihu, kui riivas teda oma lõhnaga. See oli kõigest mäng. Erutavam kui mäng!

      Mida võis tüdruk temast tahta? Endale ette heita ei olnud François’l midagi. Taskus oli tal kõige rohkem 200 eurot. Kas välja pressida? Püüdku ainult! Nüüd, kui Mélanie ja Hugo olid juba täiskasvanud, saaks ta sedasi ainult ettekäände, et Solène maha jätta. Ta suutis end peaaegu maha rahustada, leida naudingut, et on niimoodi selle sulni neiu meelevalda sattunud. François oli 49-aastane ega otsinud enam kusagilt ohtlikke olukordi, ta oli saavutanud suurt turvatunnet loova tasakaalu … aga korraga tundis ta käsivarres valu.

      Süst! Veeni. See lipakas oli talle süstinud midagi verre!

      François sattus paanikasse, tõmbas käeraudu, kavatses karjuda, kuigi teadis, et need kuradi toad on hästi polsterdatud, isoleeritud, et armastajapaarid ei peaks võrdlema üksteise orgasmide võimsust. Ja kui järele mõelda, ei olnud ju Bamby talle midagi sisse süstinud. François oli tundnud … väljatõmmet. Tüdruk oli talt vereproovi võtnud!

      „See ei võta kaua aega,” sosistas Bamby rahuliku häälega. „Vaid mõni hetk veel.”

      François ootas. Kaua.

      „Bamby?”

      Keegi ei vastanud talle enam. Talle tundus vaid, et ta kuulis nuttu.

      „Bamby?”

      François’ ajataju hakkas kaduma. Mitu minutit oli ta nõnda lebanud? Kas ta oli toas üksi? Nüüd ta lihtsalt pidi appi hüüdma ja mis seal siis ikka, kui ta niimoodi eest leitakse. Tühja sellest häbist. Tühja neist selgitustest, mida tal tuleb jagada. Tühja sellest, kui Solène’i väike rahulik maailm variseb kokku. Tühja sellest, kui Mélanie saab teada, et papa magab temavanuse tüdrukuga. Tüdrukuga, kellest François tegelikult ei teadnud mitte midagi. Võib-olla oli Bamby algusest peale François’ga manipuleerinud oma jutuga doktorantuurist, asjatundjate kogust, intervjuust? Kui järele mõelda, siis oli see tüdruk ikka liiga seksikas, et doktoritööd kirjutada …

      François hakkas karjuma, kui tundis läheduses kellegi kohalolu.

      Ta püüdis keskenduda, püüdis ära tunda Bamby wusulan’i-aroomi, aga selle kuradi Šahrazadi toa vürtsikas lõhn mattis kõik muu enese alla. Ta püüdis kuulda samme, hingamist, ripatsit alasti nahka riivamas, aga lõputud oud’i-soolod takistasid ükskõik mille kuulmist.

      „Bamby?”

      François ei tundnud enam midagi peale kerge randmevalu, tundis veel vaid marrastust, mis tegi vähem valu kui raseerimisel lõua sisse lõikamine. Ta sai asjast aru alles siis, kui tundis, et midagi sooja voolab mööda ta paremat käsivart.

      Habemeajaja täpsusega oli keegi tal randmete veenid СКАЧАТЬ