Keegi pole süütu. Michel Bussi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nüüd, Julo! Lühidalt öeldes see mees, François Valioni, tuleb oma vabal tahtel siia Šahrazadi tuppa, tõenäoliselt koos oma tulevase mõrvariga, laseb end voodi külge raudu panna, siis võtab mõrvar talt vereproovi, ootab tulemuse ära ja pärast seda lõikab tal veenid läbi ja laseb jalga, jättes endast maha halal-laiba.”

      „Lühidalt öeldes jah.”

      „Raisk …”

      Petar mõtles järele ja jätkas siis irooniliselt: „Võib-olla on meie mõrtsukas keegi, kes otsib veredoonorit? Asi on pakiline, elu ja surma küsimus. Ta võtab potentsiaalselt doonorilt proovi, aga veri ei sobi, ta läheb närvi ja tapab teise ära. Mis veregrupp Valionil on?”

      „0 positiivne,” vastas leitnant Flores, „nagu rohkem kui kolmandikul prantslastest. Või siis on meil tegu „Twilighti” remake’iga.”

      Petar pööritas imestunult silmi.

      „See on üks vampiirilugu,” täpsustas Julo.

      „Ahah. Ja sa ei või öelda lihtsalt Dracula nagu kõik teised? Hea küll, kõigepealt läheme uurime kaameratelt, mida need näitavad. François Valioni tuli siia tuppa igatahes tüdrukuga. Mina ei usu, et tubli pereisa tuli siia mõne mehega seiklema.”

      Julo Flores seisis endistviisi ülemuse ees. Nüüd võttis ta kätte veel kaks läbipaistvat kotikest.

      „Need leidsime ka Valioni taskutest.”

      Petar kummardus, et asitõendeid hoolega uurida. Kõigepealt nägi ta punasest plastist aukudega randmepaela, umbes sellist, mis pannakse randme ümber nendes hotellides, kus kõik on hinna sees, siis jäi ta pilk pidama teisel kotikesel, mille sees oli … kuus merekarpi. Kuus peaaegu ühesugust merekarpi, kõik ovaalsed, valged, pärlmutrikarva, kolme sentimeetri pikkused, keskel peen hambuline avaus.

      „Selliseid koorikloomi pole ma meie randades kunagi näinud!” kommenteeris inspektor. „Mõistatus number kaks. Kust võis meie tubli François need asjandused üles korjata?”

      „Ta reisis töö asjus sageli, ülemus.”

      „Sa leidsid ta kalendri ka?”

      „Ei, aga tal olid rahakotis visiitkaardid. François Valioni juhtis pagulasabiorganisatsiooni Vogelzug finantsosakonda.”

      Pettunud olekuga Petar Velikas tärkas äkki asja vastu suur huvi.

      „Vogelzug? Oled kindel?”

      „Ma võin teile ta ametitõendit näidata, selle fotot ja …”

      „Hea küll, hea küll …” Petar Velika uudishimu asendus mureliku innukusega. „Anna mulle paar minutit aega, ma pean järele mõtlema … Mine too mulle Starbucksist kohvi, see on siinsamas lähedal.”

      Leitnant Julo Flores oli algul üllatunud ja kõhkles, aga kui sai aru, et ülemus ei naljata, läks toast välja.

      Niipea kui Flores oli piisavalt kaugel, kontrollis Petar Velika, kas ta ikka on üksi, ja võttis siis kätte telefoni.

      Käsi värises kergelt.

      Vogelzug.

      See ei saanud olla kokkusattumus.

      Ta silmitses veelkord suuri maju, sadamat, tööstusparki ja sealsamas lähedal teisel pool asuvat jahisadamat. Segu täielikust viletsusest ja rikkusekildudest.

      Suuremad jamad olid alles ees.

      – 5 –

      10.01

      „Vanaisa, kas me tohime veel Coca-Colat võtta?”

      Jourdain Blanc-Martin noogutas. Tema ei hakanud lapselastele keelama ei Coca-Colat ega midagi muud, iseäranis nende sünnipäeval. Ta oli parasjagu verandal, mängivatest lastest pisut eemal, espressotass käes.

      Lõppude lõpuks läks kõik ikkagi hästi.

      Tal oli seda pisut paha tunnistada, aga ta oli rohkem muretsenud oma poja Geoffrey kaksikutele Adamile ja Nathanile sünnipäevapeo korraldamise pärast, mida tal tuli teha üksinda, sest naine oli läinud kaheks nädalaks Kuubale, kui kolme päeva pärast Marseille’ kongresside palees toimuva Frontexi sümpoosioni pärast. Üle tuhande osaleja. 43 riiki. Riigijuhid, ettevõtete juhid … Kogu energia, mida ta oli migrantidele pühendanud, nagu ei huvitanudki teda enam. Ilmselt oli nüüd aeg anda juhtimine lõplikult üle Geoffreyle, ta kolmest pojast vanimale, istuda lamamistooli ja vaadata päikeseloojangut Port-de-Bouci kohal. Nautida kohvi, mida ei valmista sekretär. Kuulata laste rõkkamist mitte ainult taksos telefoni vabakäesüsteemist.

      Sünnipäev kulges suurepäraselt, aga tuleb mainida, et raha oli ta sellesse tublisti panustanud. Viis tegevusjuhti 14 lapse jaoks. Ainult klassikaaslased Montessori les Oliviers’ koolist. Nende laste vanemad ei olnud sugugi viletsamate killast, ehkki ta oli neidki jahmatanud vastuvõtuga oma Lavéra villa kuuendal korrusel basseini ääres, kust avanes vaade Fosi lahele, Saint-Louis-du-Rhône’i sadamale, Camargue’i äärealadele ja lausa Carro neeme randadele. „Ärge tooge kingitusi,” oli seisnud kutsekaardil, „ega mitte midagi. Võtke kaasa vaid ujumisriided.”

      Limonaadiautomaadid, kommipüramiidid, kuhjade kaupa peonänni. Lasteorgia.

      Jourdaini paremast taskust hakkasid kõlama Barberi „Adagio” viiulid, telefon helises. Jourdain ei võtnud kõnet vastu. Mitte praegu. Ta tundis hämmeldust tegevusjuhtide leidlikkuse üle. Üks mängis Peeter Paani, teine armsa olekuga tüdruk haldjas Tinker Belli, kolmas indiaanlannat, lapsed olid aga kõik piraatideks maskeeritud. Basseini keskele oli ankurdatud suur täispuhutav saareke, mida kaitsesid kümmekond plastkrokodilli. Lapsed sõudsid täispuhutavatel madratsitel ohutute roomajate vahel saarekeseni, et saada kätte šokolaadist kuldmündid, millega saare põhi oli üle puistatud. Ilmselgelt oli lastel väga lõbus.

      Jourdaini huvi kandus hetkeks meremehehakatistelt eemale, et silmitseda verandalt panoraami. Otse lõuna pool kõrgusid Aigues Douces’i kortermajad, sealses karmis linnajaos oli temagi üles kasvanud. Tema all, kõrgel seisva villa varbaiast mõnisada meetrit allpool, laius Renaissance’i sadam. Verandalt avanes piltilus vaade tema jahile Escaillonile ja Mariborile, mis oli veidi väiksem ja naiselikum ja kuulus ta miniale.

      Sinna oli vaid mõnisada meetrit, aga ometi vastandusid need kaks maailma üdini. Olid eraldatud tugeva seinaga. Temal oli kulunud 50 aastat, et jõuda ühest teise. Ta oli hingepõhjani uhke, et oli rikkaks saanud vähem kui kilomeetri kaugusel oma sünnimajast, et oli kõik karjääriastmed läbinud ilma ära kolimata, et saab ülevalt poolt silmitseda kortermaju, mille vari oli ta lapsepõlve tumestanud. Ta oli nagu vang, kes ostab enesele maja vangla kõrvale, kus teda oli kinni peetud, valides just selle asukoha, et paremini vabadust nautida.

      „Vanaisa, kas me tohime veel Coca-Colat võtta?”

      „Võta, palju tahad, poja.”

      Nathan jõi juba neljandat topsitäit. Ta polnud enam oma kaksikvennaga eriti sarnane. Iga aastaga võttis ta ühe kilo juurde. Nii sai poistel hästi vahet teha, kuigi Geoffrey ajas poegi alatihti segi. Geoffrey rändas Vogelzugi lähetusel mööda maailma ning jõudis koju vaid kord kuus pühapäeval, et emmata СКАЧАТЬ