Keegi pole süütu. Michel Bussi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Keegi ei olnud veel mõelnud, et tuleks välja lülitada idamaine muusika, mis kostis nähtamatutest kõlaritest. Politseinike saapad tampisid villast vaipa, LumiLighti lambid heitsid valgust portselankaussidele ja argaaniaõlipudelitele. Tuba kandis õigustatult Šahrazadi nime: seal võinukski uskuma jääda, et ollakse keset Bagdadi turgu. Velika pöördus Mehdi ja Ryani poole, kes parasjagu sõrmejälgi võtsid.

      „Võin ma akna lahti teha?”

      „Jaa …”

      Velika tõmbas kardinad eest ja lükkas aknapooled lahti.

      Ühtäkki kadus kogu maagia.

      Aken avanes prügikastide kohale betoonhoovi, eksootilise muusika matsid enda alla käratsevad kajakad, mürisevad veokid ja bussid, mis vurasid lakkamatult suurel teel. Velika pööras pead ja ta pilk jäi pidama kõrvalasuva kaubanduskeskuse siltidel: Starbucks, Carrefour, kobarkino. Viis korda neli meetrit suurel plakatil laiusid Johnny Deppi rastapatsid. Kogu idamaisus hajus autode heitgaasidesse. Minarette siin polnud, olid vaid korrusmajad ja sadama tornhoidlad. Kaliifi palee oli kõigest laineplekist kuubik. Modernsuse ime.

      „Ülemus,” poetas Julo vargsi Velikale selja tagant. „Juhataja Serge Tisserant on siin.”

      Inspektori ees seisis umbes 40-aastane lipsustatud mees, kes sarnanes diivani- või kaminamüüjale, kõnelev müügikataloog.

      „Te tulite väga sobival ajal,” sõnas Petar, vaadates purpursete seinavaipadega kaetud toas ringi. „Saate mulle selgitada Red Cornerite põhimõtet – kuuldavasti on neid mõne aastaga siginenud nagu seeni pärast vihma.”

      Inspektor naeratas, kui nägi, et Julo teeb nende selja taga märkmeid nelinurksele eriti õhukesele tahvlile, mis oli vaevu suurem taskuformaadis raamatust. See vidin pidi hakkama asendama paberikuhjasid, mida tal endal oli kombeks külvata.

      „Meil on uus hotellikontseptsioon,” täpsustas müügimees.

      „Rääkige mulle sellest.”

      „No tegu on frantsiisiga, mida arendatakse peaaegu kogu maailmas. Esimesel korrusel on baar, teisel toad. Lähtutakse, kuidas öeldagi, iseteeninduse põhimõttest. Kliendil on oma toa ukse avamiseks tarvis ainult pangakaarti, see käib sama lihtsalt kui kiirteel teemaksu tasumine. Hinda arvestatakse veerand tunni eest, siis poole tunni eest ja edasi tunni eest. Kaardilt võetakse raha väljumisel nagu parklas. Mõne minuti pärast tuleb koristaja, teeb oma töö ja siis on tuba jälle vaba. Ei mingit reserveerimist, nimede esitamist, toateenindust. Ühesõnaga, inspektor, klassikaline hotell, ainult et praktilisem.”

      Petari pilk jäi taas pidama toa idamaisel kujundusel.

      „Nojaa … Aga teie toad ei ole ju kujundatud nagu Formule 1 hotellides?”

      Tisseranti näost oli näha hästi ohjeldatud ametialast uhkust.

      „See on ka Red Corneri eripära! Toad on temaatilised. Kas jõudsite juba ringi vaadata? Meil on sellised toad nagu Luxor, Taj Mahal, Montmartre, Karavanserai, La Serenissima …”

      Juhataja paistis olevat valmis kogu reklaambrošüüri ette vuristama. Petar katkestas ta jutu, kuna Julo oli kindlasti kõik materjalid juba alla laadinud.

      „Ah et isikupärased toad? Ja ometi on kõigis maailma Red Cornerites samasugused toad, eks ole?”

      Härra Müügikataloog tundis taas suurt uhkust.

      „Täpselt samasugused! Teete sama reisi, tunnete samasugust ümbruse muutust, ükskõik millises paigas te meie planeedil ei oleks.”

      Petar täheldas, et selline asi võiks Julole meeldida. Isegi huvi pakkuda. Lõppude lõpuks võibki see olla ideaalne lahendus noortele romantikutele, kes saavad väga nigelat palka. Velikat ennast jahmatas kogu see papist kujundus. Kui juba nii, miks ei võiks neil olla ka Vukovari tuba? Kaks politseinikku askeldasid toas edasi. Ryan püüdis käeraudu läbi saagida, et laip ära viia.

      „Kas tubades kaamerad on?”

      „Nalja teete või?” kostis müügimees, kellel ei tulnud solvunud väiksema kaliibri müügiesindaja roll nii hästi välja. „Kõikides meie tubades on tagatud täielik anonüümsus. Toad on turvalised, üksteisest eraldi, heliisolatsiooniga …”

      „Jajah,” mõtles Petar, „töötajatele meeldib öelda meie, kuigi firma leiab nende asemele vähem kui poole aasta pärast kellegi teise.”

      „Aga väljas?”

      „Parklas on kolm ja välisukse ees üks kaamera, need salvestavad ööpäev läbi.”

      „Hea küll, neid me veel vaatame … Aga palun,” Velika vaatas vestluskaaslasele otse silma, „pange ometi see kuradi „Tuhande ja ühe öö” kääksumuusika kinni!”

      „Eks ma püüa,” pomises Tisserant. „Ee … muusikasüsteem on meil ka tsentraliseeritud.”

      „No võtke siis ühendust Sydney, Honolulu või Tokyoga, et nad heli maha võtaksid!”

      *

      Viimaks oli toas muusika vaikima pandud, laip ära viidud, vürtsikas lõhn hajunud ja enamik politseinikke minema lipsanud. Petar nõjatus aknalauale, mis oli toas ainuke istumiskoht peale madratsi, millest oli saanud verest läbi imbunud käsn. Inspektor pöördus abi poole.

      „Räägi, Julo! Ma olen päris kindel, et sa oled juba kümmekonda veebilehte uurinud, sotsiaalmeedia kontodele sisse tunginud ja nüüd tunned seda vaest meest juba põhjalikult.”

      Leitnant Flores piirdus naeratusega.

      „Õigesti pakute, ülemus! Ohvri nimi on François Valioni. 49-aastane. Abielus. Kaks last. Hugo ja Mélanie. Elab Aubagne’is, Coueste’i teel.”

      Petar oli sigareti süüdanud ja puhus suitsu kaubanduskeskuse poole.

      „Sa oled ikka jumala eest kiire, Julo. Kiire ja täpne. Lõpuks hakkan isegi mina uskuma, et sellest kuradi big data’st on kasu.”

      Leitnant punastas, kõhkles viivu.

      „Ee … tähendab, ülemus, tegelikult ma leidsin ohvri pintsaku taskust tema rahakoti.”

      Petar puhkes naerma.

      „Suurepärane! Hea küll, räägi edasi, mida me veel teame?”

      „Üks detail on kummaline. Ryan märkas ohvri paremal käsivarrel süstlatorke jälge, aga see ei ole niisama süst. Talt … talt on vereproov võetud!”

      „Kuidas, palun?”

      „Muidugi, nii palju, kui tal seda üldse veel oli.” Petarile meeldis ta abi kerge must huumor. Sel kombel hakkas poiss juba vähehaaval vabamaks muutuma. „Kõik viitab sellele, et enne kui mõrvar ohvril veenid läbi lõikas, võttis ta analüüsikomplektiga vereproovi.”

      Julo näitas läbipaistvas kilekotis nõela, väikest katsutit ja verist vatitikku.

      „Selline asjandus maksab 15 eurot, СКАЧАТЬ