Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja proua McCreaga on?“

      „Vaatame siis,“ vastas Jack ja toetus seljaga kapi najale, käsivarred laiad, suured käed kummalegi poole toetatud. „Neil on kombeks näägelda. Kaks vankumatu arvamusega, kangekaelset vana peeru, kes ei suuda milleski ühele meelele jõuda. Tegelikult kuluks arstile minu arvates abi ära – aga sa said ilmselt aru, et ta on sellele pisut vastu.“

      Mel häälitses nõustuvalt, suu täis kõige imelisemat munarooga, mida ta kunagi söönud oli.

      „Selle väikese linnaga on nii, et mõnikord möödub päevi, ilma et keegi arstiabi vajaks. Aga on ka nädalaid, kui kõigil on vaja arsti näha – gripipuhang samal ajal, kui kolm naist on kohe sünnitamas, ja just siis kukub keegi hobuselt või katuselt. Nii ta läheb. Ja kuigi talle ei meeldi seda tunnistada, on ta seitsekümmend.“ Jack kehitas õlgu. „Järgmise linna arst jääb vähemalt poole tunni kaugusele ja inimeste jaoks, kes linnast väljas farmides ja rantšodes elavad, rohkem kui tunni kaugusele. Haigla on veelgi kaugemal. Me peame ka mõtlema sellele, mis saab siis, kui tohter sureb, mis aga loodetavasti niipea ei juhtu.“

      Mel neelas ja võttis lonksu vett. „Miks proua McCrea selle enda peale on võtnud?“ küsis ta. „Kas ta püüab tõesti arsti asendada, nagu too väidab?“

      „Ei. Aga tohtrihärra vanuse tõttu on viimane aeg mingit laadi järeltulija peale mõelda, arvan ma. Hope’i abikaasa jättis talle piisavalt, et hästi ära elada – ta on minu teada juba kaua lesk olnud. Ja paistab, et ta teeb kõik, mis võimalik, et linna koos hoida. Ta otsib ka kirikuõpetajat, politseinikku ja õpetajat, esimesest kaheksanda klassini, et väikesed ei peaks bussiga kaks linna kaugemale sõitma. Ta pole suurt edu saavutanud.“

      „Nähtavasti ei hinda doktor Mullins tema pingutusi,“ ütles Mel salvrätikuga huuli tupsutades.

      „Ta kaitseb oma territooriumi. Ta pole mingil juhul valmis pensionile minema. Võib-olla ta kardab, et keegi ilmub välja ja võtab ta töö üle, jättes ta tegevusetult istuma. Selline mees nagu meie arst, kes pole kunagi abielus olnud ja on terve elu linna teenistuses olnud, oleks sellele vastu. Aga… tead… Mõne aasta eest oli üks vahejuhtum, just enne seda, kui mina siia tulin. Kaks hädaolukorda korraga. Veoauto sõitis teelt välja ja juht oli kriitilises seisus ning samal ajal oli ühel lapsel raske gripp, mis osutus kopsupõletikuks, mis takistas hingamist. Tohter sai veoautojuhil verejooksu pidama, aga selleks ajaks, kui ta üle jõe lapse juurde jõudis, oli juba liiga hilja.“

      „Jumal küll,“ ütles Mel. „See tekitas kindlasti vimma.“

      „Ma ei usu, et keegi teda tegelikult süüdistab. Ta on siin nii mõnegi elu päästnud. Aga mõte, et talle võiks abi ära kuluda, leiab üha rohkem toetuspinda.“ Jack naeratas. „Sa oled esimene, kes kohale on ilmunud.“

      „Hmm,“ ütles Mel ja võttis viimase lonksu kohvi. Ta kuulis, kuidas selja taga uks avanes ja paar meest sisse astus.

      „Harv. Ron,“ ütles Jack. Mehed teretasid ja istusid akna alla lauda. Jack vaatas uuesti Melile otsa. „Mis pani sind siia üles tulema?“ küsis ta.

      „Läbipõlemine,“ ütles Mel. „Mul sai kõrini sellest, et olin politseinike ja mõrvauurijatega sina peal.“

      „Issand, millist tööd sa siis täpsemalt tegid?“

      „Kas sa oled kunagi sõjas käinud?“ küsis Mel.

      „Tegelikult küll,“ vastas Jack noogutades.

      „Nojah, suurlinna haiglad ja traumapunktid võivad selliseks muutuda. Kui ma pereõeks õppisin, veetsin aastaid Los Angelese kesklinna erakorralise meditsiini osakonnas, ja oli päevi, mil see tundus lahinguväljana. Kurjategijad, kes toodi kiirabisse pärast arreteerimisel saadud vigastusi – inimesed, kes olid ikka veel nii metsikud ja allumatud, et kolm-neli politseinikku pidid neid kinni hoidma sel ajal, kui keegi õdedest proovis neile kanüüli panna. Sõltlased, kes olid nii pilves, et isegi kolm lasku politseiniku elektrišokirelvast ei võtnud neil hoogu maha, ammugi siis Narcani doos. Üleannustamine, vägivaldsete kuritegude ohvrid ning arvestades, et see oli Los Angelese suurim traumapunkt, siis mõned kõige kohutavamad liiklusõnnetused ja kuulihaavad… Ja hullud inimesed, keda keegi ei valva, kellel pole kuhugi minna ja kes ei võta oma ravimeid ja… Ära saa minust valesti aru, me tegime head tööd. Suurepärast tööd. Ma olen väga uhke selle üle, mida me teinud oleme. Parim meeskond, võib-olla, Ameerikas.“

      Ta keeras hetkeks pilgu kõrvale, mõeldes. Keskkond oli metsik ja kaootiline, ometi ajal, mil ta töötas koos abikaasaga ja armus temasse, oli see olnud põnev ja pakkus rahuldust. Ta raputas hetkeks pead ja jätkas.

      „Ma suundusin erakorralise meditsiini osakonnast naiste tervise juurde, mis, nagu ma avastasin, oligi see, mida ma olin otsinud. Sünnitus. Ma asusin ämmaemanda kutset taotlema. Sellest kujunes minu tõeline kutsumus, aga see polnud alati toredaim kogemus.“ Ta naeris kurvalt ja raputas pead. „Minu esimene patsient toodi kohale politseiga ja ma pidin nendega võitlema nagu buldog, et käerauad ära võetaks. Nad tahtsid, et ma võtaksin sünnituse vastu nii, et naine on käeraudadega voodi külge aheldatud.“

      Jack naeratas. „Noh, sul veab. Ma ei usu, et siin linnas ainsatki paari käeraudu leidub.“

      „See polnud iga päev nii, aga siiski sageli. Ma olin paar aastat sünnitusosakonnas ülemõde. Põnevus ja ootamatused hoidsid mind kaua elevil, aga lõpuks tuli sein ette. Ma armastan naiste tervisega tegelda, aga ma ei saanud enam olla suurlinnameditsiini vallas. Issand, ma pean hoogu maha võtma. Olen omadega läbi.“

      „Sul on vaja jätta meeletu hulk adrenaliini seljataha,“ ütles Jack.

      „Jah, mind on adrenaliinisõltlaseks peetud. Kiirabiõed on seda sageli.“ Mel naeratas. „Ma püüan oma sõltuvusest loobuda.“

      „Oled sa kunagi väikelinnas elanud?“ küsis Jack ja valas Meli tassi täis.

      Mel raputas pead. „Väikseim linn, kus ma elanud olen, oli vähemalt miljoni elanikuga. Ma kasvasin Seattle’is ja läksin Lõuna-California kolledžisse.“

      „Väikelinnad võivad toredad olla. Ja seal võib omamoodi draamat olla. Ja ohtu.“

      „Nagu näiteks?“ küsis Mel kohvi rüübates.

      „Üleujutus. Tulekahju. Metsik loodus. Jahimehed, kes ei järgi reegleid. Mõni juhuslik kriminaal. Siin on palju kanepikasvatajaid, kuigi mitte Neitsijõel, nii palju kui mina tean. Humboldti omakasvatatud – siin nimetatakse seda nii. See on kokkuhoidev seltskond, kes tavaliselt omaette hoiab – ei taha tähelepanu tõmmata. Aeg-ajalt on siiski mõni narkootikumidega seostatud kuritegu.“ Jack muigas. „Aga midagi sellist pole sa ju linnas kogenud, mis?“

      „Kui ma vaheldust otsisin, siis ma poleks pidanud nii drastilist sammu astuma. See on nagu külm kalkun. Ma oleks pidanud järk-järgult tagasi tõmbuma. Proovima ehk linna, kus on paarsada tuhat elanikku ja Starbucks.“

      „Sa ei taha ometi öelda, et Starbucksist saab paremat kohvi kui see, mida sa praegu jood,“ ütles Jack Meli tassi suunas noogutades.

      Mel naeris järsult. „Kohv on suurepärane.“ Ta kinkis Jackile heakskiitva naeratuse ja otsustas, et sel tüübil pole viga. „Ma oleksin pidanud teede peale mõtlema. Mõelda vaid, et ma jätsin Los Angelese kiirteede õuduse nende mägede vapustavate kurvide ja kaljude pärast… Huh.“ Teda läbis värin. „Kui ma sellisesse kohta jääksingi, siis teie toidu pärast.“

      Jack СКАЧАТЬ