Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nii palju siis väikelinna sõbralikust õhkkonnast, mõtles Mel. Proua McCrea läks tagasi kamina juurde. Ta sättis end laua taha istuma.

      „Vabandage,“ ütles Mel arstile. Mees vaatas tema poole, kuid ta puhmas valged kulmud olid põrnitsevalt kokku surutud ning ta silmitses Meli üle prilliraamide. Valged juuksed olid tedretähnilise peanaha kohal nii õhukesed, et paistis, nagu oleks tal kulmudes isegi rohkem karvu kui peas. „Meeldiv kohtuda. Teil oli siin üleval siis abi vaja?“ Mees paistis teda vaid põrnitsevat. „Teil polnud abi vaja? Kumb õige on?“

      „Mul pole eriti abi vaja,“ ütles mees talle pahuralt. „Aga see vana naine on juba aastaid püüdnud mulle asendajat leida. See on talle nagu kinnisidee.“

      „Ja miks see nii on?“ küsis Mel.

      „Pole aimugi.“ Mees vaatas uuesti klaasi. „Ehk ma lihtsalt ei meeldi talle. Kuna ta mulle ka eriti ei meeldi, siis pole eriti vahet.“

      Baarmen, kes oli ilmselt ühtlasi omanik, tõi tagaruumist välja aurava kausi, ent jäi baarileti otsa seisma ja vaatas, kuidas Mel vana tohtriga vestles.

      „Nojah, ära muretse,“ vastas Mel. „Ma ei jää siia. Seda olukorda kirjeldati mulle hoopis teistsugusena. Ma lahkun hommikul, kohe, kui vihm järele jääb.“

      „Raiskasid aega, kas pole?“ küsis doktor Mullins talle otsa vaatamata.

      „Ilmselt küll. Nagu sellest veel vähe oleks, et see koht pole sugugi selline, nagu mulle kirjeldati, siis kuidas oleks probleemiga, et teil pole meditsiiniõde ega ämmaemandat vajagi?“

      „Näed siis,“ ütles mees.

      Mel ohkas. Ta lootis, et leiab Colorados korraliku töökoha.

      Noormees, teismeline, tõi köögist baari kandikutäie klaase. Tema välimus sarnanes baarmeni omaga, lühikeseks lõigatud paksud pruunid juuksed, flanellsärk ja teksad. Nägus laps, mõtles Mel ta tugevat lõuga, sirget nina ja tihedaid kulme vaadeldes. Kui poiss oli kandikut baarileti alla maha panemas, jäi ta äkki seisma ja vaatas üllatunult Meli poole. Ta silmad läksid pärani; suu vajus hetkeks lahti. Mel kallutas pisut pead ja kinkis poisile naeratuse. Noormees sulges aeglaselt suu, ent seisis kangestununa, kandik käes.

      Mel keeras pilgu kõrvale nii poisilt kui arstilt. Ta suundus proua McCrea laua poole. Baarmen asetas lauale kausi koos salvrätiku ja söögiriistadega ning jäi siis teda oodates seisma. Ta hoidis Meli jaoks tooli. Nii lähedalt nägi Mel, kui suure mehega oli tegu – üle kuue jala pikk ja laiaõlgne. „Närune ilm esimeseks õhtuks Neitsijõel,“ ütles ta meeldivalt.

      „Preili Melinda Monroe, see on Jack Sheridan. Jack, preili Monroe.“

      Mel tundis kihku neid parandada – öelda neile, et ta on proua. Aga ta ei teinud seda, sest ei tahtnud selgitada, et härra Monroed pole enam, doktor Monroed tegelikult. Seega ütles ta: „Meeldiv kohtuda.“ Ja lisas hautist vastu võttes: „Aitäh.“

      „See on ilus kant, kui ilm koostööd teeb,“ ütles mees.

      „Ma olen selles kindel,“ pomises Mel talle otsa vaatamata.

      „Sa peaksid sellele päeva või kaks andma,“ soovitas mees.

      Mel pistis lusika hautisesse ja proovis. Baarmen jäi hetkeks laua juurde. Seejärel vaatas Mel talle otsa ja ütles pisut üllatunult: „See on oivaline.“

      „Orav,“ ütles mees.

      Mel hakkas köhima.

      „Ma tegin nalja,“ ütles baarmen talle muiates. „Loomaliha. Maisiga söödetud veis.“

      „Andestage, kui mu huumorimeel on pisut kesine,“ ütles Mel ärritunult. „Mul on selja taga pikk ja vaevarikas päev.“

      „Kas tõesti?“ küsis baarmen. „Siis on küll hästi, et ma Remylt korgi pealt võtsin.“ Ta läks tagasi baarileti taha ja Mel vaatas üle õla talle järele. Baarmen paistis kiiresti ja vaikselt pidavat nõu noormehega, kes ikka veel Meli üksisilmi vahtis. Tema poeg, otsustas Mel.

      „Ma ei arva, et sa peaksid päris nii vihane olema,“ ütles proua McCrea. „Ma ei tajunud sellist suhtumist, kui me telefoni teel vestlesime.“ Ta sobras kotis ja tõmbas välja paki sigarette. Ta raputas ühe pakist välja ja läitis selle – see selgitas karedat häält.

      „Kas sa pead suitsetama?“ küsis Mel.

      „Kahjuks küll,“ vastas proua McCrea ja tõmbas pika mahvi.

      Mel raputas vaid ärritunult pead. Ta hoidis keelt hammaste taga. Asi oli kindel, ta lahkub hommikul ja peab autos magama, seega milleks asju jätkuva kurtmisega veel hullemaks teha? Hope McCrea oli nüüdseks juba kindlasti asjast aru saanud. Mel sõi maitsvat hautist, rüüpas brändit ja tundis end pisut kindlamalt nüüd, kui ta kõht oli täis ja pea pisut kergem. Vaat nii, mõtles ta. Nii on parem. Ma saan siin kolkas öö veedetud. Jumal teab, et ma olen hullematki üle elanud.

      Sellest oli möödas üheksa kuud, kui tema abikaasa Mark oli pärast pikka vahetust traumapunktis poest läbi astunud. Ta oli tahtnud helvestele piima osta. Selle asemel sai ta aga otse rindu kolm kuuli, mis tapsid ta hetkega. Poes, kus nad Meliga vähemalt kolm korda nädalas käisid, oli parasjagu rööv toimumas. See oli teinud lõpu elule, mida Mel armastas.

      Öö veetmine autos, vihma käes, polnud sellega ligilähedaseltki võrreldav.

      Jack tõi preili Monroe jaoks lauda teise Remy Martini, ent Mel oli teisest portsust hautisest keeldunud. Jack jäi baarileti taha, kuni ta sõi, jõi ja paistis Hope’i jõllitavat, kui too suitsetas. See pani Jacki endamisi itsitama. Sel tüdrukul oli südikust. Tal oli ka välimust. Väikest kasvu, blond, välkuvad sinised silmad, väike südamekujuline suu ja tagumik, mis oli teksades lihtsalt muljet avaldav. Kui naised lahkusid, ütles ta doktor Mullinsile: „Suur tänu. Sa oleks võinud selle tüdrukuga leebem olla. Meil pole siin vaatamiseks midagi ilusat olnud sellest ajast, kui Bradley vana kuldne retriiver eelmisel sügisel suri.“

      „Mhmh,“ ütles tohter.

      Ricky tuli baarileti taha ja seisis Jacki kõrvale. „Jah,“ nõustus ta innukalt. „Püha taevas, tohter. Mis sul viga on? Kas sa ei võiks mõnikord ka teiste peale mõelda?“

      „Rahu, poiss.“ Jack naeris ja pani talle käe õla ümber. „Ta pole sinu klassist.“

      „Jah? Sinu omast ka mitte,“ ütles Rick muiates.

      „Sa võid minema hakata. Täna õhtul ei tule keegi välja,“ ütles Jack Rickyle. „Vii pisut hautist koju vanaemale ka.“

      „Jah, aitäh,“ ütles poiss. „Näeme homme.“

      Kui Rick oli läinud, kummardas Jack arstile lähemale ja ütles: „Kui sul oleks pisut abi, saaksid rohkem kalal käia.“

      „Mul pole abi vaja, tänan,“ ütles tohter.

      „Oh, jälle see,“ ütles Jack naeratades. Iga Hope’i ettepanek tohtrile abilist otsida tõrjuti kangekaelselt tagasi. See arst võis olla linna kõige jonnakam ja põikpäisem inimene. Ta oli ka vana, kannatas artriidi käes ja paistis iga aastaga aeglasemaks jäävat.

      „Anna СКАЧАТЬ