Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatas Jackile otsa. „Ma tõmbasin selle väikese libu jääkülmas vihmas kraavist välja.“

      „Ta pole ilmselt libu,“ ütles Jack. „Mul juba nii ei veaks.“ Jack kallutas viskipudelit vana mehe klaasi kohal ja valas selle täis. Kuid seejärel pani ta pudeli riiulile. Tal oli harjumuseks arstil silma peal hoida ja kui tohter hetkeks üksi jäi, võis ta pisut liiga palju juua. Jack ei tahtnud vihmaga välja minna ja kontrollida, kas arst ikka kenasti üle tee sai. Tal polnud kodus varusid ja ta jõi ainult Jacki juures, mis hoidis asja kontrolli all.

      Vanale poisile ei saanud seda pahaks panna – ta oli üle töötanud ja üksik. Lisaks turris.

      „Sa oleksid võinud tüdrukule pakkuda magamiseks sooja kohta,“ ütles Jack. „On üsna selge, et Hope ei teinud seda vana maja tema jaoks korda.“

      „Ma ei tunne, et täna seltsi tahaksin,“ ütles tohter. Seejärel vaatas ta Jackile otsa. „Pealegi paistab, et sina oled temast rohkem huvitatud kui mina.“

      „Ei paistnud, nagu ta oleks valmis kohe siin kedagi usaldama,“ ütles Jack. „Ta oli siiski armsake, mis?“

      „Ei saa öelda, et ma märganud oleksin,“ ütles doktor Mullins. Ta võttis lonksu ja sõnas siis: „Ta ei näinud selle töö jaoks nagunii piisavalt sitke välja.“

      Jack naeris. „Ma arvasin, et sa ei märganud?“ Aga tema oli märganud. Mel oli ehk meeter kuuskümmend pikk. Viiskümmend kilogrammi. Pehmed lokkis blondid juuksed, mis niiskena veelgi rohkem krussi tõmbasid. Silmad, mis võisid hetkega kurvameelsetest ägedateks muutuda. Jack oli nautinud seda väikest sädet, kui Mel oli talle nähvanud, et tal pole eriti naljatuju. Ja kui naine arstiga oli rääkinud, oli tema toonis olnud midagi sellist, mis andis märku, et ta tuleks igasuguste olukordadega kenasti toime. Ent parim osa oli tema suu – see väike roosa südamekujuline suu. Või oli seda ehk hoopis ta taguots.

      „Jah,“ ütles Jack. „Sa oleksid võinud leebem ja pisut sõbralikum olla. Siinse maastikupildi kenamaks muuta.“

      KAKS

      KUI Mel ja proua McCrea majakesse naasid, oli seal juba soojemaks läinud. Muidugi polnud seal sugugi puhtam. Mel väristas end, kui mustust nägi, ja proua McCrea ütles: „Mul polnud sinuga rääkides aimugi, et sa nii pirtsakas oled.“

      „Ega ma polegi. Sellise suure haigla sünnitusosakond, kust mina tulen, on üsna ebaglamuurne.“ Ning Mel taipas äkki üllatusega, et ta oli end selles kaootilises, mõnikord hirmutavas keskkonnas tundnud kindlamalt kui selles palju lihtsamas. Ta leidis, et see oli ilmne pettus, mis teda sel moel segadusse viis. See, ja tõsiasi, et kui karmiks asjad ka haiglas ei läinud, oli tal alati olnud mugav ja puhas kodu, kuhu pärast tööd minna.

      Hope lahkus, jättes talle patju, tekke, pleede ja rätikuid, ning Mel otsustas, et mõistlikum on astuda vastu mustusele kui külmale. Ta võttis autost vaid ühe kohvri ning pani selga dressid, jalga paksud sokid ja tegi endale vanale tolmusele diivanile voodi. Madrats, plekiline ja lohku vajunud, nägi liiga hirmutav välja.

      Ta keris pleedid endale ümber nagu burritole ja tõmbus pehmetele kopitanud patjadele kägarasse. Ta jättis vannitoa tule põlema ja ukse kergelt praokile, juhuks kui tal on vaja öösel püsti tulla. Ning tänu kahele brändile, pikale sõidule ja luhtunud ootustest tingitud stressile vajus ta sügavasse unne, mida ei häirinud kordagi ärevus ega õudusunenäod. Katusel vaikselt trummeldav vihm oli justkui hällilaul, mis teda unele suigutas. Kui hämar koiduvalgus ta näole paistma hakkas, ärkas ta ja taipas, et polnud end öö jooksul liigutanudki, lamades kerra tõmbunult ja tardunult. Puhanult. Pea tühi.

      See oli haruldane juhus.

      Ta ei suutnud seda uskuda ja lebas seal mõnda aega. Jah, mõtles ta. Kuigi see tundub sellistes oludes võimatu, tunnen ma end hästi. Seejärel ujus ta silme ette Marki nägu ja ta lisas endamisi: „Mida sa siis ootad? Ise sa seda tahtsid!“

      Ta mõtles veel: „Pole olemas kohta, kuhu leina eest põgeneda. Milleks üritada?“

      Kunagi oli aeg, mil ta oli olnud nii rahulolev, eriti hommikuti ärgates. Tal oli kummaline ja naljakas anne – muusika tema peas. Ta kuulis oma mõtetes igal hommikul esimese asjana laulu, mis oli nii selge, nagu mängiks raadio. Alati erinev. Kuigi Mel ei osanud pilli mängida ega pidanud viisi, ärkas ta igal hommikul viisijuppi ümisedes. Ärganud tema viisist mööda ümisemise peale, oli Markil olnud kombeks end küünarnukile ajada, muiates ta kohale kummarduda ja oodata, kuni Mel silmad lahti lõi. Ta oli küsinud: „Mis laul täna on?“

      „Begin the Beguine,“ oli Mel vastanud. Või: „Deep Purple.“ Ja Mark oli naernud ja naernud.

      Muusika Meli peas kadus koos Marki surmaga.

      Ta tõusis istukile, pleedid ümber mähitud, ning hommikuvalgus rõhutas teda ümbritsevat räpast majakest. Linnulaul ajas ta jalule ja majakese uksele. Ta avas selle ja tervitas hommikut, mis oli ere ja selge. Ta astus verandale, ikka veel pleedidesse mässituna, ja vaatas üles – männid, kuused ja kollased männid olid päevavalges nii kõrged, sirgudes majakese kohal viiekümne kuni kuuekümne jala kõrgusele, mõned märkimisväärselt pikemadki. Puud tilkusid ikka veel vihmast, mis oli need puhtaks pesnud. Rohelised männikäbid rippusid okstel – käbid, mis olid nii suured, et kui mõni roheline oleks pähe kukkunud, põhjustaks see peapõrutuse. Nende all oli tihe ja lopsakas roheline sõnajalg – Mel luges kokku neli erinevat, laiaharulistest lotendavatest lehvikutest sellisteni, mis olid õrnad kui pits. Kõik nägi välja värske ja tervislik. Linnud laulsid ja tantsisid oksalt oksale ja Mel vaatas nii sinisesse taevasse, millist ta polnud Los Angeleses kümne aasta jooksul näinud. Kohev valge pilv heljus sihitult ülal ja kotkas, tiivad laiali sirutatud, sööstis üle ta pea ja kadus puude taha.

      Mel hingas sügavalt sisse karget kevadhommiku lõhna. Ah, mõtles ta. Tõesti kahju, et majast, linnast ja vana arsti aitamisest midagi välja ei tulnud, sest maa oli siin imeline. Rikkumatu. Virgutav.

      Ta kuulis raksatust ja tõmbas kulmu kortsu. Veranda vajunud ots kukkus hoiatamata kokku, moodustades suure kalde, paisates Meli pikali ja plärts! Otse sügavasse, märga, mudasesse auku. Seal ta lamas, räpane, märg, jääkülm burrito pleedi sees. „Pask,“ ütles ta ja rullis end tekkide seest välja, et roomata tagasi verandale, mis ühest otsast ikka veel oma kohal oli. Ja majja.

      Ta pakkis kohvri. See oli läbi.

      Vähemalt olid teed nüüd läbitavad ning päevavalguses polnud ohtu, et ta tabab pehmet teeserva ja vajub mutta. Ta jõudis järeldusele, et ei jõua kohvi joomata siiski kaugele, ja suundus tagasi linna poole, kuigi vaist käskis tal elu eest põgeneda ja kohvi kusagilt tee pealt osta. Ta ei arvanud, et baar nii vara hommikul lahti on, ent tal polnud palju valikuid. Ta oli ilmselt piisavalt meeleheitel, et taguda vana tohtri uksele ja anuda tassi kohvi, kuigi mehe grimassi nägemine polnud just kutsuv mõte. Ent arsti maja paistis olevat tihedamalt kinni kui puuk. Jacki pool ega üle tee asuvas poes ei paistnud mingit elumärki, aga totaalse kofeiinisõltlasena katsus ta baariust ja see paiskus lahti.

      Kaminas põles tuli. Ruum, kuigi valgem kui eelmisel õhtul, oli täpselt sama kutsuv. See oli suur ja mugav – isegi seintel olevaid loomatrofeesid arvestades. Seejärel ehmatas teda aga tohutu suur kiilakas mees, kõrvarõngas ühes kõrvas sätendamas, kes tuli tagant, et baarileti taha seista. Tal oli seljas must T-särk, mis oli massiivse rindkere ümber pingul, ühe liibuva varruka ääre alt piilus suure sinise tätoveeringu alumine ots. Kui Mel poleks ahminud õhku tema suuruse tõttu, oleks ta võinud seda teha mehe ebameeldiva näoilme pärast. Mehe tumedad puhmas kulmud olid kokku kasvanud ja ta toetus mõlema käega letile. „Kas СКАЧАТЬ