Minu armas naine. Samantha Downing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ joomist ei maini. Ega arvet.

      Jalutame neljakesi koos restoranist välja ja jätame parkimisplatsil hüvasti. Trista ütleb, et näeme järgmises trennis. Andy lubab samuti varsti trenni tulla. Trista teeb ta selja taga nägusid ja muigab. Nad sõidavad minema ja jätavad meid Millicentiga omapäi. Oleme kahe autoga, sest saime alles restoranis kokku.

      Ta pöördub minu poole. Tänavalambi valgussõõris näeb ta välja vanem kui iial varem. „Kõik korras?“ küsib ta.

      Kehitan õlgu. „Pole viga.“ Teist võimalust mul pole.

      „Sa muretsed liiga palju,“ teatab ta ja vaatab üle automere kaugusse. „Kõik on korras.“

      „Loodame.“

      „Usalda mind.“ Millicent sirutab käe välja ja pistab selle minu pihku.

      Pigistab mu kätt.

      Noogutan ja ronin autosse, aga ei sõida otse koju. Selle asemel möödun Lancasteri hotellist.

      Naomi seisab vastuvõtulaua taga. Tumedad juuksed langevad õlgade ümber, ja kuigi ma ei saa nii kaugelt ta ninal olevaid tedretähne näha, tundub mulle, et silman neid. Kergendav on teda näha, teada, et ta töötab endiselt vastuvõtus ja tegeleb arvatavasti endiselt samade harrastustega. Pole põhjust arvata, et temaga midagi oleks juhtunud, sest me nõustusime ju ootama. Naomi passimine on ebaratsionaalne, aga teen seda ometi.

      See pole esimene kord, kui ma käitun ebaratsionaalselt. Alates päevast, kui Lindsay üles leiti, pole ma hästi maganud. Ärkan keset ööd üles, süda tagumas, ja iga kord mingi tobeda asja pärast. Kas ma panin ikka välisukse lukku? Kas arved said makstud? Kas mul oli ikka meeles täita kõik oma väikesed kohustused, et maja maha ei põleks või pank seda ära ei võtaks või et auto hunnikusse ei sõidaks, kuna pidureid ei lastud õigel ajal kontrollida?

      Kõik need pisiasjad aitavad mõtted Lindsaylt kõrvale juhtida. Nagu ka tõsiasi, et nüüd ei saa ma tema suhtes enam midagi teha.

      Kuus

      Laupäeva hommik, Jenna jalgpallivõistlused. Olen üksi, kuna Millicent peab maja näitama. Laupäev on nii kinnisvara kui ka tennisetrenni valdkonnas nädala olulisim päev. See on ka laste harrastuste osas nädala olulisim päev. Millicent ja mina jagame laupäevad omavahel ära ja viimati külastasime laste üritusi koos enam kui aasta eest, kui Rory osales kuni 11-aastaste golfiturniiri finaalis. Ta mängib nüüd golfi – viskasin ta hommikul enne õe mängu algust ära – samas klubis, kus ma tennist õpetan. Golfi mängib ta sellepärast, et see pole tennis, ja ma vihkan seda tõsiasja täpselt nii palju kui ta arvabki.

      Seni pole Jenna samasugust võitlusvaimu ilmutanud. Ta ei ürita kõigest hingest kiuslik olla. Jenna teeb asju omast soovist, mitte selleks, et kedagi teist vihale ajada. Imetlen seda omadust. Ta naeratab palju, mis paneb ka mind naeratama ja talle kõiges vastu tulema. Pole aimugi, mis mul taipamata jääb, ja kuna ma ei suuda sellele jälile jõuda, ajab Jenna mulle hirmu nahavahele.

      Jalgpall pole minu masti mäng. Sain alles siis reeglid selgeks, kui Jenna mängima hakkas, nii et minust pole eriti kasu. Ma ei saa talle nõu anda, mida või kuidas paremini teha, nagu tennise puhul. Vähemalt selle eest tuleb õnne tänada, et ta mängib väravavahi positsioonil – tean, et tema ülesanne on teise meeskonna palle tõrjuda. Peale selle saan teda vaid innustada.

      „Sa saad hakkama!“ „Hästi tehtud!“ „Tubli!“

      Kardan pidevalt, et valmistan talle piinlikkust. Arvatavasti see nii ongi, aga jätkan samas vaimus, sest ainus alternatiiv oleks tummalt vahtida. See tundub aga julm. Pigem valmistan piinlikkust. Kui ta suudab palli võrgu eest minema lüüa, lähen arust ära. Ta naeratab, aga viipab ka käega, andes märku, et ma vait jääksin. Neil hetkedel ei mõtle ma millestki muust kui oma tütrest ja ta jalkast.

      Millicent segab sõnumiga vahele.

       Ära muretse.

      Muud midagi.

      Väljakul kisavad lapsed. Teine meeskond üritab väravat lüüa ja mu tütar peab uuesti palli tõrjuma. Seekord ta eksib.

      Jenna pöörab mulle selja, käed puusas. Tahaksin talle öelda, et sellest pole midagi, kõik eksivad, aga see oleks täpselt see, mida mitte öelda. Kõik vanemad korrutavad seda ja kõik lapsed vihkavad seda. Mina küll vihkasin.

      Jenna põrnitseb muru. Üks meeskonnakaaslane tuleb tema juurde, patsutab talle õlale ja ütleb midagi. Jenna noogutab ja ma mõtlen, mida see meeskonnakaaslane võis küll öelda. Arvatavasti sama, mida minagi oleksin öelnud, aga tema suust kõlas see mõjusamalt.

      Mäng jätkub. Heidan uuesti pilgu telefonile. Rohkem pole Millicent midagi öelnud.

      Avan uudised ja ahmin õhku.

      Koroneri raporti järgi suri Lindsay kõigest paar nädalat tagasi.

      Kusagil ja mingil kombel oli Millicent teda terve aasta elus hoidnud.

      * * *

      Tunnen tungi ummisjalu jooksu pista. Pole aimugi, kuhu. Vahet pole. Milleks, ma ei tea. Tahan lihtsalt kuhugi joosta.

      Aga ma ei saa Jennat üksi jalgpallimatšile jätta, nii et keegi talle kaasa ei ela. Ma ei saa oma tütart maha jätta. Ega poega.

      Kui Jenna mäng lõppeb, võtan Rory klubist peale ning me kolm suundume pitsat ja külmutatud jogurtit sööma, nagu pärast sporti tavaks. Mul on raske nende vestlust jälgida. Nad panevad seda tähele, sest on minu lapsed, näevad mind iga päev ja teavad, kui miski ei klapi. See paneb mind mõtlema, mida nad Millicentist arvavad.

      Ainult et tema ei näita kunagi välja, nagu oleks midagi lahti. Terve möödunud aasta on ta isegi enda kohta eriti rahulik olnud. Kuu eest mainis ta, et märkas uut naist.

      Kõik loksub paika. Ta ei maininud järgmist enne seda, kui oli Lindsay tapnud.

      Minu aastat olid sisustanud töö, laste harrastused, majapidamistööd, arvete üle vaidlemine ja autopesu. Miski ei eristunud muust. Polnud ühtegi sündmust, päeva ega mälestust, mis mulle kahekümne, kolme-kümne või neljakümne aasta pärast meenuks. Jenna jalkameeskond jõudis peaaegu ülelinnalisse finaali, aga mitte päris. Millicentil oli edukas tööaasta. Bensiinihind tõusis ja langes, kohalikud valimised tulid ja läksid, mu lemmik keemiline puhastus sulges uksed ja pidin uue otsima.

      Või vahest juhtus see juba kaks aastat tagasi? Kõik sulab üheks. Samal ajal oli Millicent Lindsayt elus hoidnud. Vangis hoidnud.

      Mu peas kangastuvad kujutluspildid on kord häirivad, kord elajalikud. Kujutan endale ette kõiksugu asju, mida olen uudistest kuulnud pärast mõne naise leidmist, keda haiglane mees on aastaid vangistuses hoidnud. Pole kuulda olnud, et mõni naine niimoodi teeks. Kuigi olen mees, ei suuda ma kujutleda iseennast midagi säärast tegemas.

      Viin lapsed koju ära ja sõidan ühe maja tutvumispäevale, kus Millicent parasjagu toimetab. See on meist kõigest mõne kvartali kaugusel ja sõit võtab paar minutit. Maja ees seisab kaks autot: Millicenti oma ja üks linnamaastur.

      Ootan.

      Kakskümmend СКАЧАТЬ