Minu armas naine. Samantha Downing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ei vahi.

      Ütlesin endale, et olen idioot ja peaksin teda lihtsalt kõnetama.

      Ütlesin endale, et mul on midagi viga, sest normaalsed inimesed ei käitu sedasi mõne tüdruku pärast, keda nad pole kunagi varem kohanud.

      Ütlesin endale, et ma poleks piiluja.

      Ütlesin endale, et ta on minu jaoks liiga ilus.

      Kuna lennu lõpuni oli jäänud vaid pool tundi, tegin siiski suu lahti: „Tere!“

      Ta pööras pead. Põrnitses. „Tere.“

      Arvan, et lõpetasin alles siis hinge kinnihoidmise.

      Läks aastaid, enne kui küsisin, miks ta nii lennujaamas kui ka lennukis pidevalt aknast välja vaatas. Ta vastas, et ta polnud kunagi varem lennanud. Ainus, millele ta mõtles, oli turvaline maandumine.

      Kolm

      Petra oli nimekirjas esikohal, aga nüüd, kus ta on välistatud, liigun järgmise neiu juurde, kelle nimi on Naomi George. Ma pole temaga veel rääkinud.

      Õhtul sõidan Lancasteri hotelli. Naomi töötab Lancasteris administraatorina. Hotell on üks neist Vana Maailma kohtadest, mis püsib elus tänu kadunud hiilgusele. Ehitis on tohutu suur ja nii muljet avaldava sisekujundusega, et praegu enam midagi sellesarnast ei ehitataks. Õige tulemuse saavutamine oleks liiga kulukas, midagi vähemat aga täielik kitš.

      Fassaadil on klaasuksed ja -seinad, nii et vastuvõtulauale avaneb hea vaade. Naomi seisab laua taga, seljas Lancasteri vorm: sinine seelik ja jakk, mõlemad kuldse paelaga palistatud, ning erkvalge pluus. Tal on pikad tumedad juuksed ja tedretähnid ninal muudavad ta nooremaks. Naomi on 27-aastane. Arvatavasti küsitakse baarides temalt ikka veel dokumenti, aga ta pole sugugi nii süütu kui välja paistab.

      Olen näinud, kuidas ta on öösiti olnud rohkem kui ühe meessoost külastaja vastu rohkem kui sõbralik. Kõik need mehed on olnud üksikud, vanemaealised ja hästi riides, Naomi aga ei lähe pärast vahetuse lõppu alati koju. Ta on kas töö kõrvalt pisut lisaraha teeninud või peab tulevikulootusega üheöösuhteid.

      Tänu sotsiaalmeediale tean, et ta lemmiktoit on sushi ja punast liha ta ei puuduta. Keskkoolis mängis ta võrkpalli ja käis Adami-nimelise kutiga. Nüüd nimetab ta poissi Kretiiniks. Ta viimane poiss-sõber Jason kolis kolme kuu eest minema ja sellest ajast peale on naine üksik. Naomi on kaalunud lemmiklooma – arvatavasti kassi – soetamist, aga pole seda veel teinud. Tal on üle tuhande internetituttava, aga minu mulje põhjal vaid kaks lähedast sõpra. Kõige rohkem kolm.

      Ma pole veel kindel, kas ta sobib. Pean temast rohkem teada saama. Millicent on ootamisest tüdinud.

      Eile õhtul leidsin Millicenti vannitoas peegli ees meiki eemaldamas. Ta kandis teksaseid ja T-särki, mis kuulutas, et ta on seitsmenda klassi kiitusega lõpetanud õpilase ema. See käib Jenna, mitte Rory kohta.

      „Mis tal viga on?“ küsis Millicent. Millicent ei nimeta Petrat nimepidi, sest see pole vajalik. Ma tean, keda ta silmas peab.

      „Ta polnud lihtsalt õige.“

      Millicent ei vaadanud mind peeglist. Ta kasutas näopuhastus-vedelikku. „See on juba teine, kelle sa oled välistanud.“

      „Asi peab õige olema. Sa ju tead seda.“

      Ta klõpsas pudelikorgi kinni. Läksin magamistuppa ja istusin kingi jalast võtma. Päev oli pikk ja pidi ometi kord läbi saama, aga seda Millicent ei lubanud. Ta järgnes mulle magamistuppa ja jäi mu kohale seisma.

      „Kas sa oled ikka kindel, et tahad seda teha?“ küsis ta.

      „Jah.“

      Ma ei suutnud väljendada suuremat entusiasmi, kuna tundsin end tema petmise pärast süüdi. See tabas mind pärastlõunal, kui silmasin üht väikest vanapaari. Nad pidid olema vähemalt üheksakümnesed ja jalutasid käest kinni. Sellised paarid juba teineteist ei peta. Tõstsin pilgu Millicentile ja soovisin, et meiegi võiksime sellisteks saada.

      Millicent põlvitas minu ette maha ja pani käe mu põlvele. „Me peame seda tegema.“

      Ta silmad pilkusid ja käesoojus levis mööda mu jalga üles. „Sul on õigus,“ vastasin, „me peame seda tegema.“

      Ta nõjatus lähemale ning suudles mind pikalt ja pühendunult. See süvendas mu süütunnet. Ja pani mind tahtma teha ükskõik mida, mis teda rõõmustaks.

      Vähem kui kakskümmend neli tundi hiljem istun Lancasteri hotelli ees. Naomi vahetus lõppeb alles kell üksteist ja ma ei saa ju järgmised kolm tundi lihtsalt hotelli ees konutada. Otsustasin kojumineku asemel võtta midagi süüa ja istuda baaris. See on mugav koht, kui mujale pole minna.

      Valitud koht on poolenisti rahvast täis, peamiselt üksikuid mehi. See pole sama meeldiv kui too baar, kus Petraga sai käidud. Kokteilid on poole odavamad ja kõik ülikonnakandjad on juba lipsu lõdvemaks lasknud. Laudpõrand on baaripukkidest kraabitud, letti kaunistavad klaasijäljed. Paik joojatelt joojatele, kus kõik on üksikasjade jaoks liiga purjus.

      Tellin õlle ja jälgin ühelt ekraanilt pesapalli, teiselt uudiseid.

      Kodumeeskond tegi kolmandas pesas kaks väljalööki. Homme võib vihma tulla, aga samas võib ka olla päikesepaisteline ilm. Siin Woodviewsis Florida osariigis on alati päikesepaisteline ilm, seega on see nõndanimetatud pärismaailma enklaav. Umbes tunni ajaga jõuab ookeani äärde, rahvusparki või ühte maailma suurimasse lõbustusparki. Siin öeldakse alati, et meil on hullupööra vedanud, et elame Florida keskosas. Eriti ütlevad seda need, kellel õnnestub elada Hidden Oaksi piirkonnas. Oaks on enklaavis omakorda enklaav.

      Neljandas raundis on kodumeeskond kaitses, üks väljalöök. Naomi vahetus saab kahe tunni pärast läbi ja siis hakkan teda jälitama.

      Ja siis ilmub Lindsay.

      Ta naeratav nägu vaatab mulle teleekraanilt vastu.

      Lindsay, kellel on kitsad pruunid silmad ja sirged blondid juuksed, sagedasest õuesviibimisest tekkinud päevitus ja valged hambad.

      Ta läks aasta eest kaduma. Nädal aega vilksatas ta uudistest läbi, kuni lugu kaotas aktuaalsuse. Kuna polnud lähisugulasi, kes teda eetris hoiaksid, ei pannud seda keegi tähele. Lindsay polnud kadunud laps, ta polnud kaitsetu. Ta oli täiskasvanud naine ja vajus vähem kui nädalaga unustusse.

      Aga mitte minu jaoks. Mäletan veel ta naeru. See oli piisavalt nakatav, et sundida mind kaasa naerma. Tema jällenägemine meenutab, kui palju ta mulle meeldis.

      Neli

      Esimest korda rääkisin Lindsayga matkal. Ühel laupäevahommikul jälitasin teda linna külje all mägistel matkaradadel. Ta võttis ühe matkaraja ette, mina valisin teise ja tund aega hiljem sattusime kokku.

      Kui Lindsay mind silmas, noogutas ta ja tervitas mind viisil, mis ei julgustanud mind temaga juttu tegema. Viipasin käega ja vormisin suuga „tere“ vastu. Alateadlikult jäi ta mind kummastatult vaatama ja ma ulatasin talle enda tutvustamiseks telefoni.

       СКАЧАТЬ