Minu armas naine. Samantha Downing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajast peale oleme püüdnud igal jõuluõhtul lagedale tulla mingi loomingulise vihjega meie ühisele naljale. Kord kinkisin talle istmealuse päästevesti. Teinekord ehtis ta kuusepuu hapnikumaskidega, mis võivad istmete kohal asuvatest luukidest alla langeda.

      Iga kord, kui lennukisse astun ja ohutuskaarti märkan, paneb see mind naeratama.

      Kummaline on aga see, et kui peaksin nimetama hetke – täpselt selle hetke, kui pall veerema hakkas ja meid praegusesse seisu tõi –, peaksin süüdlaseks paberiservaga sisselõikamist.

      See juhtus siis, kui Rory oli kaheksane. Tal oli küll sõpru, aga mitte eriti palju, ta paiknes populaarsuse skaala keskel, nii et see tuli meile suure üllatusena, kui Hunteri-nimeline poiss talle paberiservaga sisse lõikas. Meelega. Nad vaidlesid parasjagu teemal, milline superkangelane on kõige tugevam, kui Hunter ühtäkki vihastas ja Roryt vigastas. Lõikehaav paiknes poisi parema käe nimetissõrme ja pöidla vahel. See tegi piisavalt haiget, et Rory karjuma pistaks.

      Hunter saadeti päevaks koju ja Rory kooliõe juurde, kes ta käe kokku sidus ja kinkis suhkruvaba pulgakommi pealekauba. Valu oli juba unustatud.

      Samal õhtul, kui lapsed olid magama jäänud, rääkisime Millicentiga sisselõikest. Olime voodis. Tema oli just sülearvuti kinni pannud ja mina teleri välja lülitanud. Kool oli äsja alanud ja Millicenti suvine päevitus alles tuhmumata. Ta ei mänginud tennist, aga armastas ujuda. Millicent võttis mu käe ja hõõrus õhukest nahariba mu nimetissõrme ja pöidla vahel. „Kas oled endale siia kunagi sisse lõiganud?“

      „Ei. Aga sina?“

      „Jah. See tegi põrguvalu.“

      „Kuidas see juhtus?“

      „Holly.“

      Teadsin Hollyst väga vähe. Millicent polnud peaaegu kunagi oma vanemast õest rääkinud.

      „Ta lõikas sulle sisse?“ küsisin ma.

      „Meisterdasime oma lemmikasjadest kollaaže. Lõikasime ajakirjadest pildid välja ja liimisime need suurtele lõikepaberitükkidele. Holly ja mina haarasime samal ajal sama paberitükki,“ kehitas ta õlgu, „ja nii see lõikehaav tekkiski.“

      „Kas sa karjusid ka?“

      „Ma ei mäleta. Aga ma nutsin.“

      Võtsin ta käe ja suudlesin ammu paranenud haava.

      „Mis asjad need olid?“ küsisin edasi.

      „Mis?“

      „Sa ütlesid, et lõikasite oma lemmikasjade pilte välja. Mis need olid?“

      „Oi ei,“ vastas ta, tõmbas käe ära ja kustutas lambi, „sa ei tee sellest järjekordset põrunud jõulunalja.“

      „Kas sulle ei meeldi siis meie põrunud jõulunali?“

      „See on imearmas. Aga teist samasugust meil vaja ei ole.“

      Teadsin seda isegi. Üritasin Holly teemat vältida, kuna Millicentile ei meeldi temast rääkida. Sellepärast küsisingi ta lemmikasjade kohta.

      Oleksin pidanud hoopis Holly kohta pärima.

      Viis

      Lindsay on uudiste peateema. Ta on ainus, kes on üles leitud, ja esimesena üllatas inimesi laiba leiukoht.

      Viimast korda nägin Lindsayt kusagil pärapõrgus. Olime Millicentiga viinud ta sügavale looduskaitseala lähedal laiuvasse sohu, lootuses et loomad leiavad ta kaugelt enne inimesi. Lindsay oli veel elus ja me pidime ta koos ära tapma. Selline oli plaan.

      See oligi asja mõte.

      Aga Jenna pärast läks plaan luhta. Olime kokku leppinud, et kumbki laps ööbib sõprade juures: Rory klõbistas sõbra pool telekamängu ja Jenna viisime poole tosina kaheteistaastase tüdrukuga pidžaamapeole. Kui Millicenti telefon helisema hakkas, kostis kassipoja piiksumist. See tähendas, et Jenna helistab. Millicent vastas kõnele enne teistkordset mäugumist.

      „Jenna? Mis viga?“

      Jälgisin, kuidas Millicent kuulab, ja süda hakkas iga ta peanoogutuse peale kiiremini taguma.

      Lindsay lebas maas, päevitunud jalad mullal laiali. Uimastav aine oli mõju kaotamas ja ta liigutas end väheke.

      „Kullake, kas saaksid telefoni proua Sheenanile ulatada?“ palus Millicent.

      Veel noogutamist.

      Kui Millicent taas suu avas, oli ta hääl muutunud. „Arusaadav. Suur tänu teile. Kohe tulen.“ Ta lõpetas kõne.

      „Mis …“

      „Jenna oksendab. Kõhugripp või vahest ka toidumürgitus. Ta on juba tund aega vetsus istunud.“ Enne kui jõudsin midagi vastata, ütles Millicent: „Ma lähen.“

      Raputasin pead. „Las ma ise.“

      Millicent ei vaielnud vastu. Ta heitis pilgu Lindsayle ja siis taas mulle. „Aga …“

      „Ma tegelen sellega,“ katkestasin teda. „Lähen Jennale järele ja viin ta koju.“

      „Saan temaga ise hakkama.“ Millicent vaatas Lindsayt.

      Ta ei mõelnud sellega meie tütart.

      „Muidugi saad.“ Selles polnud kahtlustki. Olin lihtsalt pettunud, et sellest ilma jäin.

      Kui Sheenanite juurde jõudsin, oli Jennal endiselt halb olla. Koduteel pidin kaks korda tee ääres peatuma, et ta saaks oksendada. Istusin suurema osa ööst tema juures.

      Millicent jõudis alles koidu eel koju. Ma ei küsinud, kas ta oli Lindsayt liigutanud, sest eeldasin, et ta oli naise sinnasamasse üksikusse paika maha matnud. Pole aimugi, kuidas ta Moonlite Motor Inni motelli 18. numbrituppa sattus.

      Moonlite suleti üle kahekümne aasta eest, kui ehitati uus kiirtee. Motell hüljati ja jäeti ilmastiku, näriliste, läbisõitjate ja narkomaanide meelevalda. Keegi ei pannud seda tähele, kuna kellelgi polnud vaja sellest mööda sõita. Lindsay leidsid teismelised, kes taipasid politsei kutsuda.

      Motell kujutab endast ühekorruselist tiibadeta hoonet, mille mõlemat külge ääristasid numbritoad. Number 18 oli nurgatuba maja tagumisel küljel, seega tee pealt seda näha ei olnud. Kui jälgisin õhust filmitud kaadreid, kujutasin ette, kuidas Millicent sõitis ümber Moonlite’i motelli, parkis auto, ronis välja ja avas pagasiruumi luugi.

      Lohistas Lindsayt üle platsi.

      Huvitav, kas ta on selleks piisavalt tugev. Lindsay oli kogu sellest vabaõhuspordist üsna lihaseline. Vahest kasutas Millicent Lindsay transportimiseks mõnd abivahendit. Käru, mõnd ratastega alust. Ta on taoliste asjade jaoks piisavalt nutikas.

      Reporter on tõsimeelne noormees, kes annab niimoodi teksti edasi nagu oleks iga sõna oluline. Ta ütleb, et Lindsay oli kilesse mässitud, kappi topitud ja СКАЧАТЬ