Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont". John Scalzi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rebinud killud nendeni jõudsid, et neid tappa. Ta ei jõudnud mingeid viimaseid mõtteid mõelda, jõudis vaid tajuda, kuidas õhk ta kopsudest välja tiritakse ja killud teda tabavad ja temast läbi lähevad. Siis tundis ta veel korraks justkui kaugelt külma, siis kuuma. Ja siis enam mitte midagi.

      II

      Kuuskümmend kaks valgusaastat „Polkist” eemal, planeedil Farnut, seisis leitnant Harry Wilson valveseisangus mere ääres kaljuserva lähedal koos Kolooniate Liidu diplomaatilise kullerlaeva „Clarke” teiste meeskonnaliikmetega. Päev oli suurepärane. Päikesepaisteline ja soe, kuid mitte nii kuum, et panna inimesed oma ametlikes vormiriietes higistama. Kolooniate Liidu diplomaadid olid ühes rivis, nende vastas oli farnutlaste rivi, jäsemete ümber selleks puhuks ette nähtud ehted. Kõigil inimestel olid käes baroksete kaunistustega veinikannud, mille sees spetsiaalselt selleks puhuks „Clarke’iga” kohale toodud vesi. Mõlema rea otsas seisid vastamisi mõlema delegatsiooni juhid: Ckar Cnutdin farnutlaste ja Ode Abumwe inimeste poolel. Cnutdin pidas parasjagu väikesel poodiumil farnuti keeles kõnet. Saadik Abumwe tema vastas tundus hoolega kuulavat ja noogutas aeg-ajalt.

      „Mida ta räägib?” küsis Wilsoni kõrval seisev Hart Schmidt nii vaikselt kui võimalik.

      „Tavaline möga sõprusest rahvaste ja liikide vahel,” ütles Wilson. Kuna ta oli ainus Kolooniate Kaitseväe esindaja selle diplomaatilisel missioonil, oli ta ka ainuke, kes tänu oma BrainPalile kuulis farnutlase kõnet sünkroontõlkega; kõik teised pidid leppima farnutlastest tõlkidega. Tseremoonial oli neist kohal ainult üks ja see seisis saadik Abumwe kõrval, talle diskreetselt kõrva sosistades.

      „Ega see ometi paista nii, et ta lõpetama hakkaks?” küsis Schmidt.

      „Miks, Hart?” Wilson vaatas oma sõbra poole. „Sul on nii kiire järgmise päevakorrapunkti juurde?”

      Schmidt viskas kiire pilgu nende vastas seisva farnutlaste rivi poole ega öelnud midagi.

      Nagu selgus, oli Cnutdin tõepoolest lõpetamas. Ta tegi oma jäsemetega liigutuse, mis Farnutil vastas kummardusele, ja astus poodiumilt maha. Saadik Abumwe kummardas ja astus omakorda poodiumile oma kõnet pidama. Tõlk nihutas end tema kõrvalt Cnutdini kõrvale.

      „Ma tahan tänada kaubandusdelegaat Cnutdinit tema liigutavate sõnade eest meie kahe suure rahva vahel kasvavast sõprusest,” alustas Abumwe ja jätkas seejärel samasuguse kohustusliku lobaga; tema aktsendist võis järeldada, et ta on esimese põlve kolonist. Tema vanemad olid emigreerunud Nigeeriast koloniaalplaneedile New Albion, kui ta oli sülelaps, ja seetõttu käis ta sünnimaa aktsent üle New Albioni teravast hääldusest, mis meenutas Wilsonile USA keskläänt, kus tema oli üles kasvanud.

      Mõnda aega tagasi, kui Wilson oli Abumwe juures alles alustanud, oli ta muu jutu sees märkinud, et nemad on kogu meeskonnast ainsad, kes on Maal sündinud, teised on kogu elu kolonistid olnud. Abumwe silmad olid kitsenenud, ta oli küsinud, mida ta sellega öelda tahab, ja vihaselt minema kõndinud. Wilson pöördus seejärel oma sõbra Schmidti poole ja küsis, mida ta valesti tegi. Häiritud ilmega Schmidt oli öelnud, et parem, kui ta ise uudistest vaatab.

      Nii oligi Wilson mõistma hakanud, et Maal ja Kolooniate Liidul oli käsil midagi lahutusprotsessi sarnast ja võimalik, et nende teed lähevad tulevikus lahku. Ja ta sai ka teada selle lahkumineku põhjuse.

      Ah, tühja, mõtles Wilson, jälgides, kuidas Abumwe kõnet peab. Abumwe polnud temasse kunagi hästi suhtunud; Wilson oli üsna veendunud, et Abumwele üldse ei meeldinud, et tal on mõni Kolooniate Kaitseväe esindaja pardal, kasvõi sellises tähtsusetus rollis nagu tehniline nõustaja. Aga nagu Schmidtile meeldis korrata, mitte midagi isiklikku. Kõik märgid näitasid, et Abumwe ei suhtunud kunagi kellessegi hästi. Mõned inimesed lihtsalt ei salli inimesi.

      Mitte just parim iseloomustus diplomaadile, nagu Wilson juba korduvalt oli mõelnud.

      Abumwe astus poodiumilt maha ja kummardas sügavalt Ckar Cnutdinile. Siis võttis ta oma veinikannu ja noogutas oma diplomaatide rivile. Cnutdin andis enda omadele märku.

      „Nüüd see tuleb,” ütles Schmidt Wilsonile, ja nad mõlemad astusid edasi farnutlaste poole, samal ajal kui nemad neile vastu astusid. Mõlemad read peatusid paralleelselt teineteisest umbes meetri kaugusel.

      Nagu üks mees, saadik Abumwe kaasa arvatud, sirutasid nad oma kannud ettepoole; nad olid seda harjutanud. „Me vahetame vett,” ütlesid nad kõik kooris pidulikult ja valasid vee sellele, mida farnutlaste jalgadeks võis nimetada.

      Farnutlased vastasid krooksatusega, mille Wilsoni BrainPal tõlkis: „Me vahetame vett,” ja nad pritsisid vee, mida olid hoidnud oma kehades ballastikotikestes, otse inimestele näkku. Kõik inimesed kasteti põhjalikult üle farnutlaste kehatemperatuuril mereveega.

      „Tänan selle eest,” ütles Wilson enda vastas seisjale farnutlaste rivis. Kuid too oli juba ära pöördunud, tehes luksumissarnast häält oma kaaslasele, kes ka juba minekul oli, nagu nad kõik. Wilsoni BrainPal tõlkis:

       Tänu Jumalale, et see on läbi. Millal lõunat saab?

      *

      „Sa oled ebatavaliselt vaikne,” sõnas Schmidt Wilsonile, kui nad süstikus tagasi „Clarke’ile” lendasid.

      „Ma mäletsen oma elu, täpsemalt karma kallal,” ütles Wilson. „Millega küll ma oma eelmises elus hakkama sain, et tulnukad mu diplomaatilisel missioonil täis sülitavad?”

      „See on sellepärast, et Farnuti kultuur on merega väga seotud,” ütles Schmidt. „Oma kodumaa vete vahetamine on sümboolne viis öelda, et meie saatused on nüüd seotud.”

      „See on ka suurepärane võimalus levitada seda, mis on Farnuti ekvivalent rõugetele.”

      „Sellepärast meid süstitigi.”

      „Ma oleksin vähemalt tahtnud selle kannutäie neile pähe valada,” ütles Wilson.

      „See poleks olnud väga diplomaatiline.”

      „Ja meile näkku sülitamine on?” Wilsoni hääl tõusis veidi.

      „Jah, sest nii nad oma tehinguid kinnitavad. Ja nad teavad ka, et kui inimesed sülitavad kellelegi näkku või valavad midagi pähe, ei tähenda see sama, mis neil. Seega tuli leida midagi, mis oleks mõlemale poolele sümboolselt vastuvõetav. Meie arendusmeeskonnal kulus kolm nädalat selle kokkuklopsimiseks.”

      „Nad oleksid võinud midagi sellist välja haududa, mis sisaldaks farnutlastele õpetamist, kuidas kätt surutakse,” märkis Wilson.

      „Me oleks võinud,” nõustus Schmidt. „Ainult et siin tuleb mängu see pisike asjaolu, et meil on seda liitu palju rohkem vaja kui neil, seega peame mängima nende reeglite järgi. Sellepärast toimuvad ka läbirääkimised Farnutil. Sellepärast leppis ka saadik Abumwe tingimustega, mis lähemas perspektiivis on meile kahjulikud. Sellepärast me seisimegi seal, lasime end täis sülitada ja tänasime selle eest.”

      Wilson vaatas süstiku esiotsa suunas, kus istus saadik oma lähimate abilistega. Schmidtil ei olnud hea meel, et ta kaasa võeti, Wilsonil ammugi mitte. Nad istusid taga, odavatel istmetel. „Ta sai halva lepingu?”

      „Tal kästi teha halb leping,” ütles Schmidt samuti ettepoole, СКАЧАТЬ