Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üleolevale väitele oli tuhat erinevat vastust. „Ma tahan võimaldada Jackile parima võimaliku elu alguse.”

      „Saan aru ja hindan kogu su vaeva, aga võib-olla võiks vahel natuke kergemalt võtta.”

      Muidugi. Sest kogu aeg käis jutt selle ümber, kuidas tema peab muutuma – mitte teised inimesed. Kirk laseb teha Lucasel kõike, mida too tahab. Jen teadis, et Kirk peab oma paarimehest lugu, aga kohati oli tal tahtmine röökida. Loomulikult ei piirdunud karjuda tahtmine Lucasega.

      „Pean riided vahetama,” ütles ta. „Ja mõtlema siis välja, mida steigile kõrvale pakkuda.”

      „Sul pole ju midagi viga. Lucas ei pööra sellele tähelepanu.”

      Jen ei kahelnudki, et viimane väide vastab tõele, sest tema oli ju Lucase jaoks liiga vana. Aga asi polnud selles. „Mul ei lähe kaua.”

      Veerand tundi hiljem oli ta pannud jalga teksad ja peale ilusa pluusi. Teinud kiire meigi, tõmbas ta juuksed hobusesabast valla ja harjas need läbi. Tuleks lasta triibud teha ja juuksed korralikult lõigata, aga täna küll selleni ei jõua.

      Tagasi kööki läinud, vaatas ta külmiku sisu üle. Ta pani ära marinaadis olnud vabalt peetud kana ja katsus, kas avokaadod on salati tegemiseks parajalt pehmed. Sügavkülmas oli pakk friikartuleid ja mahekanapulki, sest kuigi Jack sõi hakkliha, polnud ta valmis steiki sööma.

      Kirk oli juba grilli üles seadnud ja pühkis terrassilauda. Jen võttis just kapist taldrikuid, kui Kirk pistis nina kööki. „Lucas on kohal.”

      Jen valmistus nüüd järgnevaks kaoseks. Lucas oli sedasorti suurem-kui-elu iseloomuga mees, kes domineeris iga ruumi, kuhu sisenes. Kuigi Jen temas kahtles, oli tal politseis laitmatu reputatsioon. Ta oli veteran, kes oli saanud mitu autasu, aga samas oli ta isekas ja enesekeskne ega hoolinud kellestki peale iseenda. Ning ta oli Kirki paarimees, nii et temast polnud kuskile pääsu.

      Jen suundus maja taha aeda. Värav oli lahti ja Kirk oli läinud kaaslast tervitama. Vastandlik pilt, mille moodustas ta last süles hoidev sümpaatse välimusega mees ning maja ette sõitnud jaburalt kallis auto, ütles nii mõndagi. Jenil polnud aimugi, kuidas Lucas saab endale Mercedest lubada – see pidi maksma ju kogu aasta palga, võib-olla rohkemgi, aga ta polnud midagi küsinud ja peamiselt sellepärast, et ei tahtnud teada.

      Ta läks värava poole. Kui ta seda ei teeks, annaks ta oma tunnetest märku, ning tal polnud vähimatki tahtmist Kirki ebamugavasse olukorda panna.

      Lucas oli viiekümne tuuris, sale ja päevitunud. Ta juuksed olid valged, silmad erakordselt rohelised ja naeratus sõbralik. Jen polnud näinud teda kandmas midagi muud peale teksade, pikkade varrukatega särgi ja kauboisaabaste. Tööl olles viskas ta peale spordijope. Arvatavasti peeti teda hea välimusega meheks. Jeni silmis oli ta aga liiderlik. Ta jõi sageli ja vahetas alatasa naisi, kes kõik olid uskumatult noored. Jen mõistis teda põhimõtteliselt hukka ja tema tundma õppimine polnud Jeni seisukohta karvavõrdki muutnud.

      „Tere, Jen!” hüüdis Lucas. Ta noogutas Kirkile tervituseks ja tegi õnnelikult plaksutavale Jackile silma. Mingil imelikul põhjusel oli Jack Lucasest vaimustuses.

      „Mul on ka kingitused.” Lucas võttis kõrvalistmelt söögikoti, Amazoni karbi ja kuuese õllepaki. „Igaühele midagi,” viskas ta värava poole tulles ja pakke Jeni kätte andes nalja.

      Jen vahtis Amazoni karpi ja püüdis end veenda, et asi ei ole nii hull, nagu tema ette kujutas – ja lootis siis, et see on tõesti nii. Lucas pöördus uuesti Kirki poole. Jack puhkes naerma ja viskus Lucase sülle, kartmata, et ta võidaks ühe mehe käest teise kätte üle minnes maha pillata.

      „No kuidas sa elad?” küsis Lucas Jacki mõnusamalt sülle võttes. „Lööme patsu ka.”

      Ta tõstis käe. Jack lõi patsu ning ta naer oli veelgi lustlikum.

      Nad läksid maja taha aeda. Lucas pani Jacki maha ja Jack jooksis aias kilgates ringi. Jen üritas mitte silmi pööritada. Nii oli see alati. Lucas erutas lapse üles. Pärastpoole aga peab tema üleerutatud lapse magama saama.

      Lucas võttis ta käest Amazoni karbi ja õlled ja tegi silma. Sõprusest või pilkavalt? Lucase puhul ei võinud iial teada. Lucas avas väliköögis sahtli ja võttis sealt avaja. Eemaldanud kahel pudelil korgid, vaatas ta Jeni poole.

      „Kas sa...” küsis ta.

      „Tänan, mina ei soovi.”

      Jen oli sarnaselt enamiku rasedate naistega loobunud raseduse ajal alkoholist täielikult ja jätkas sama joont isegi pärast Jacki sündi. Ta kartis nii väga, et poeg võib teda vajada. Tal oli vaja kogu aeg valvel olla.

      Lucas pani õlled külmikusse ja võttis taskust noa. Ta lõikas paki teibi läbi ja pani selle Jacki ette maha.

      Jack kükitas karbi sisu uurima. Ta silmad läksid pikkamööda suureks ja suunurgad kerkisid. Pakist ilmus nähtavale must-valge... Jen kissitas silmi. Mis asi see küll on?

      „See on ehtne B. Woofer kitarr,” selgitas Lucas. Ta aitas kitarri pakendist välja võtta ja pani rihma Jacki väikesele õlale. Kitarr ulatus lapsele reiteni.

      „Seda tuleb hoida nii,” õpetas Lucas lapse käsi õigele kohale pannes. „Kui nupule vajutad, teeb see muusikat. Seda nimetatakse akordiks. Küll ema õpetab.”

      Jeni kohkumuseks kostis kitarrist akord. Nagu aru võis saada, vastas iga nupp mingile akordile. Neid sai mängida kas koos või eraldi. Kuigi see oli väga hea viis muusikat õppida, võis juba ette kujutada, kui suurt lärmi see teeb.

      „Ja see siin...” näitas Lucas. „Siin on programmeeritud laulud. Terve rodu. Kui vajutad seda väikest koeraga nuppu, siis kuuled koeralaule,” ütles ta uuesti Jenile silma tehes. „Kas pole lahe?”

      Jack katsus kõhklevalt kollast nuppu. Ja kitarrist kostiski laul. Poisi silmad lõid särama, kui ta ema poole pöördus, et rõõmu jagada.

      Jen vaatas naeratades Kirki poole ja pomises vaikselt: „Ma löön ta maha.”

      „Väga lahe mänguasi.”

      „Sina ei pea sellega koos elama.” Jen vaatas uuesti kitarri. „Kas ta vanusesoovitust ikka kontrollis? Minu arust pole Jack selle jaoks piisavalt vana.”

      Kirk võttis tal ümbert kinni. „Kullake, lase nüüd olla. Pärastpoole võid kontrollida, ega sel väikesi lahtisi osakesi ole. Lucas on tore inimene ja armastab Jacki. Sellest peaks ju piisama.”

      Miks? Miks peaks sellest piisama? Miks ei pea Kirki paarimees nende kodus reeglitest kinni pidama? Miks tekitab Lucas temas alati tunde, nagu oleks ta kõige igavam ja traditsioonilisem inimene maa peal? Lucas oli nagu kõigi seas populaarne peolõvi, tema aga koduperenaine. See pole lihtsalt õiglane.

      Jenil oli tahtmine jalgu trampida, aga ta ei saavutaks sellega midagi. Ta naeratas sunnitult ja pomises tänusõnad – ning põgenes kööki.

      Toidukotis oli kolm suurt steiki, suur karp sinihallitusjuustuga kartulisalatit ja üsnagi üllataval kombel kaks purki väikelaste mahetoitu. Aedviljad kalkuni ja kinoaga.

      Kirk tuli kööki ja võttis ta käest purgi. „Näed nüüd. Ta polegi ju nii paha. Sa ju kasutad seda kaubamärki.”

      „Võib-olla.”

СКАЧАТЬ